Koppel: riigi võlakoormat peegeldavad vanematega koos elavad täismehed

”Majandusmudel või hoolekanderiik kui selline on tänasel päeval läbi saamas. Rahvastik vananeb, kõik ootavad midagi, kõigile on lubatud midagi, kuid seda lubatut pole võimalik pakkuda, sest seda pole millegagi finantseerida, kui võlakoormat kasvatada ei saa,” rääkis Koppel ja lisas, et isegi eeskujuks seatud Saksamaad ootavad samad probleemid.

”Kui keegi räägib võlakriisi lahendusest, siis mulle sõna ”lahendus” ei meeldi. Head lahendust, et homme on läbi, ei eksisteeri. Pinge riikide võlakoormate süsteemis on selgelt olemas ja jätkub,” rääkis Koppel, kelle sõnul võlakoorma võtmine on rikkunud majanduse laiemat pärandit, avalik sektor on asunud juhtima ja reguleerima. ”Kõige viletsam on äri teha riigis, kus on suurimad probeemid, näiteks Kreekas. On selline nali, et kui Kreeka ärimees läheb mujale äri ajama, siis ta on seal edukas ja see on seepärast, et ta on oma kodumaal olnud lihtsalt nii kohutav,” muheles Koppel.

On ka konkurentsivõime kriis

Lisaks tööjõu- ja võlakriisile on Koppeli hinnangul praegu ka konkurentsivõime kriis. See puudutab enamasti tööjõudu, kes ei kipu olema väga tootlik ja on ebameeldivalt kallis. Arenenud riikides tähendab majanduse tasakaalustumine seda, et päevapalk peaks Koppeli hinnangul kahanema. ”Kui ollakse 30 aastat võlgu elanud, siis on lihtsustatud lähenemine, et liigse pinge süsteemist eemaldaamiseks tuleb olla kuskil natuke säästlikum."

Ta ennustas, et kui praegu on OECD riikide elanike keskmine päevapalk 135 dollarit, siis 2020 aastaks peaks see olema 100 ja 2025. aastaks isegi 60 dollarit.

”Arenenud maailmas on päris ehtsat kasvu raske tekitada. Kuidas saab kasvatada tootlikkust? Äkki palku langetades?” viskas Koppel õhku iroonilise küsimuse ja lisas, et isegi kui täna tehtaks kõik õigesti, kuluks ka siis palju aega, et asjad paraneksid. See kõik tekitab lisaks veel ka poliitkriise, sest nimesed ei saa aru, et tuleb säästlikum olla ja tulevik ei saa olema nii ilus nagu oli varasem elu.

Kriisi epitsenter asub Euroopas ja võlakriis on tegelikult tõsisema kriisi sümptom, millele kiireid ja meeldivaid lahendusi ei ole. ”Keskpangad üritavad hoida keskkonda stabiilsena, mida nad ise ei pruugi küll rahatrükiks nimetada, kuid mis lõhnab, maitseb ja näib siiski rahatrükina. Nemad nimetavad seda lihtsalt veidi teistmoodi,” lausus Koppel.

Ning mis puutub jaekaubandusse, siis kui tarbija tunneb, et elustandard langeb, tõmbab ta Koppeli hinnangul esmalt kokku restoranides söömas käimise ning nädalavahetuse puhkusereiside pealt. ”Hambapastat ja huulepulka ostetakse ikka,” märkis Koppel.

Mis puutub euro tulevikku, siis usub Koppel, et kindlasti kestab euro veel pikka aega, kuid selle erinevusega, et viie aasta pärast saab ühe euro eest osta mõnevõrra vähem kui täna.