Meie maa ja mets teenigu tulu Eesti omanikule

Maa ja metsaga on Eesti rahvast hästi õnnistatud, lausa kuninglikult. Inimese kohta on meil parasvöötme parasniisket põldu (mitte igikeltsa, kõrbe või  kaljusid) kolmveerand hektarit (esikoht ELis) ja metsa poole rohkem (kolmas koht).

Arutelu kuuluvuse üle. Diskussioon maa ja metsa kuuluvuse üle on Eestis kestnud taasiseseisvumisest alates. Üheksakümnendatel vallutasid Eesti agressiivsed loosungid - kapitalil pole rahvust, riik on halb peremees, vabaturg valitsegu, maa vabasse tsiviilkäibesse jne. Palju ei puudunud, et riigimets oleks elektrijaamade ja põlev­kiviga tükkis pudukaubana hakkama pandud. Pärast ühinemist Euroopa Liiduga on maa ost-müük n-ö vabalt üleliiduline. Kolmandate riikide kodanikele on veel piiranguid, samas äriühinguid võib müüa tükkis maaga ähmaselegi kapitalile.

Halvim on seejuures maade ja metsade kokkuost spekulatiivsetel eesmärkidel n-ö ­euroheina tegemiseks või hilisemaks kallimalt ükskõik kellele müümiseks. Mõistlikkuse, elu- ja looduskeskkonna taluvuse piiri ületavad ka üle 1000 lehmaga, pealegi rahamasinaks mõeldud superfarmid.