Eestis jätab ÜRO ükskõikseks

Rahumeelses Euroopas on ÜRO lihtsalt üks suur poliitiline organisatsioon sinise logoga, kus töötab palju diplomaate. Ameeriklased, nagu ikka, on kriitilisemad.

ÜROd kritiseeritakse liiga neutraalsete hoiakute ja mitte millegi otsustamise pärast. Ameeriklased näevad seda kui suurt asutust, mis võtab palju raha ja ruumi. Just viimase tõttu tervitavad kohalikud elavalt diskussiooni ÜRO peakontori kolimise kohta.Irooniliselt on ÜRO üks põhimäärusi, et ÜRO ei otsusta, otsustavad liikmesriigid, ja ÜRO ei sekku kuhugi enne, kui liikmesriigid nii kokku lepivad.Ameeriklased ei ole rahul ÜRO tegemistega rahuvalvemissioonidel. Kui jätta välja, et nii mõnigi kriis on kas otseselt või kaudselt USA enda algatatud (ÜRO heakskiiduta), on kriitika õigustatud. ÜRO ise ka pole rahul. Et organisatsioon vajab reformi, ei ole kuulujutt, vaid fakt. Kuid niivõrd mastaapse organisatsiooni reformimine on kui ruubiku kuubiku kokkupanek. ÜROd tuleks näha kui diskussiooni platvormi. Tegu on väga bürokraatliku ja äärmiselt poliitilise organisatsiooniga, kus suurem osa otsustest tehakse kinniste uste taga ja sõnumid avalikes kõnedes on peidetud ridade vahele.Sellegipoolest on ta ainus selletaoline ja kindlasti mõjukaim rahvusvaheline organisatsioon maailmas. Eurooplased on ÜRO suhtes leebemad, sest neil on Euroopa Liit, mida kritiseerida. Üritasin leida ka Eesti ajakirjandusest midagi, mis viitaks, kuidas eestlased ÜROsse suhtuvad. Mitte midagi ei leidnud. See näitab ka hästi, mis meil ÜROst arvatakse.