Romet Kreek • 30. juuli 2013 kell 15:40

Hiina riskib Jaapanile majanduskoomasse järgneda

Aastakümneid järgides Jaapani ekspordil põhinevat majandusimet paistab Hiina riskivat sattuda sarnasesse majanduskoomasse, millest Jaapan püüab 20 aastat hiljem välja tulla, kirjutab Reuters.

Hiina püüab end võõrutada ekspordil põhinevast majanduskasvust ja krediidil põhinevatest investeeringutest. See on jätnud majanduse kaldu, räägivad analüütikud. Massiivsete üleinvesteeringutega kinnisvarasse ja tööstustesse on Hiina kiiresti kaotamas kulueelist, alates kaevandamisest elektroonikani ja autodest tekstiilini. Palgad tõusevad ja investeerimise tootlikus langeb.

Majanduskasvu alanedes püüavad Hiina president Xi Jinping ja peaminister Li Keqiang vältida USA stiilis finantskriisi koos suurte pankrotide ja töökohtade kaotusega. Hiina püüab muuta majanduskasvu jätkusuutlikumaks ja vältida zombiepankade ja ettevõtete loomist, mis võtsid Jaapani majanduselt elu. Lisades probleemistikku Jaapanist kiirema rahvastiku vananemise, arvavad analüütikud, et Hiina püüab võimatut.

„Valitseb tohutu probleemide mittetunnistamine. Inimesed arvavad, et demograafia ei ole oluline,“ ütles Morgan Stanley Aasia peaökonomist Chetan Ahya. „Mina kardan deflatsioonilist riski.“

Deflatsioon võib paista 7,5% kasvavas majanduses ebatõenäoline, kus tarbijahinnad tõusevad 2,7%. Kuid analüütikud hoiatavad, et Hiina meenutab paljuski Jaapanit 1989. aastal – kaks aastat enne krahhi.

Nagu Jaapan, on ka Hiina sõltuv pankade investeeringute suunamisest eksporditööstusesse, et luua töökohti ja finantseerida arengut. Vastutasuks on intressimäärad reguleeritud, et garanteerida pankadele korralik kasum. Kuna kasumlikumad laenud on seotud väheriskantsete laenuvõtjatega, kontsentreerivad pangad laenuandmise suurtele riigiettevõtetele.

Nagu Jaapan tegi 1980ndatel, püüab ka Hiina liberaliseerida pangandussektorit, luues uusi finantseerimiskanaleid, võlakirjaturgu ja mitte-pankade laenude andmist. Jaapanis meelitas see panku veel rohkem ja vähem mõistlikult laene andma, mis aitas kütta kinnisvaramulli. Hiinas läksid asjad hullemaks 2009. aastal kui käivitus 4 triljoni jüaanine krediidipõhine stiimul, et vältida üleilmset kriisi.

Kui Jaapanis kasvas krediit 1980.-1990. aastani 127% SKPst 176 protsendile, siis Hiinas kasvas krediit 2000. aasta 105 protsendilt mullu 187% SKPst, arvutas JPMorgan.

Hiina hetkeprobleem on, et iga täiendav jeen toodab uusi investeeringuid aina vähem lisa SKPd. Aeglustumine on juba toonud märke deflatsioonilisest survest – tootjahinnad on langenud juba 16 kuud ja Morgan Stanley hinnangul on 8,7% reaallaenukulu kasv ületamas sektori kasvu. Hiina reformid võivad viia majanduskasvu liiga aeglaseks, mis tooks kaasa pankrotilaine, mis raputab kogu finantssüsteemi.

„Väga oluline on aeglustada krediidikasvu," ütles JPMorgani Hiina vanemanalüütik Grace Ng. „Kuid kui me aeglustame ja võtame liigselt võimendust maha, võib see viia reaalmajanduse riskide kasvuni.“

On risk, et sotsiaalsete rahutuste vältimiseks võib valitsus õhutada panku hoida raskustes laenuvõtjaid elus, pikendades lootusetuid laene, nagu tegid Jaapani pangad 1990ndatel. See aga välistab raha laenamist uutele kasumlikele ettevõtetele, kes suudaksid panustada majanduskasvu.

See, et Hiina keskpank kaotab laenuintressimääradelt alumise piirangu, peaks panema panku hinnastama laene rohkem riskipõhiselt.

„Kuna pankade kasumimarginaale kärbitakse, püüavad nad laenureegleid lõdvendades suurendada laenude andmist,“ ütles Jaapani keskpanga endine ametnik Wataru Takahashi, kes on nüüd Osaka ülikoolis professor. „See on Jaapani pankade 1980ndate teise poole lugu.“

Kuid Jaapan võib ka näidata lahendust.

Mõned analüütikud hoiatavad sarnasuste ületõlgendamise eest. „Võrreldes Jaapanit 1990ndatel on nüüd küll liiast," ütles Aasia arengupanga peaökonomist Changyong Rhee.

Hiina arengutase on madalam, ütleb Rhee, mis annab Hiinale nõudluseallika, mida kõrgema elatustasemega Jaapanil ei ole. Hiina vaesed, kes elavad sisemaa provintsides, ei kannata liigsete tootmisvõimsuste tõttu ning ei kulu palju aega, kui Hiina vajab neid infrastruktuuri projekte, mis võivad praegu näida mõttetutena. Hiina poliitika suunata maaelanike linnadesse on teine kasvuallikas. Kuid madalam areng muudab raskemaks tulla toime nõrga töökohtade lisandumisega või stagneeruvate palkadega. Ja urbaniseerumine ei paku enam sellist potentsiaali, nagu kunagi – Hiinas elab praegu juba üle poole elanikkonnast linnades ning maapiirkondades on mediaanvanus 40, mis ei ole demograafiliselt mobiilne elanikkonnagrupp, kes otsib uusi karjäärivõimalusi.

Lõpuks võib demograafia panna Hiina tugevalt Jaapani deflatsioonirajale. Tänu ühe lapse poliitkale kahaneb juba praegu Hiina tööealine elanikkond. See juhtus Jaapanis 1990ndatel, mis tõi kaasa väiksema tarbimise ja järsult madalama majanduskasvu.

Lahendus võib olla ei kusagil mujal, kui Jaapanis, kus valitsus võitleb deflatsiooni vastu agressiivsete uute meetmetega, et langetada laenukulusid, suurendada valitsuse kulutusi ja kuni miski saab nendest tehtud, vähendada kasvu pudelikaelasid.

„Kahte asja on tarvis vältimaks krediidipohmelli järel deflatsiooni,“ ütles Morgan Stanleyst Ahya. „Üks on hea eelarve- ja rahapoliitika ja teine struktuurireformid.“

 

Hetkel kuum