27. november 2012 kell 21:00

Eesti peab võimalikult palju inimesi tööle panema

Finantskuristiku vältimise võti seisneb töökohtade loomises võimalikult paljudele inimestele, mitte tervishoiukulude vähendamises.

2013. aasta riigieelarves on tervishoiu ja sotsiaalse kindlustatuse ridadel kokku 3,3 miljardit eurot ehk 43% riigieelarve kuludest. Lihtne projektsioon näitab, et ei kulu palju aega, kui need kulud moodustavad eelarvest enam kui poole ja SKTst rohkem kui viiendiku.On seda palju või vähe? Kui võrrelda teiste kulutustega, siis palju, aga kui ülejäänud Euroopa riikidega, siis üpris vähe. 2010 kulutati ELis sotsiaal- ja tervisekindlustuseks keskeltläbi 28,4% SKTst, see on 1,6 korda rohkem kui Eestis. Euroopas panustavad ainult Läti, Bulgaaria ja Rumeenia tervisesse ja vanuritesse kuni 0,5 protsendipunkti võrra vähem kui Eesti. Kõik see raha ei tule alati riigieelarvest, kuid majanduse seisukohast on väike vahe, kas kohustuslikku kinnipidamist nimetatakse maksuks või makseks. Tööjõuga seotud kogukulu selle komponentide nimetused ja asukoht ühel või teisel real ju ei muuda.

Erameditsiin pole lahendus. Arusaam, et tervishoiu arvel enam kokku hoida saa ning et sinna tuleb raha hoopis juurde leida, hakkab loodetavasti tasapisi kohale jõudma. Eestis on tervishoiule kulutatud 5–6% SKTst, kriisiaegne majanduslangus on viinud tervishoiukulude suuruse 7%ni. Arenenud riikides seevastu moodustavad tervishoiukulud 9–11 % SKTst ja see on hästi kulutatud raha, sest nendes maades elavad inimesed tervena 69–71 aastat (Eestis 56). Aga 14 aastat ehk kolmandiku võrra pikem tööealisena ja tervena elatud aeg on vananevas maailmas otsustav ressurss. Nii saab ainult 3% SKT hinnaga potentsiaalset tööjõu hulka suurendada kolmandiku võrra.Eesti tervishoiusüsteem on efektiivne. Maailmas ei ole ühelgi arenenud maal sellist tervishoiusüsteemi, mis nii vähese rahaga nii hästi hakkama saaks. Nüüd oleks meil aeg tõdeda, et me ei saa sellise finantseerimisega taset hoida.Juttu, et võiksime kulude vähendamiseks otsida lahendust tervishoiusüsteemi erastamisest, ei tasu tõsiselt võtta. Erameditsiiniga USA kulutab tervishoiule SKTst 17,5%, kuid sellele vaatamata ei suudeta seal meditsiinis kindlustada sellist üldist taset, mida on saavutatud põhiliselt riikliku meditsiiniga Euroopas enam kui kolmandiku võrra väiksemate kulutustega.Praegu on meil vanadus- ja töövõimetuspensionäre peaaegu 400 000. See üks kolmandik ei ela küll otseses vaesusriskis, kuid ega see piir kaugel ka pole. Pensionäri keskmine sissetulek on poole väiksem kõigi ülejäänud inimeste keskmisest ja vaevalt 40% töötajate keskmisest netotulust.Pealegi on kehvapoolne sotsiaalse kindlustatuse tase hakanud avaldama tajutavat mõju tööealise elanikkonna migratsioonile. Seega tuleb tunnistada, et ka sotsiaakindlustuseks mineva SKT osa pole võimalik vähendada, see osa kipub raskesti mõjutatavate demograafiliste ja meditsiiniliste tegurite mõjul hoopis kasvama. Ja ka siin, nagu ka tervisekindlustuse puhul, peame eeskätt arvestama sotsiaalkindlustuseks vajaminevate vahendite hulgaga, aga mitte niivõrd nende reserveerimise meetodiga. Kuid olukord paistab lootusetu ainult seni, kuni püsida passiivsel positsioonil. Oleme kogu aeg armastanud kinnitada, et meie peamiseks ressursiks on rahvas ja tema tööjõud. Oleme ju praegu väga rahul sellega, et tööpuudus on tunduvalt kiiremini vähenenud kui Euroopas keskmiselt, kuid meid ei näi huvituvat, millest tööpuuduse vähenemine on tingitud ja milline võib olla sellise vähenemise pikemaajaline mõju.

Tööjõud lahkub. Nii oli meil tööga hõivatute arv selle aasta suveks võrreldes kriisi haripunktiga suurenenud 65 000 inimese võrra. Tundub, et suurepärane tulemus. Paraku positiivne siiski üksnes  sellest küljest, et kümnetel tuhandetel inimestel on nüüd jälle tööd.Aga kui vaadata, kuidas on muutunud meditsiini- ja pensionisüsteemi finantseerijate ehk kogu riigi finantside jätkusuutlikkuse baas, muutub pilt murettekitavaks. Haigekassa kvartalistatistikast on näha, et kriisi kahe esimese aastaga vähenes kindlustatute arv umbes 100 000 inimese võrra ja on praeguseks kosunud kriisi kolmanda kvartali sügavaimat langust tähistanud 574 000 kindlustatust üksnes 586 000 ettevõtte poolt kindlustatud isikuni.Vahe on 90 000  inimest. Osa neist on endiselt töötud, aga mida teeb teine pool ehk 55 000 65 000st töökoha leidnust? Täpselt me seda ei tea, kuid ilmselt on osa neist Eestist mujale tööle ja elama asunud, osa töötab Soomes ja osa koduses hallis sektoris. Kuid tundugu hetke pilt kriisi haripunktiga võrreldes praegu niipalju helgem kui tahes, on tuleviku finantsvõimaluste seisukohalt pilt tunduvalt süngem: kuigi ülalpeetavate ja maksumaksjate proportsioon pole enam halvenenud, oleme lähemateks aastateks või isegi kümnenditeks kaotanud kuni 5% tööjõust ning avanud ukse selle jätkuvaks väljavooluks.Kindlasti on neid, kes selle peale üksnes õlgu kehitavad ja leiavad, et ELis võivadki inimesed ja tööjõud vabalt liikuda. Meil tasuks meeles pidada, et riigis on madalate maksudega võimalik normaalselt hakkama saada üksnes siis, kui maksustatavate töökohtade arv ja kogu elanikkond on omavahel mõistlikus proportsioonis.  Meil on  maksumaksjaid vähem kui ülalpeetavaid.

Eeskujuks Šveits. Tulevikku vaadates peaks meid aga eriti ettevaatlikuks tegema asjaolu, et Soomes kukub tööjõu pakkumine mitu aastat varem demograafilisse auku kui meil ja et 65aastaste ja vanemate osa elanikkonnas kasvab seal vähem kui kahekümne aastaga mulluselt 27%-lt 43%-le. Ega siis Soome poliitikud ole asjata kinnitanud, et Eestist pärit tööjõuta nad toime ei tule. Kuid paraku ei saa ka meie selleta hakkama.Meeldib see meile või mitte, aga tuleviku finantskuristiku vältimise võti ei ole pensioni ja tervishoiukulude osatähtsuse vähendamises, sest siin oleme niigi kriitilisele piirile liiga lähedale jõudnud, vaid hoopis töökohtade loomises võimalikult paljudele inimestele. Hoolitsemises selle eest, et inimestel ei kaoks ära harjumus tööd teha, et majandus saaks võimalikult lihtsalt vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõudu. Tuleb soodustada uute töökohtade loomist, osalise tööajaga töötamist, vähendada sellega kaasnevat bürokraatiat, eriti algavas ja väikeettevõtluses.Teiste sõnadega, meil tuleb ettevõtluskeskkonda ja suhtumist põhjalikult revideerida, et meist saaks jällegi tööd tegev rahvas, kus tööealistest meestest teeb tööd 77–80% nagu Saksamaal, Austrias, Hollandis ja Islandil, mitte 68% nagu meil. Aga miks mitte võtta eeskujuks hoopis Šveits, kus see näitaja on suurem kui 85%.

Hetkel kuum