Euroopasse bussiga?

Ecolinesi kiiskavkollane buss särab mai lõpu päikese käes, kui grupp Malaisa ja Hiina kodanikke oma passe stjuuardessi poole kõlgutavad. See buss viib nad ja minu Riiga ja minu sealt edasi - Berliini.

Rahvusvaheliste bussireiside äri on saanud vähe tähelepanu, olles samal ajal üsna tulus. Eriti jõulude ajal, mil kiiskavkollased ja hõbedased bussid toovad Venemaalt Tallinnasse nö vana-aastaõhtu rahamuulad,  tuhanded turistid, kes  toovad tulu Tallinna hotellidele ja suveniiripoodidele.

Üheksakümnendatel oli see vaeste eestlaste jaoks ainumõeldav viis maailma näha. Bussidega sõideti Itaaliasse, Pariisi. Nälg uute kohtade järgi pani ohverdama mugavused.

Inglanna mu ees pilgutab silmi. Ta on noor üliõpilane, kes õpib tekstiilitöötlemist ja heegeldab kogu reisi vältel lapitekki.

"Ma hääletan. Nii saan kiiremini Poola. Pluss ei ole muret, kus veeta ööd," ütleb ta rahulikult.

Tegelikult need vastused mu küsimusele korduvad. Kogu reisi vältel kohtan võimude poolt tagakiusatud valgevenelast, leedulannat, kes kurdab ebapiisavate lennuühenduste üle - Amsterdamist Poolasse sai ta lennukiga, kuid pärast Leedu rahvusliku lennufirma pankrotti on tülikas naasta kodumaale; venelasi, kes -tundub- on jäänud paigale 90ndate esimesse poolde. See keskkond on tuttav ja omane.

Küsimusele, miks reisitakse bussiga, on vastus ka leeduka sõnades. Bussifirma nägi oma kohta seal, mille tegi tühjaks Lithuanian Airlinesi pankrot.

Bussireisiga kaasneb ka see, et telgitaguseid ei looritata. Pole lihtsalt võimalik. Näen, kuidas bussijuht tühjendab keset Poola parkimisplatsi keemilist wc-d. Täidab konteinerist pange, mis kunagi mahutas vedelseepi, ning viskab sisu kanalisatsiooni. Äravooluavasse jääb kinni wc-paber. Viimase pangetäie viskab bussijuht rekka ette ja tee masina ees muutub ühtlaselt roheliseks. 

Rohkem kui ööpäev pärast bussi astumist saan liigutada jalgu. See vist ongi vabaduse tunne?

Kolmapäev

Isegi Berliini läänepoolses osas asuvas hotellis veedetud öö ei suuda reisiväsimust kustutada. Mul on nälg värske vastu, värske salati, paprika, tomati järele. Sest ninas on endiselt tolmu ja mikrolaineahjus kuumutatud odavate viinerite  ning friikartulite lõhn - selle bussifirma specialty. Ma tahan koju, aga mitte selle bussiga.

Me seisame Berliini bussijaamas ja ootame, mina, mõned eestlased ja vene keelt rääkivad inimesed. Kui buss pärast viibimist meieni jõuab, on mu ees tuttavad näod. Seesama koolikokka meenutav Sveta ja bussijuhid. Ja mõned tuttavad reisijad, kes, nagu minag,i startisid esmaspäeval Riiast.

Ülakorruselt kostub kummalisi helisid ja ühel hetkel tuleb alla kulunud ja räämas naine. Ta sõneleb vene keeles Svetaga ja ma saan teada, et blond naine on loopinud laiali kaks toiduportsu. Kõigepealt tellis ühe, loopis ära ja siis tellis teise. Loopis, tellis kolmanda.

Kui ta ronib bussitrepist üles, on näha, et ta on end täis urineerinud. Veidi hiljem buss peatub - kaks bussijuhti võtavad blondiini enda vahele ja tõstavad bussist maha. Füüsiliselt, kuhugi pärapõrgusse Poola või Saksamaa parkimisplatsile - kus täpsemalt, pole ma kindel. Kui buss eemaldub, jääb naine pingile istuma. Tal on vist ükskõik. Võib-olla on bussifirmal hea põhjus, miks stjuuardessiks on ebasõbralik ja jäik Svetlana.

Sveta aga asub allkirju koguma - tunnistajate omasid, tõendamaks, et tegu oli ebaadekvaatse isikuga.

Reisibüroo Travel Dreams kiidab bussiga Euroopa avastamist väga. "Bussireisi plussid on ilmsed - aknast näete kogu reisi vältel läbitavaid kohti, ära jäävad lennujaamade turvanõuetega seonduv, pagasi suhtes pole olulisi piiranguid. Siia lisandub veel vahetu elamus, võimalus peatusteks just grupile sobival ajal, personaalne suhtlemine," teatab büroo. Selle suhtluse osas on tal õigus. Tagasiteel saab väike grupp eestlasi väga hästi läbi ning saab selgeks, et kõige parem on võtta asju huumoriga. Näiteks - kolmapäeva õhtut kaunistab meie jaoks Vetsuitsident. Sest vaadake, seisvas bussis ei tohi reisijad keemilist WC-d kasutada. Tükk aega enne peatust keerab Sveta plastikkahvliga (!) WC lukku. Ajapikku tekib allkorrusele pikk järjekord. Ühel hetkel reisijade enam ei kannata ja lähevad otsima stjuuardessi. Tõmbavad kardina eest ning seisavad vastamisi Hirmuäratava Stjuuardessiga kes teatab resoluutselt, et reisija peaks vajutama punast nuppu, mitte tülitama teda sel moel.

Natukese aja pärast avab Sveta vetsu. Mitte reisijate jaoks. Tal on ise vaja minna. Mu reisikaaslased naeravad hingetult.  

Sveta aga tuleb vetsust välja ja keerab selle uuesti lukku. Plastikkahvliga. Pärast pikka ootamist saavad reisijad siiski vetsu.

Neljapäev.

Läbi Poola ja Leedu sõit on nagu unenägu. Ma pole enam kindel, kus asun. Kui buss ületab piiri, ärkan vapustusega üles, sest Sveta teatab valjuhääldisse, et daamid ja härrad, oleme jõudnud Läti territooriumile.

Reisijad on hommikuks jõudnud kummalisse tardumusse. Sobivat magamisasendit leida on keeruline ja väsimus viib ära emotsioonid.

Lõpuks, lõpuks jõuame tagasi Riiga. Tunne on, nagu saabuks pikalt-pikalt rännakult.

Kommentaar

Hannes Saarpuu, Lux Express juhatuse esimees:

"Lux Expressi reisijatearvu kasv on viimastel aastatel lähtunud valdavalt just lühikestelt regioonisisisestelt liinidelt, kus on oluliselt lisandunud sagedusi ja viidud toote kvaliteet nõudliku reisija vajadustele vastavale uuele tasemele. Näiteks nii Tallinn-Riia kui Riia-Vilniuse liinil on viimase viie aasta jooksul bussireisijate arv tervikuna kolmekordistunud. Lühikestel ehk 300-500 kilomeetri pikkustel distantsidel ei ole lennutransport maismaatranspordiga enamasti konkurentsivõimeline, kuna ajavõit on võrdlemisi väike ja lennuki istekoha kulu ligi 10 korda suurem võrrelduna bussiga.

Pikkadel ehk üle 1000 kilomeetri pikkustel distantsidel on reisijate arv viimase 10 aastaga selgelt kahanenud."

Autor: Laura Mallene, Kristi Malmberg