Romet Kreek • 4. oktoober 2012 kell 5:40

2 999 900% tootlust Eestis

1991. aasta suvel oli Eestis võimalus teha alternatiivne investeering, mille tootluseks on kujunenud ligi kolm miljonit protsenti.

Selleks ei pidanud tegema muud, kui seadma sammud Haapsallu või Haapsalu rajooni mõnda postkontorisse, ostma erilise lisatembeldusega ümbrikud ja need postitama. Tulemus - kataloogi väärtuse alusel (turuhind on sellel puhul kataloogihinna lähedal) on ligi kolme miljoni protsendine tootlus võrreldes postkontorist ostuhinnaga.

Eesti taasiseseisvumise aegu tõsteti Eestis järsult posti saatmise tasu, mis sõi kiiresti läbi Nõukogude Liidu markide siinsed varud. Mingil põhjusel ei olnud kas Nõukogude Liit huvitatud lahkulööva riigi varustamiseks postmarkidega või ei olnud siin huvi nende hankimist organiseerida, kirjeldas toonast olukorda Eesti Filatelist.

Tulemuseks oli olukord, kus postkontorites ei olnud piisavalt marke. Küll hakkasid levima ümbrikutele postitöötajate käsikirjalised märked: postmaks tasutud. Kuid hakati ka Tartus kasutama perforibadega ümbrikke ja valmistama frankeerimist tähistavaid templeid.

Enamus viimastest on laialt levinud, kuid näiteks Haapsalus tegi postkontor isetegevust. Valmistati primitiivsete vahenditega templid, mis löödi ümbrikele ja paisati seejärel müüki. Kui palju neid tehti, ei ole täpselt teada, nagu ka seda, kui palju nendest leidsid kiire tee prügikorvi või pliidi alla tulehakatuseks.

Kui Eesti Post sai 8. juulil 1991 teada nendest Haapsalu templitest, keelustati ümbrikute müük elanikkonnale, kuid müüdud ümbrikute kasutamist ei keelatud. Kogujate meelehärmiks aga ei korjatud neid templeid keelustamise järel kokku ja need on tänaseni peale ühe kusagil küla peal, millega on tehtud ka hilisemaid tembeldusi ja mida on ka võltsitud.

Loe pikemalt Alternatiivsest investeerimisest filatelistlikusse materjali ja konkreetsetest suure tõusu teinud ümbrikutest tänasest paberlehest.

Klassikalise perioodi Eesti margiharuldusi vaata siit.

Hetkel kuum