Ain Alvela • 16. detsember 2012
Jaga lugu:

Esimene tööaasta eriti ohte täis

Numbrid räägivad selges keeles, et esimesel tööaastal leiab aset kaks korda rohkem raskeid tööõnnetusi kui teisel tööaastal.

Üldse juhtub esimesel aastal oma kolmandik üldse registreeritud rasketest tööõnnetustest. Sealjuures ei ole õnnetuste toimumine eriti seotud töötaja vanusega - õnnestustesse satub nii noori, kelle puhul tegemist üldse esimese töökohaga, aga ka vanemaid inimesi, kel varasem töökogemus mõne teise tööandja juures olemas. Seega on kõige suuremaks riskigrupiks äsja uuele ametikohale asunud töötajad, kes ühel või teisel põhjusel ei oska arvestada seal varitsevate ohtudega.

Nendeks põhjusteks võivad Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri Eesti esindaja Andres Kraasi hinnangul olla ka puudulik ohutuse alane instrueerimine, tähelepanematus ja asjaolu, et uues töökohas ei taju inimene seal varitsevaid ohuallikaid adekvaatselt. Ta tunnistas, et uute töötajate töökeskkonda sulandamine kujutab endast probleemi, sest 30% rasketest tööõnnetustest toimub esimesel tööaastal. Ohtlikumad valdkonnad on ehitus, puidu- ja metallitööstus ning kaubandus.

Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna juhataja Rein Reisbergi sõnul võib järelevalve käigus analüüsitud andmete põhjal võib öelda, et väga palju õnnetusi toimub uute töötajatega. Seejuures ei pea ta silmas noori töötajaid, õnnetused pole seotud niivõrd töötaja vanusega, vaid just töökoha vahetusega, uue töökeskkonnaga.

"Üks oluline riskigrupp on noored mitteeestlastest töötajad, kes püüavad olla üliagarad, aga muutuvad kiirustades ettevaatamatuks," selgitas Reisberg. "Tööturul oma konkurentsivõimet tunnetavad inimesed ei kipu ennast üliagaralt tõestama, nad on tasakaalukamat ja satuvad sellepärast ka harvemini ohtu."

Tüüpilise näitena toob ta välja ühe tänavuse tööõnnetuse - 49aastane töötaja läks saekaatris inertsist pöörleva lõikeketta vastu ja vigastas raskelt kätt. Kõik see juhtus tema kuuendal töötunnil.

Reisberg rääkis, kuidas tööinspektorid tegid hiljaaegu kontrollkäike gümnaasiumide tööõpetuse tundidesse. Tema sõnul lonkas ohutustehnika mõnes koolis kahte jalga, näiteks olid kasutusel traadiga parandatud kaitseprillid, mis kasutajal ninalgi ei püsinud.

"Sellisel moel tekkib noortes tõrge kaitsevahendite kasutamise suhtes ja süvenevad väärad hoiakud, mis põhjustavad selle, et hiljem tööl ollakse justkui uhked, et ei kasuta töökaitsevahendeid," tõdes Reisberg. "Uute töötajate puhul aga selgub alatasa, et tööohutuse alane 6-10tunnine kursus läbitakse formaalselt, allkiri antakse tegelikult midagi kasulikku ära kuulamata."

Ta lisas, et tööandja mitte ainult ei pea korraldama töökohal uute töötajate ohutuse-alast instrueerimist vaid teavitama neid ka abisaamise võimaluste, töökaitsevahendite ja näiteks tulekustutusvahendite asukoha kohta.

Ettevõtetes on kasutusel erinevaid meetodeid, kuidas ohutusalast väljaõpet korraldada. Üks, mis peaks neid kõiki iseloomustama, on süsteemsus - alustada tuleb A-st ja O-st ning jõuda välja spetsiifilise seadmeohutuse tutvustamiseni. Kõik see võtab aega, kuid lõppkokkuvõttes väärib see vaevanägemine töötajate säästmise nimel küünlaid.

Ka sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna töökeskkonna juht Veronika Kaidis on seda meelt, et suhtumine ja arusaamine ohutusnõuetest kinnipidamise vajalikkusest peab tekkima maast-madalast.

Elvas asuva elektroonikaettevõtte ASi Enics Eesti töökeskkonnaspetsialist Erki Lind kirjeldas, kuidas on Soome kapitalil põhinevas ettevõttes uute töötajate koolitusprogramm korraldatud. Nimelt algab kõik neljapäevasest töö tutvustamise asjast, mil uus töötaja palka veel ei saa ja temaga pole sõlmitud veel ka töölepingut. Juhendajaga koos käiakse läbi terve tehas, tutvustatakse tootmise loogikat, õpitakse tundma komponente, käsijootmise teooriat ja töövahendeid. Seejärel tuleb töölesoovijal teha eksam ja kui ta selle edukalt sooritab, sõlmitakse temaga tööleping.

Eksami sooritanutega viiakse läbi päev aega vältav lisakoolitus, kus tutvustatakse juba Enicsi töökeskkonna spetsiifikat - ergonoomikast antistaatilise töökeskkonnani. Siis algab uue töötaja sisseelamisperiood, mis vältab üldjuhul kogu katseaja, seega siis kuni neli kuud, millest esimesed kaks nädalat tuleb töötada konkreetse juhendamise käe all. Järgneb kaks nädalat iseseisvat töötamist, siis tehakse kokkuvõtteid. Kogu ettevalmistusperioodi vältel peetakse uue töötaja personaalset juhendamispäevikut. Kui asjad pole päris ootuspärased, vesteldakse uue töötajaga põhjalikult ning järgneb uus juhendamisperiood.

"Need ajad, mida, keegi ja kui palju peab ettevalmistuseks tegema, sõltuvad konkreetsest töötajast," selgitas Erki Lind. "Kes on ikka n-ö teravam pliiats, saab ka kiiremini iseseisvale tööle ja see väljendub loomulikult ka tema palgas." 

Praeguseks on Enics Eesti läbi viinud 9 uute töötajate sisseelamise programmi, mille suure kaadrivoolavusega ettevõttes on läbinud 150 inimest. Läbimõeldud tegutsemise tulemus on see, et 600 töötajaga tehases ei toimunud mullu ühtki rasket tööõnnetust. Kergeid tööõnnetusi on tänavu toimunud kuus, neist kahes said kannatada uued töötajad.

"Inimene peaks ikkagi ka ise enda eest hoolitsema. Kõige eest ei oska hoiatadagi," märkis Erki Lind. "Näiteks oli meil mõne aasta eest tööõnnetus, kui inimene sobras sahtlis, vaatamata sahtli sisse, ja lõikas endale plekitükiga näppu."

Ta kinnitas, et pigem tegeldakse uute töötajatega juba alguses põhjalikult, sest pole ju ettevõtte huvides, kui uus inimene läheb kohe pärast tööleasumist õnnetusse sattudes haiguslehele.

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum