Haridus- ja tööjõukriis ehituses

Ehituse väljaõppe tase paraneb pidevalt, kuid õpetajate ja õppijate hulk väheneb.

KredExi koordineeritud Eesti ehitussektorit analüüsiva aruande järgi on Eestit lähiaastatel ees ootamas tööjõupõud ehitusvaldkonnas. Põhilised probleemid on seotud kutseõpetajate kaadri vananemise ning väljakoolitatud ehitajate väljarändega Põhjamaadesse, kui Eesti ehitusturg vajab hädasti kvalifitseeritud tööjõudu.

Valdkond rahastatud, kuid õpetajate tasud väikesed. BuildUp Skillsi uuring toob ehitusvaldkonna edukat arengut pärssivaks puuduseks välja valdkonna hariduse ebapiisava rahastuse. Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonna dekaani Jüri Tamme hinnangul on olukord kahetine. Õppekulude ebapiisava rahastusega ta ei nõustu, kuna kutseõppekeskuste hindamise pilootprojekti mahus veenduti, et  HTMi, SA Innove ning kutseõppekeskuste koostöös on  osa koolidest tehnoloogia vallas tänapäevasel tasemel. “Kutseõpetajate kaadri komplekteerimisel on aga tõsiseid probleeme ja need probleemid on hariduse valdkonnas tervikuna samad. Eesti Vabariik ei väärtusta õpetajat piisavalt. Oma ala meistril ei ole mõttekas, isegi vanaduspuhkusele jäädes, end kutseõppekeskustega siduda, sest tasu ei kata tööga seotud kulutusi,” ütles Tamm.

Põhjusena, miks noored ei taha tulla ehitust õpetama, kuigi ehitusvaldkonnas tegutseb ca 10% tööealisest rahvastikust, on Tallinna Ehituskooli arendusdirektori Tõnu Armuliku sõnul kõrged nõuded, kuid vähene tasu. “Kui vaadata kutseõpetaja kutsestandardit, siis nüanssidesse laskumata võib öelda, et kutseõpetajal peaks olema soovitatavalt kõrgharidus ja kolmeaastane erialane töökogemus. Peale selle eeldame soovi töötada õpilastega ning oskust oma teadmisi ja oskusi teistele edasi anda, valmidust pidevaks enesetäiendamiseks. Arvatavasti tuleb sama raha ehitusel töötades kergemini kätte kui koolis,” rääkis Armulik.

Skanska juhatuse esimehe Andres Aaviku sõnul on aga praegu kõige suurem puudus peaga mõtlevatest eestöölistest või töödejuhatajatest. “Kõrgkoolist tulnud noored on reeglina kõrge lennuga ning ihkavad kohe saada objekti- ja projektijuhtideks,” rääkis Aavik. “Eestis toimub see liiga kiiresti, sest head spetsialisti ei väärtustata.  Näiteks Poolas võtab projektijuhiks saamine kõrgkooli lõpetanud noorel aega vähemalt 8 aastat.”

Koolipraktika jääb maha tegelikest nõudmistest oskustele. Uuringu järeldusega, et praeguse praktika tegelik sisu pole kooskõlas õppekava eesmärkidega, on nõus ka Tamm. “Lahendust näeme treeningkeskustes ning piisavas finantseerimises.  Ehitusplatsidel toimuv on kaootiline ning ebastabiilne. Treeningkeskusest ca 80–85% meistertöölise tööviljakusest omandanud noortööline on aga tööjõuturul juba nn teine tera,” ütles Tamm.

Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonnal ja kutseõppekeskustel on Tamme sõnul lahendus olemas. “Masu ajal, kui ehitusplatsidel inseneripraktikate korraldamiseks kohti nappis, leidsime võimaluse suunata sobivate eeldustega üliõpilasi Pärnumaa Kutsehariduskeskusse ja Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli kutseõpetajate varjudeks. Tagasiside, sealjuures mõlemapoolne, oli positiivne,” sõnab ta. “Kui HTM ja SA Innove leiaksid võimaluse sellise lisamooduli kavandamiseks ja riik esitaks tellimuse, saaksime koostöös Tallinna Ülikooliga kindlasti kutseõppekeskusi nende kaadripuuduses abistada.”

Õpetajate sisulise kvalifikatsiooni mahajäämuse lahendusena näevad TKK õppejõud koostööd haridus- ja teadusministeeriumi, SA Innove ja Eesti Ehitusettevõtjate Liiduga, et vaadata läbi kutsestandard, koostades sellele nii pedagoogikat kui ka inseneriteadmisi integreeritult hõlmav õppekava ning anda õpetajale selline täiendkoolitus, millega ta võib saada õppekavagrupi sees maksimaalse koormuse ehk ka väärilise tasu.

Kutsekoolide lõpetajate tase regiooniti praktika vähesuse tõttu kõikuv. Teoreetilise hariduse kinnistamisvõimalused praktikal on Tamme hinnangul praeguses Eestis liialt kõikuvad. Koostöö tööandjatega, millega TTK puutub kokku seoses rakendusinseneride praktikate korraldamisega, on regiooniti väga erinev. “Inseneripraktikat saab korraldada kergemini ka kodust kaugemal. Tööliskutsete omandamisel on aga kodulähedus väga oluline, sest lisanduvad kulutused olmele. Need kulutused ei mahu aga reeglina ettevõtete eelarvetesse,” ütles Tamm. Eestis on piirkondi, kus ehitustegevus on minimaalne, seetõttu on ka lahendused erinevad. Kui regioonis reaalne ehitustegevus vindub, siis tuleb Tamme sõnul leida alternatiivne lahendus.  “Lahendust näeme taas treeningkeskustes. Pole mõtet mängida praktikat ja viita aega luuavarre najal.  See on aja ja ressursi raiskamine ega vii meid soovitud tulemuseni.  Sellise tööpraktikaga noortööline on tööjõuturul väärtusetu,” ütles Tamm.

Tõnu Armuliku hinnangul tuleks aga kaaluda ehituserialade õpetamise otstarbekust piirkondades, kus lõpetajatel puudub võimalus hilisemaks erialaseks töölerakendumiseks. “Eesti olusid arvestades on ehitusalase kutseõppe korraldamine 18 kutseõppeasutuses liiast.”

Puudub ressurss praktikaks. “On naiivne loota, et äriühing, mis tegutseb  ehitusvaldkonnas, muutuks mingist hetkest koolitajaks,  kes oma põhitegevuse arvel pühenduks kutsekoolist saabunud praktikantide õpetamisele,” ütles Armulik.

Tema sõnul on hea, kui õpilane saab teha ehitusobjektil töid, mis on otseselt seotud õpitava erialaga ja tal on seejuures kõrval kogemustega oskustööline, kes on võimeline oma töö kõrvalt ka õpilast juhendama.

“Eeldatavalt saaks ettevõttepoolse juhendaja huvitatust tõsta sellega, kui talle õpetamiseks kuluv aeg rahaliselt kompenseeritakse,” pakkus Armulik lahenduse välja. “Selleks puuduvad aga enamikul koolidest võimalused. Tootvalt töölt spetsialisti kooli toomisel on aga oma hind, mis tavaliselt ületab oma kooli kutseõpetajale makstava tunnitasu. Seega on siin kooli jaoks valikute koht, keda millistel tingimustel õpilaste ette tuua.”

YIT Ehituse juhatuse liikme Toomas Rapi sõnul on Tehnikaülikooli lõpetajatega kogemus erinevatest praktikaperioodidest olemas ning on ka näiteid, kus ettevõte hiljem ka töökohta pakub. “Olulisim on värske ehitaja enda õppimishuvi, küll siis koolitusvõimalused kokkuleppel ka leitakse,“ ütles Rapp.

Puudus pikaajalisest planeerimisest. Ettevõtete võimekus koolitada ehitajaid on piiratud

KredExi ehitussektori analüüs toob välja puuduliku riigipoolse organiseerituse ja väikeettevõtete vähesed võimalused oskusi täiendada.Üldise probleemina toob  uuring välja pikaajalise planeerimise ebapiisavuse ehitussektoris. Skanska juhatuse esimehe Andres Aaviku sõnul on turu normaalseks arenguks vaja järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi projektidele ühtlasemat riigipoolset korraldust, mis tagab ka stabiilsema nõudluse, et vältida suuri hinna ja tööhõive kõikumisi. See teeks tema sõnul omakorda kergemaks ka eelarvestamise ja prognoosimise riigi poolt vaadatuna.

Parem ehitusprojektide ettevalmistus tooks stabiilsuse. Ka YIT Ehituse juhatuse liige ja ehitusdirektor Toomas Rapp ütles, et kindlasti parandaks ühtlasem töövoog töövõtja efektiivsust. “Pikaajalisem riiklik planeerimine ei saa mõjuda negatiivselt, ühtlasem ja stabiilsem töömaht stabiliseeriks näiteks hinnataset – ideaalis välistaks ala- ja ülepakkumiste perioode ja parandaks ka makselaekumisi. Julgeks küll eraldi välja tuua, et reaalse ehituse eelse ettevalmistustööde ja -protsesside, nii hankija, projekteerija, kui ka ehitaja  kvaliteedi tõstmine annaks ehitusturule positiivse tõuke,” lisas Rapp. Samas parandaksid ka hankija planeeritud tegevused, näiteks hangetel reaalsete vajalike parameetrite kasutamine, hangete korrektse eeltöö tegemine, mitte ainult rahastusest ajendatud ajagraafikud, oluliselt lepingute täitmist ja lõpptulemuse kvaliteeti. Sagedaseks puuduseks on Rappi sõnul korrektseks projekteerimiseks vajaminevate eelnevate uuringute puudus.Teiseks hädaks on elamine valimistsüklite järgi, nendib Aavik. “Samas on ilmselt naiivne loota, et poliitikud loobuks soovist enne valimisi linte lõigata,” nentis Aavik. Suurim eesmärk ongi tema sõnul  tekitada selge visioon ehitussektori tulevikust. Praegu see Aaviku arvates puudub ning see kajastub eelkõige suhtumises – ehitajatel on riiki vaja, mitte vastupidi. “Näiteks ühe suurima riigiettevõtte juhatuse liige teatas paar aastat tagasi uhkusega, et ta on õnnelik, et ei pea riigihangete korda järgima ning ehitajatega avatult ja läbipaistvalt suhtlema...,” lisas ta. Kui kõik riskid jäetakse ehitaja kanda, on tulemuseks poolelijäänud ja ebakvaliteetsed objektid. Ehitusfirmade sagedaste pankrottide tulemusel jäävad riigile laekumata maksud, kasvab tööpuudus, väljaränne jne. Kui kodanikud kaotavad, kas riik saab olla võitja?Enamik töölisi on Eestis hõivatud väikestes ja väga väikestes ettevõtetes, kes pole suutlikud töötajaskonda süstemaatiliselt arendama. Tugevat väikeettevõtlust ei ole sektoris välja kujunenud. Võimekaimad ettevõtted on projektijuhtimisfirmad, kel pole aga huvi tööliskonna arendamise vastu.Aavik näeb selle probleemi põhjusena eelkõige Eesti ehitusturu väiksust: “Turuosalistel valdavalt puudub kindlustunne tuleviku suhtes, kuna turu kõikumised on suured ning konkurents tihe.”

Õpitakse töö käigus. Vähene kindlustunne omakorda on loonud Aaviku sõnul olukorra, kus paljud mikro- ja väikefirmad pigem tegelevad tööjõu vahendamise kui selle süsteemse arendamisega. Esmapilgul ja näiliselt tekib nii konkurentsieelis nende ettevõtet ees, kes on oma inimestesse investeerinud, kuid sellisel juhul tekivad probleemid teenuse kvaliteediga. “Väikefirmade olukorda parandab spetsialiseerumine ja süsteemne müügitöö,” soovitas AavikTa ei nõustu peatöövõtu ja projektijuhtimisettevõtete huvipuudusega tööliskonna arendamise vastu.“Peatöövõtu ja projektijuhtimisettevõtted, kellel on teadmised ja võimalused, tegelevad alltöövõtjate koolitamisega pidevalt. See toimub nii-öelda learning by doing-meetodil läbi kaasamise ajaplaanimisse, kvaliteedijuhtimisse  ja tööohutuse taseme tõstmisesse,” rääkis ta.Praegu levinud meetod on Alliku hinnangul paraku paljuski reaktiivne, õppetunnid saadakse tagantjärele ja karistamise kaudu. “Elu on näidanud, et läbi avatud suhtumise ja kaasamise õpivad protsessist kõik osapooled ning projektid valmivad tähtaegselt ja kvaliteetselt,” ütles Aavik.Suurima puudujäägina toob ta välja arusaamise ohutust ja hästi planeeritud töötamisest, mida tema hinnangul ametikoolides piisavalt ei tähtsustata. Olukorra parandamiseks koolitab Skanska alltöövõtjaid tööohutuse alal.Rappi sõnul on võimekamad ettevõtted koolituste korraldamises enamuses piiratud võimekusega, et tagada  konkurentsivõime Eesti turul omatööliste kasutamise kulutaseme osas. Ta näeb olukorda kui majandussurutisejärgset ümberformeerumise faasi. “Väikeettevõtete võimekus saab ainult kasvada,” on Rapp veendunud.Aaviku sõnul aitaks turu arengule kaasa, kui mõni oluline tellija seaks hangetel osalemise tingimuseks uute tehnoloogiate kasutamise. “Näiteks RKAS on eestvedaja BIM-modelleerimise juurutamisel Eestis ja võiks võtta siin veel tugevama rolli,” ütles ta.

Palgatase ehituses taastumas

Palga muutumist ehitussektoris on mõjutanud kaks tegurit. Töömahtude vähenemine, millega kaasnes ka töötajate siirdumine teistesse sektoritesse, ja oskustööliste nappus karmistuvates tingimustes.2009. aastal keskmine palgatase langes, samuti kahanes märgatavalt töötajate arv sektoris. Valdavalt lahkusid siit erialase ettevalmistuseta töölised, piirati ka tugi- ja insener-tehnilist personali. Praeguseks on palgatase taastumas ning surve palgatõusuks on küllaltki suur.Palgataseme tõusu eelduseks on töökulude tootlikkuse kasv, praegune tootlikkus on aga suhteliselt madal.

Terav erialase tööjõu puudujääk Eesti ehitusettevõtetes

Sihtasutuse KredEx koordineeritud tööjõu-uuringu “BUILD UP Skills – Eesti Haridusvõimalused ja tööjõud Eesti ehitussektoris” andmed viitavad teravale tööjõupuudusele sektoris – ligi pooled (48%) ettevõtetest vajaksid kohe mõnd töötajat.Ehitusettevõtetes hõivatute üldarvu põhjal tehtud prognoosid aastateks 2012–2020 näitavad hõivatute keskmiseks arvuks 42 000–47 000 töötajat aastas. Erineval alusel tehtud prognoosid osutavad, et ehitusettevõtetes hõivatute arv võib tõusta ka 45 000–50 000 inimeseni või isegi üle selle. Seetõttu vajatakse ehituses juba 2012. aastast alates vähemalt 935–1200 uut oskustöölist aastas, mis moodustab ligi 3% kogu tööjõu hulgast.Viimastel aastatel on kutseõppeasutustes olnud ehituserialade lõpetajaid 900–1000 aastas. Aastail 2010–2011 on vastuvõtt vähenenud, seega võib lõpetajate arv 2013. aastaks langeda juba 800-le. Koolide tagasiside põhjal asub  43% kutseõppe lõpetanuist tööle õpitud erialal, 15% lõpetajatest läheb edasi õppima.See asjaolu võib vähendada uute tööleastujate arvu isegi 600ni, mis on oluliselt väiksem kui kõige kasinam tööjõuvajaduse prognoos sektoris.Hinnates tööjõu taastootmisvajadust ehitustööliste osas, toob konjunktuuriinstituudi uuring välja olulise tööjõupakkumist mõjutava asjaolu: ehitustööliste tööiga on lühem üldisest keskmisest tööeast, ehitustöölt lahkutakse valdavalt enne pensioniiga, keskmiselt 57,3 aasta vanusena.Võttes arvesse ka väljalangemise ehk eriala vahetamine, siirdumine tööle välismaale, võib ehitusturu keskmist tööhõivet silmas pidades väita, et ehituse töölistööjõu täielik taastootmine tuleks Eestis tagada 20 aastaga. Selleks peaks Eesti haridussüsteem koolitama keskmiselt 1300–1400 kutseharidusega ehitustöölist aastas.Sõltuvalt ettevõtte suurusest on iga 6–10 ehitustöölise kohta vaja üht meistritasandi kompetentse valdavat töötajat, kes on võtmetähtsusega tööde kvaliteedi tagamisel.Lähiaastatel on ehitusettevõtetes ehitustöölisi ligikaudu 28 000. Siit lähtuvalt on projekti peamise, meistritaseme koolitust vajava sihtrühma suuruseks 3500 töötajat.Eesmärgiga saada teavet ehitustöötajate koolitusvajaduse kohta küsiti, kui suurel osal ehitusalal töötajaist on erialane haridus. Uuringu raames vastanud ettevõtetes on erialase haridusega ligikaudu pooled ehitustöölistest ja 4/5 insener-tehnilistest töötajatest. Haridussüsteemi andmed näitavad, et mõne tööala esindajail, nt keevitajail, liikurmasinajuhtidel ja lukkseppadel,  on vahepealseil aastail olnud hea võimalus oma kvalifikatsiooni tõsta kas pikemaajalistel täienduskoolitustel või tasemeõppes. Erialase ettevalmistusega tööjõu oluline vähenemine ventilatsioonilukkseppade, ehitusplekkseppade ja betoonkonstruktsioonide ehitajate hulgas võib ekspertide sõnul osutada nende lahkumisele lähiriikidesse.Oluline mõjur on ka surve tööjõu migratsioonist kõrgema palgatasemega lähiriikidesse. On tõenäoline, et see jätkub praeguses tempos, sest palgatasemete ühtlustumine pole lähiajal reaalne. Tulemuseks on järjest teravam erialase tööjõu puudujääk Eesti ehitusettevõtetes.

Elamispinna defitsiit kasvab iga aastaga

Elamufondi defitsiidi pidev süvenemine Eestis ja Euroopa Liidu energeetikapoliitika seatud eesmärgid aastaks 2020 toovad ehitussektori struktuurilisi ümberkorraldusi.Statistikaameti ja ehitisregistri kohaselt on Eestis ühe elaniku kohta keskmiselt ligi 30 m2 elamispinda, mis teeb kogu Eesti eluasemefondina kokku umbes 40 miljonit m2. Tallinna Tehnikaülikooliuuringule tuginedes on eluhoonete keskmine eluiga 60 aastat. Selleks, et olemasolevatki elamufondi hoida ja säilitada, tuleks igal aastal juurde ehitada või rekonstrueerida vähemalt 1/60 olemasolevast elamispinnast ehk 670 000 m2.Arvestades eluhoonete oluliste rekonstrueerimistööde mahtu, saavutati Eesti Ehitusettevõtjate Liidu andmetel elamufondi taastootmiseks vajalik tase vaid ehituse  kõrgaastail 2007–2008. Ülejäänud aastatel on aga kvaliteetse elamispinna defitsiit aasta-aastalt kasvanud. Arvestades elamufondi defitsiidi pidevat süvenemist Eestis ja Euroopa Liidu energeetikapoliitika seatud eesmärke aastaks 2020, võib prognoosida ehitussektori struktuurilisi ümberkorraldusi. Muudatused  üldistes normatiivaktides, uuenevad ehitustehnoloogiad ja -materjalid ning muutused energiavarustuse kontseptsioonides tingivad uued nõuded ehitussektoris tegutsejate väljaõppele ja töökorraldusele.

Eesti ehitajad kolivad Soome. Eesti võõrehitajaid siia meelitada ei suuda

Olulise mõjuga Eesti ehitustööturule on oskustööliste väljaränne kõrgema elatustasemega naaberriikidesse. Paratamatult mõjutab see kättesaadava tööjõu kvaliteeti ning kulutusi tööjõule.Eesti ehitussektoris praktiliselt puudub võõrtööjõud teistest riikidest, näiteks Skandinaaviaga võrreldes pole Eesti piisavalt konkurentsivõimeline tööjõu tõmberiigina.Statistikaameti küsitlusandmetel põhinev tööjõu-uuring näitas välismaal ehituses püsival töökohal töötajate arvuks 2009. aastal 8 300, 2010. aastal 10 900 ja 2011. aastal 13 200 inimest. Aasta jooksul ajutiselt välismaal töötanud inimeste arv on eeltoodust 20–30% kõrgemgi. Tõenäoliselt on tegelikud numbrid oluliselt suuremad, aga küsitlusmetoodikast lahtuvalt ei suuda statistikaameti andmestik päris täpselt edasi anda välismaal töötajate arvu, küll aga pakub üldise ettekujutuse.Suurem osa välismaal töötavaist ehitajaist tegutseb Soomes (2010–2011. aastal 83–84%; 2009. aastal 67%). 2011. aastal moodustasid ehitajad 60% kõigist välismaal töötanud inimestest ja ehitustöötajad 70% Soomes töötanud Eesti elanikest.Soome ehitusliidu Rakennusteollisuus RT-ry iga-aastased küsitlused on näidanud, et välistööjõu osakaal on Soome ehituses viimase viie aastaga (2007–2011) kolmekordistunud.Välistööjõu vajaduse kasvu prognoositakse ka lähiaastateks. Nimelt läheb Soomes järgneval 14 aastal pensionile kokku 70 000 ehitustöölist (5000 töötajat aastas) ning et töötuse tase ehitustöötajate hulgas on madal, on kohaliku ehitustööjõu ressursid üsnagi piiratud.

Alltöövõttude osa kahaneb

Ehitusturg Eestis on viimastel aastatel stabiliseerunud. Toimub turu korrastumine, süveneb spetsialiseerumine ja rollijaotused muutuvad selgemaks. Vaatamata sellele on Eesti ehitusturg oma väiksuse tõttu majandusmõjudest oluliselt haavatav, mispärast ka tõusud ja langused eri ehitusaladel on siin järsemad kui suurema majandusega riikides. Nimetatud asjaolu dikteerib turule vajaduse olla paindlikum, et suuta muutustele kiiresti reageerida. Otseselt avaldub see ka näiteks peatöövõtufirmade personalipoliitikas: sisendhindade oluline tõus ehitussektoris toob kaasa omajõududega tehtavate tööde rohkenemise suuremates ehitusettevõtetes (omabrigaadide loomise eesmärgil palgatakse juurde ehitustöölisi). Nii võib tööhõive suurettevõtetes kerkida 10–15%. Kui tellimishinnad hakkavad kasvama sisendhindadest kiiremini, suureneb taas alltöövõttude hulk ja peatöövõtjad vahendavad omabrigaadide arvu. Praegu on Eesti ehitusturg olukorras, kus omajõudude kasutamine laieneb ja alltöövõttude osa kahaneb.

Ettevõtted otsivad ehitajaid

Ehitusettevõtete küsitlus näitab, et peaaegu pooled neist kavatsevad lähema paari aasta jooksul töötajate arvu suurendada. Juurde vajatakse pigem ehitustöölisi. Nende arvu kärpimist planeerivad üksikud ettevõtted.Arvestades kvalifitseeritud tööjõu alatootmist haridususteemis on selliste arengute puhul väga tõenäoline, et sobiva tööjõu leidmine saab lähiaastatel olema ettevõtte jaoks raske.Tööjõu-uuringu andmetel on ehitusettevõtetes praegu kutsekoolituseta ehitustöölisi ligi 50%. Vähese juurdekasvu puhul on oht, et ehitussektorisse jääb märkimisväärne hulk vajaliku oskusteabeta töötajaid. See aga omakorda mõjutab ehituse kvaliteeti.