Norman Aas sattus Ansipile hambusse oma hooletusest

Pärast Tarmo Lausingu esimest nappi ülestunnistust Eesti Ekspressis tõttas prokuratuur teatama, et uurimist ei alustata, sest juhtum on aegunud. Sellise põhjenduse peale on tõesti õige küsida, et kust prokuratuur seda teab, kui pole isegi vaevaks võtnud Lausinguga kohtuda.

Prokuratuuri mainele konflikt peaministriga kasuks ei tule. Uurijad peavad alati arvestama sellega, et neil on palju vaenlasi, kes üritavad nende mainet kahjustada. Prokuratuur selle riskiga ei arvestanud ja Ansipil tekkis hea võimalus kasutada Lausingu juhtumit kättemaksuks Silver Meikari juhtumi eest.

Mitu võitu korraga. Prokuratuuri kallale karates õnnestub Ansipil Reformierakonna juhina saada mitu punktivõitu. Keskerakonna rahastamis­skandaal on ka Reformierakonnale ebameeldiv, sest rebib taas lahti vanad haavad. Lausingu juhtumiga seoses meenutatakse Meikari juhtumit, võrreldakse kahte ülestunnistust, samastatakse Keskerakonda ja Reformierakonda. Reformierakonnal oli vaja leida mõni teine skandaaliga haakuv teema, millega üritada avalikkuse tähelepanu ära tõmmata erakondade varjatud rahastamise küsimuselt. Selleks sobis hästi rünnak prokuratuuri vastu. Peaminister ei peaks muidugi olema isik, kes avalikult ühte riigiasutust tõrvab, aga kui tulekul on valimised, siis vahetab ka peaminister tumeda ülikonna Reformierakonna kollase jope vastu. Et teema ühiskonnas tõstatuks, ei saanud Reformierakond saata prokuratuuri vastu Igor Gräzini tüüpi lapsesuud.

Prokuratuuri kritiseerides saab Reformierakond end taas näidata kannatajana, kes sattus eelmisel aastal prokuratuuri ülekohtu ohvriks. “Ma väidan, et meil praegu kohaldatakse seadust valikuliselt. Ühe erakkonna jaoks oli alus kriminaalasja algatamiseks ja teise erakonna puhul isegi ei kommenteerita. Kolmanda erakonna puhul teatakse juba põgusa pilguheidu järel, et kõik teod on aegunud,” ütles Ansip Eesti Päevalehele antud intervjuus.

Kui varem on uurimisorganeid poliitilises kallutatuses süüdistanud Keskerakond ja kadunud Rahvaliit, siis nüüd on selle kooriga liitunud Reformierakond. Prokuratuuri suhtes on kriitilised need poliitilised jõud, kes on mingite pättuste või kuritegudega vahele jäänud. Kui mõne pistist või altkäemaksu võtnud keskerakondlase kodu või töökabinet läbi otsitakse, korrutab Keskerakond papagoina, et uurijad täidavad poliitilist tellimust. Kui eksminister Reiljan jäi vahele maadevahetamise ja ühe Tallinna kesklinnas asuva hoonega tehtud tehingutega, hakkas ta rääkima struktuurides olevatest kallutatud jõududest.

Omad vitsad peksavad. Ansipi väljaütlemistel on aga veel üks oluline allhoovus. Ta kasutab prokuratuuri apsakat ära selleks, et kaitsta Berlusconi seaduseks ristitud eelnõu, mille Keskerakond riigikogu menetlusse esitas. Selle eelnõuga soovitakse piirata prokuratuuri võimalusi korruptsioonikuritegude uurimisel ehk soovitakse kaitsta korrumpeerunud poliitikuid. Eestis on prokuratuur ja uurijad saanud tegutseda sõltumatult, kuid nüüd on tekkinud kaks mõjuvõimsat jõudu (Keskerakond ja Reformierakond), kes tahavad prokuratuurile päitseid pähe panna.

Lausingu juhtumi puhul on kriminaalasja algatamata jätmisel tõenäoliselt mitu argumenti. Kindlasti teavad uurimisasutused avalikkusest paremini, kuidas erakondade varjatud rahastamine käib. Uurijatel on õnnestunud heita pilk nii Kesk- kui ka Reformierakonna arvutitesse. Tõenäoliselt polnud Lausingu jutus prokuratuurile midagi uut. Otsust avalikkusele põhjendades kasutas prokuratuur aga nõrka argumentatsiooni ning mängis sellega trumbid kätte Savisaarele ja Ansipile.

Loomulikult ei saa ja pole ka mõistlik iga erakondade rahastamist puudutava väljaütlemise peale algatada kriminaaluurimist, aga Lausingu juhtumi puhul jättis prokuratuur mulje, et nende otsused piirnevad hommikukohvi kõrvale ajalehe lugemisega ning rohkemat nad teha ei viitsi. Seetõttu tekkis taas poliitikutel võimalus süüdistada prokuratuuri poliitilises kallutatuses ning peaprokurör Norman Aasal on keeruline seda väidet veenvalt ümber lükata. Ansip nüpeldas ­Aasa tema enda vitstega.