Rikkaks ei saa me kunagi

Teil oli oluline roll “Harta 12” vormimisel. Kui alustaksite harta kokkupanemist täna, mida teeksite teisiti? “Harta 12” pani tegelikult kokku Siim Tuisk. Temalt pärineb idee ja tema kontakteerus ükshaaval nendega, kellest sai harta tuumik. Tekst on kollektiivne. Ise oleksin kirjutanud teistsuguse teksti ja see ei oleks saanud üle 18 000 toetusallkirja. Harta tegid selleks, mis tast sai, need internetis antud allkirjad.

Missugust vastukaja harta koostajad lootsid? Harta sündis teatud grupi inimeste eneseväljendusena. Otseselt suunatud ootusi ei olnud. Mingist hetkest oli selge, et asjaga on kursis ka presidendi kantselei, ja sugenes lootus, et presidendi institutsioon võib olla sillaks ootuste ja mõju vahel. See lootus osutuks tagasivaates veaks.

Mida öelda neile, kelle meelest oligi harta jääkeldrisse suunamine algusest peale plaanitud vandenõu mässu summutamiseks? Alguses ma seda ei uskunud. Ma ei usu vandenõu, pigem olude oskuslikku suunamist, isikute ja nende omaduste loomingulist ärakasutamist üldise eesmärgiga asi jäässe panna.

Kes sellise summutamise eesmärgi seadis? President? Ma ei tea, kas ja kes tahtis summutada. Sobis see kindlasti suurtele erakondadele. President sobis summutustaktikasse nagu rusikas silmaauku muidugi.

Millal ja miks läks võim Eestis suurparteide kätte? Ma pakun, et “suurparteid” on selles kontekstis eksitav sõna. Küsida tuleks minu arvates, millal ja miks monopoliseeriti võim parlamendierakondade poolt ja piiritleti aktsepteeritava poliitilise debati ulatus nendesamade erakondadega. Ehk kodanikule jäeti kaks teed tõhusaks kontaktiks võimuga: 1) astuda ise parteisse, 2) hääletada valimistel. Esimene on jõukohane väga vähestele. Teine tähendab kord nelja aasta jooksul samade erakondade suletud siseprotsesside tulemuste vahel valimist. See oli harta lähtepunkt. Ja tagasivaates tema nõrgim koht. Kriminaalselt naiivne tegelikult – miks peaks põhiseaduslike reeglite järgi toimivas Eestis keegi üldse võimust loobuma, parteivälistega debatti arendama, teisi parteisid pumba juurde laskma, valijaid kuulama tihedamini kui nelja aasta tagant? Jää­kelder ja talle järgnenu ongi kodanikukoolitus Eesti moodi. Hartalaste harimine Maruste-­Ilvese meetodil, kui nimetada kaht väravaposti selles mängus.

See kõlab lootusetult. Mida me saame säärase haridusega nüüd peale hakata? Liiga pessimistlik ma ka poleks. Igal haridusel on väärtus. Võibolla oli “Harta 12” omal moel püüd ühiskonnale Münchhausenit teha ja sellisena äpardumisele määratud. Õppetund oli, et nii see ei käi. Inimesed peavad muutuma. Inimesed peavad vahetuma ka. See tegelikult oli üks “Harta 12” realistlikumaid äratundmisi. See võtab aega, ma ütleks veel 10–20 aastat. Normaaltingimuste jätkumise eeldusel.

Mismoodi kõnelevad parteid Eestis inimesega 20 aasta pärast? Parteid on massiajastu nähtus. Nad on vahemehed valijate massi ja riigi otsuste vahel. Vaheaju, kui nii võib öelda.  Meie ajastu on ammu ühe, kui mitte mõlema jalaga massiajastust väljas. Kaks olulist momenti – esiteks, tehnoloogia on teinud suhtluse vahetuks nii ajas kui ka ruumis. Teiseks on sellisel suhtlusel üha enam eneseväljenduse iseloom. Ma ei näe sellises maailmas kohta vahemeestele, vaheajudele või muudele mäletsemisfunktsioonidele. Tendents on kindlasti 20 aasta pärast otsedemokraatiale. Tehnoloogia on täna olemas, rakendamine ja harjumine võtabki ehk põlvkonna aega. Miks ei võiks e-Eesti olla just siin teenäitajaks, nii tehnoloogiliselt kui ka sisuliselt.

Millal me rikkaks saame? Rikkaks ei saa me kunagi. Heal juhul vähem vaeseks. Vaadakem Soomet: arengu mõte ei ole idamaa glamuur, vaid elada nii, et elu põhivajadused ei võtaks inimeselt kogu aega ja jõudu.

Millal me Soomele järele jõuame? Minu arvates on küsimusepüstitus eksitav seni, kuni üks vastusevariant on “Siis, kui Soome seisma jääb” või “Siis kui Eesti rahvuslikku rikkust jagab piisavalt vähe inimesi”. Ideed, mis meie arengu Soome omast kiiremaks teeks, praegu silmapiiril pole.

Missugune on see suur eesmärk, mille Eesti võiks püstitada? Eesti suur eesmärk võiks olla leida Soomega sarnane enesekindlus – mis ei saa olla bluff nagu praegu. See saab lähtuda ainult teadmisest, kus ja kes me oleme ja kuhu läheme. See on meil täiesti puudu.