Petersoni idee: Estonian Airile uus imago

Ettevõtja Viktor Siilats tõi näitena Hansatee ümbersünni Tallinkiks. “Estonian Airi jaoks on parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Soovitan Eestis luua täiesti uue lennufirma,” sõnas Peterson.

Ettevõtja viktor Siilats leiab, et Petersoni ideel on jumet. “Me näeme, mis on saanud Hansateest pärast seda, kui ta Tallinkiks muutus, mistõttu – kui leidub investoreid –, siis miks ka mitte,” märkis Siilats. Ta on Petersoniga päri ka selles, et Estonian Airi tegevus tuleks lõpetada. “Kusjuures lõpetada tuleks viisakalt, st mitte pankroti, vaid likvideerimise kaudu,” lisas Siilats. Pankroti väljakuulutamine oleks Siilatsi sõnul halvamaiguline ja pankrotistunud ettevõtja ei tohiks kohe kindlasti oma pankrotistunud ettevõtte kõrvale uut ja sarnast moodustada. “Riik kohe kindlasti mitte,” lisas Siilats.

Estraveli juht hoolib väärikusest. Tallinna lennujaama juht Rein Loik sõnas Petersoni idee kohta, et Eestil ei peaks ol  ema odavlennufirmast rahvuslik lennufirma. “Ma ei ole selle idee pooldaja,” sõnas turismibüroo Estravel juht Anne Samlik. Ta ei poolda ka Estonian Airi pankrotti, kuna Eesti riigi omanduses oleva lennuomanduse pankrot ei mõju hästi meie mainele.

“Tänapäeval selget piiri odavlennukompanii ja traditsioonilise lennukompanii vahel ei olegi,” tõi Samlik esile.  “Ühe lennukitüübi kasutuselevõtt on ju ka Estonian Airi plaan. Selles mõttes see ongi kopeeritud. Paljud lennupiletite hinnad ei sisalda pagasit – mis on samuti kopeeritud odavlennufirmadelt, toitlustusest rääkimata. Mida odavlennufirma all rohkem mõeldakse, on see, et nad ei lenda põhi-, vaid sekundaarsetele lennuväljadele.”

Ettevõtja Jaan Pillesaare sõnul ei peaks aga riik ja valitsus lennuäriga üleüldse tegelema – nagu ka igasuguse teise äriga, nagu Eesti Raudtee või Eesti Energia. “Esiteks on riigi osalemine äris põhimõtteliselt varjatud maksustamine. Teiseks rikub riigi tegelemine äriga turgu ja eraettevõtlust, sest erinevalt eraettevõttest ei lasta riigiettevõtet lahendamatute probleemide korral pankrotti, täpselt nii nagu see toimub Estonian Airiga,” sõnas Pillesaar. “Ja maksumaksja peab selle populismi kinni maksma, ilma et tema käest oleks kunagi küsitud, kas ta Estonian Airi aktsiaid soovis osta või ei. Tõenäoliselt enamik meist ei soovinud neid osta.”

Tallinn muutuks populaarsemakski. Pillesaare sõnul kardetakse, et kui Estonian Air ei ole riigi oma, siis äkki ei lenda Tallinna enam keegi. “Ma arvan, et tegelikkus on pigem vastupidine. Paljud erainvestorid väldivad turgusid, millel riik tegutseb. Kui Estonian Air ei ole enam riigi oma, siis pigem ühenduste olukord Tallinnast võiks paraneda,” sõnas Pillesaar.

Majandusminister Juhan Parts ei olnud nõus Petersoni ideed kommenteerima. Ministeeriumi esindajad sõnasid, et praegu on päevakorras Estonian Airi restruktureerimine ja enne kui valitsus pole seda plaani arutanud, kommentaare ei jagata.

Äripäev püüdis ühendust võtta ka Estonian Airi endiste juhtide Andrus Aljase ja Erki Urvaga, kuid ei õnnestunud neid tabada.

 

Kommentaar

Kellel on vaja agoonia venitamist?

Toomas Peterson, Estonian Airi endine juhtAlates 2009. aastast on Estonian Airi paigutatud kokku 82,1 miljonit eurot. Retooriliselt küsides – kas peaksime ikka jätkuvalt turgutama surevat hobust?Uus firma kopeeriks odavlennufirmasid, lendaks umbes 5–6 ühetüübilise lennukiga, igapäevaselt kümnesse Euroopa tähtsamasse sihtpunkti. Riigile jätame kuldse aktsia ehk siis ühe kolmandiku aktsiapakist, tuumikinvestorile ja strateegilisele partnerile ühe kolmandiku ning ülejäänud aktsiad eestimaalastele kas börsi kaudu või kuidagi otse. Algse investeeringu suurus on umbes 50 miljonit eurot, mis moodustab uue firma esimese kuue kuu tulubaasi.Lähipunktidesse (nt Helsingi, Riia, Vilnius, Peterburi) võiks propellerkennukitega lennata Regional Estonian Airi baasil moodustatud firma. Ilmselt kohandub see idee ka Euroopa Komisjoni regulatsioonide ja tema ametnike tõlgendamise võimalustega. Sellise omandistruktuuriga peaksime tagama stabiilse ja igapäevase lennuühenduse Euroopa olulisematesse sihtpunktidesse, mõningase riikliku kontrolli ning lõpuks kõige tähtsama – Eesti elanike huvitatuse ja motivatsiooni lennata oma firmaga.