Neli teevad aset – Van Rompuy euroremont

Juunis said Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi, eurogrupi juht Jean-Claude Juncker ning Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy ELi valitsusjuhtidelt ülesande aasta lõpuks üldjoontes plaan paika panna, kuhu minek ja kuidas.

Reedel sai avalikuks esimene vahearuanne. Laias laastus räägib paber sellest, mis on rahaliidus veel puudu, ning eripäradest, mis johtuvad riigi jaoks Euroopa rahandus- ja majandusliidu liikmeks olekust.

Olulisimana võtab aruanne ette pangandusliidu. Kriis ei jäta kahtlust, et ühtse järelevalve võib arvata kriitilise miinimumi hulka, millele viitas Mario Draghi (link originaalartiklile, ÄP refereering), kui kutsus rahulikult läbi kaaluma esmalt selle vähima, mis on rahaliidu toimimiseks vajalik.

Et ühtset järelevalvet pankade üle ei olnud, said võimalikuks nii Saksamaa ja Prantsusmaa pankade arutu (odav)laenamine Kreekale kui ka mullistused kinnisvaraturgudel Hispaaniast Iirimaani. Kriisi puhkedes polnud veel ka plaani, mida sellisel juhul teha, ning kust tuleb raha, et ammu riigipiiridest välja kasvanud panku stabiliseerida. Tagantjärele targana on lahendus läinud kallimaks ja riskantsemaks kui vaja ning praegugi ei saa veel hõigata, et "Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!“ .

Ettepaneku järgi hakkab järelevalvajaks Euroopa Keskpank, kuid süsteemiga võivad liituda ka euroala välised riigid. Oluline on tagada „tasakaal kõigi osalevate liikmesriikide õiguste ja kohustuste vahel“, on dokumendis ilmne vastus näiteks Rootsist kõlanud kriitikale.

Järelevalve ei saa olla hambutu, otsuseid peab saama ellu viia. Selleks paneb vahearuanne ette kasutada üleminekuperioodil – kuni riigid ühtlustatud süsteemi pankade probleemidega tegelemiseks alles ehitavad ja rahastavad – euroala alalist päästemehhanismi ESM rahakotina, mis panku vajadusel otse rekapitaliseerib. Perspektiivis koguneksid taolised vahendid pankadelt endilt.

Oluline on jõuda sinnamaani, et pankade probleemide lahendamise ning samuti hoiuste tagamise reeglid oleksid ühesugused. Et ükski poleks liidu sees teiste arvel parem-halvem kui teine ning kõigile kehtiks ühtne mänguruum.

Pangandussektori riskide jagamist ei saa rahaliidus samas aga lahus vaadata eelarve-, majandus- ja poliitilisest koostööst.

Kriisiga on selge, et rahaliidus pole eelarvepoliitika kitsalt iga riigi enda asi. Iva on põhimõttes, et ühegi riigi eelarvepoliitika ei tohi kahjustada teisi rahaliidu liikmeid, kirjutas Mario Draghi eelpool juba viidatud artiklis. Nii on rahaliitu remontides oluliselt tugevdatud reegleid üksteise järele valvamiseks ja vajadusel korrale kutsumiseks. Ent ka distsipliinist üksi on rahaliidus vähe. Midagi on veel puudu.

Näiteks olukorras, kus mõni mõjur või šokk mõjutab rahaliidu liikmeid erinevalt. Kui on miski, mis mõjutab kõiki ühtmoodi, saab kõigi nimel reageerida Euroopa Keskpank. Asümmeetriliste šokkide puhuks soovitab vahearuanne euroalale uue elemendina oma eelarvet, mille mõte on kesktasandil ajutiselt (majandustsüklist johtuvalt) ja piiratud ulatuses neid asümmeetrilisi šokke pehmendada. Sest erinevalt teistest rahaliitudest ei ole euroalal kas või keelebarjääride tõttu paindlikkust, mis võimaldab näiteks tööta hispaanlasel leevendada tööjõu puudust Slovakkias. Samas ei või taolised rahaülekanded riikide vahel põlistuda ega vajalikke reforme pärssida. Ühise eelarve teine välja pakutud eesmärk on olla vahendiks, et reformid libedamalt läheks.

Vahearuandes ei jää käsitlemata euroala ühiste võlakirjade teema, mille emiteerimiseks vajaks euroala oma rahandusministeeriumi. Riskivaba ja likviidse varaklassi loomine kesktasandil aitaks tegeleda ka selle probleemiga, et euroala riikide pankade ja avaliku sektori võlad on kriisi ajal vastastikku võimendunud. Vahearuanne soovitab arutelusid jätkata. Need võlad, mis liikmesriikidel juba praegu turjal on, on soovitatud suunata eraldi fondi, kust need ajapikku tagasi makstakse.

Teine uus element vahearuandes on lepinguliste suhete kehtestamine liikmesriigi ja ELi instantside vahel, et veelgi üle kindlustada vajalike reformide (näiteks riigipõhiste soovituste) elluviimine. Sest selleks, et rahaliit toimiks ja oleks globaalselt konkurentsivõimeline, ei või erinevused liikmesriikide konkurentsivõimes muutuda liiga suureks. Oluline on, et iga riik suudaks kiiresti kohaneda, eeldades keerulise tasakaalu leidmist poliitilise autonoomia ja liikmesriigi kohanemisvõime vahel.

Legitiimsuse peab kõigile neile käivitunud muutustele tagama parlamentide kasvav roll. Et kontroll ja järelevalve peaksid toimuma otsuste tegemise tasandil, kasvaks edaspidi Euroopa Parlamendi roll ning Euroopa Parlamendi ja rahvusparlamentide koostöö.

Reedel avalikustatud paber oli vahearuanne – omamoodi soovide nimekiri. Seda hakkavad Eesti ja teiste riikide valitsusjuhid 18.-19. toimuval Ülemkogul arutama ja tõenäoliselt tuliselt. Detsembri tippkohtumiseks peaks valmima toekam dokument, milles sisalduks juba ka konkreetne ajakava ning - kui õnnestub - siis selgemad vastused nii investoreid kui Euroopa tavakodanikke vaevavatele küsimustele.