Ivari Padar: Kreeka peab end ise aitama

IMF märkis seoses Kreeka märtsikuise 130 miljardi euro suuruse abiprogrammi kinnitamisega: „Kreeka programmi eesmärk on aja jooksul taastada konkurentsivõime ja majanduskasv, saavutada rahanduspoliitika kestlikkus ja finantsstabiilsus.“

Pangandussektori reformimine ja võlakoorma vähendamine on majanduse elavuse eelduseks. Märtsis tehtud senise võla restruktureerimisega kehutati võlgnikke pikendama tähtaegu ja vähendama kasumiootust, jagades pankadele ka näpuotsaga toetust. Nende seas märkimisväärses kaalus Kreeka enda panku. Laias laastus 100 miljardi euro võrra vähem võlga on majandusele võimas kergendus, aga jah, võlg on mõeldud võlausaldajatele.

Kreeklaste tänase elatustaseme hoidmine, palga maksmine ja heaolu tagamine polegi selle tegevuse eesmärk. Abiga tagati võimalused kreeklastele tagada see ise, oma käte ja peaga. Tööturureformid ja maksukogumise tõhustamine ei küsi raha. Need nõuavad arusaamist vajadustest ja tegusid, eelkõige poliitikutelt. Seda peab Kreeka ise tegema.

Euroopa ja vähemal määral IMFi abi seisneb selles, et Kreeka ei pea tegema tohutuid jooksvaid kulutusi võla teenindamiseks praegustel tingimustel. Kui Kreeka peaks praegu laenama vanade võlgade tasumiseks turuhinnaga, oleks riigi tänaseid riskikoefitsente vaadates laenu hind alates 10%st aastas. Tõenäolisemalt 20% või üle selle.

Täna seisnebki abi selles, et Kreeka valitsus saab laenu subsideeritud kursiga ning võib kulutada enamiku oma maksuraha enda tegevuseks. Aga maksuraha tulud ja kulud peab Kreeka kooskõlla viima oma võimete kohaselt, mitte teiste kulul ja laenuga.

Kreeka käesoleva aasta finantseerimisvajadus on 149 miljardit eurot. Mõnele kreeklasele ei meeldi, et antava laenuga seoses nõutakse neilt reforme ning et laenu ei saagi kasutada palkade maksmiseks. Nad nõuavad Euroopa solidaarsust.

ELi eelarve 2012 on 147 miljardit eurot (kulukohustustena). Põllumajanduse otsetoetused moodustavad sellest umbes 40%. Minu arust algab solidaarsus Euroopas sellest, et näiteks kõiki Euroopa põllumehi koheldakse ühise raha jagamisel võrdselt, mitte nii, et ühtede, kaasa arvatud Eesti põllumeeste võrdsus on 45% Hispaania põllumehe omast. Sealt tekkiv solidaarsus võib meid tõesti viia ühel päeval Euroopa ühise rahanduspoliitikani, millest sündiv vastutus võib pakkuda solidaarsuslahendusi Lõuna-Euroopassegi.

Autor: Ivari Padar, Vilja Kiisler