Oksana Kabrits • 15. detsember 2012
Jaga lugu:

Veskimägi: ei ole aega vigu teha

Ühe keskmise firma vanuseks peetakse umbes 25 aastat. Ülejärgmisel aastal tähistab Standard 70. sünnipäeva. Number, mis räägib iseenda eest.

Standardi juhatuse esimees Enn Veskimägi andis intervjuu Äripäeva lisaväljaandele Tööstus.

Mis te arvate, kas 70 aastat on alles algus, õitseng või juba pensioniiga?Ma arvan, et meie firma on saavutanud oma küpsuse. Mööblivabriku ajalugu on olnud üldse väga kirju ja vaheldusrikas. Oli aeg, kusagil 1970. aastatel, kui Standardil oli 6 vabrikut, milles töötas umbes 1100 inimest. Võrdluseks: praegu on meil 2 vabrikut ja 160 töötajat.

Teie firma koduleht on lausa seitsekeelne. Kas see on kiirrännak välisturgudele? Millist keelt on viimastel aastatel kõige rohkem vaja läinud?Tegelikult on kõik palju lihtsam ja sõltub meie töö spetsiifikast. Erinevalt teistest mööblifirmadest toodame meie hotellimajanduse globaalsele turule. Hotellidel aga on üldjuhul oma ketid üle maailma: Kempinski, Radisson, Hilton, InterContinental, Scandic, Crowne Plaza jne. Me viime lihtsalt info oma klientideni.

Ja kus need asuvad?Bergenist Norras üle kogu Euroopa kuni Kesk-Aafrikani välja.

Kas te ise jälgite protsessi, kui Standard töötab mõne välisprojektiga? Käite kohapeal?Kohapeal ma enam ei käi, ei ole vajadust. Aga kui olen äriasjus välismaal, üritan ikka broneerida hotelli, mille oleme sisustanud just meie.

Arvatavasti ei seisa paigal ka tehnoloogia, ja see tingib ka niisugused erinevused...Jah, muidugi. Uued tehnoloogiad on tähtsad ja vajalikud nii meie kui ka igas muus sektoris, ja need arenevad pidevalt. Sellepärast on minu jaoks mõistetamatu, kuidas poliitikud saavad lubada uusi töökohti. Kust nad neid võtavad, kui tehnika, masinad tõrjuvad käsitsitööd üha enam välja? Loomulikult leidub tööstusharusid, kus vajadus käsitsitöö järele ei kao kunagi. Meil on selliseks näiteks pehme mööbli tootmise tsehh. Kuid üldine tendents kaldub ikkagi moderniseerimise ja töökäte vähendamise poole. Meie praegune toodangumaht ületab näiteks selle, mida vabrik lasi välja siis, kui selles töötas 10 korda rohkem inimesi. See räägib juba iseenda eest.

Muide, kui rääkida koondamistest. Kriisiaastail vallandasite te peaaegu neljandiku töötajaist. Vähe sellest, te rääkisite tookord, et kui tekib vajadus uute töötajate järele, leiate te senistest professionaalsemaid. Kas nii ka läks?Me ei vallandanud mitte üksnes neljandikku töötajaist, vaid vähendasime ülejäänutel ka 15% palka. Eesti turg kahanes meie jaoks tookord poole peale. Hakkasime tajuma kriisi 2009. aasta lõpus ja 2010. aastal. Aga üldiselt mõjutas kriis meid positiivselt, kainestavalt. Vaatasime üle struktuuri ja muutsime tootmise mitu korda efektiivsemaks.

Ja sellele vaatamata on ka teil, nagu paljudel teistel, puudus teatud erialade spetsialistidest?Jah, meil ei jätku konstruktoreid, tehnolooge, keskastme juhte. Üldiselt püüame oma töötajaid motiveerida nii, et head spetsialistid sünniksid meie oma seinte vahel. Küsimus ei olegi niivõrd selles, et turul ei ole töötajaid, vaid selles, et vastutustundliku ja professionaalse töötaja leidmine on tõsine probleem. Pole midagi parata, inimeste efektiivsus on erinev, turul, milles valitseb halastamatu konkurents, ei ole aega teha vigu ja otsida vabandusi. See läheb kalliks maksma.

Te hoiatasite kriisi eest 2007. aastal. 2009 ja 2011 kutsusite te valitsust korduvalt üles koostööle, kuid tulemusteta. Praegu ei ole möödunud kaht nädalatki, kui teie ja veel kuus suurettevõtjat tegite võimudele järjekordse pöördumise. Kas te loodate, et sellele järgneb mingi reaktsioon või olete te põhimõtteliselt juba harjunud, et teid ei võeta kuulda?Vaadake, poliitikud ei loe raha, nemad loevad hääli. Otsused, mis toovad poliitikutele valijate hääli juurde (pensionide tõstmine, vanemahüvitis jms.), võetakse vastu valjuhäälselt ja suure aplombiga.Kuid kõige tähtsamad reformid, millest meie oleme kõnelnud juba aastaid, on ikka tegemata. Need on haldusreform, haridusreform ja tervishoiureform.Mind kui ettevõtjat ja Eesti Tööandjate Keskliidu esimeest paneb nördima, et äritegevuse seisukohast olulised otsused, nagu näiteks mingite maksude tõstmine või kehtestamine, võetakse vastu ettevõtjate teadmata. Meiega ei pea keegi nõu. Me saame mingitest uuendustest või seaduseelnõudest teada alles siis, kui neid hakatakse juba parlamendis arutama.Praegu on see ettevõtjate jaoks kõige suurem probleem, et kui võetakse vastu mingeid ärivaldkonna jaoks tähtsaid otsuseid, ei arutata neid meiega läbi.

Mida te arvate sellest, et noored siirduvad välismaale?Mul on kolm last. Kaks neist on juba täiskasvanud ja saanud Ameerikas hea hariduse. Loomulikult otsustavad nad ise, kus neil on parem.Aga kui meie tütar tuli pärast õpingute lõppu Eestisse tagasi ja tahtis minna kaitseministeeriumisse praktikale, ei leitud talle seal kohta. Praegu on ta praktikal Pariisis, tegeleb Prantsusmaa ja Ameerika rahvusvaheliste sidemetega ja on sellega väga rahul. Meil on teatava eestkosteta üldse keeruline kuhugi pääseda.

Aga öeldakse ju, et noortele on kõik teed lahti...Mitte kõikidele. Praegu on turul väga suur nõudlus noorte järele, kes valdavad vene keelt.Paraku on juba kasvanud üles terve põlvkond, kes vene keelt ei oska. Nad ei ole konkurentsivõimelised. Muide, ka see on üks põhjustest, miks Eestist lahkutakse.Minu kõrvalkabinetis istub Austraalia aukonsul Eestis, sellepärast kohtan ma siin massiliselt noori, kes soovivad välismaale minna. Reeglina on need noored, kelle haridustee on jäänud pooleli või kes on õppinud niiöelda "pehmeid" erialasid, mille järele ei ole turul erilist nõudmist.

Järelikult on nii, et neil, kes ei ole reaalteadustes kodus, on praegu raske?See, et meie haridussüsteemis muudeti matemaatika valikaineks, maksab nüüd valusalt kätte, ja seda eelkõige tööstuses. Haridussüsteemis tehti aastaid tagasi suuri vigu, ja nüüd me lihtsalt nopime selle vilju.

Varsti on valimised. Mis te arvate, mida meile seekord lubatakse?Meie poliitika probleem on selles, et antakse lubadusi, mille kohta on ette teada, et neid ei ole võimalik täita. Kõik saavad sellest aru, ja kõik osalevad selles. Tulemuseks on justkui mingisugune mäng: lubadused - häältepüüdmine - lubaduste mittetäitmine.See on suletud ring. Meie, ettevõtjate jaoks on kõige suurem probleem selles, et valitsuses ei ole ainsatki inimest, kellel oleks majandusharidus või kes oleks vähemalt ettevõtja. Sellepärast on neile probleemi selgitades vaja selgitada kõike algusest lõpuni - kuidas üks või teine ärivaldkond üldse funktsioneerib. Muide, peab ütlema, et meie riigis puudub üldse tööstuspoliitika. Meil on küll kõikvõimalikud dokumendid ja regulatsioonid, aga tööstusvaldkond on täiesti reguleerimata.

Vahest oleks teil juba aeg poliitikasse minna, et käivituksid mingid muutused, ja eelkõige tööstuses?Ei, poliitikasse ma ei lähe... Seni veel mitte. Ma olen harjunud tegema seda, mida olen lubanud.

Jaga lugu:
Hetkel kuum