Euroopa tervishoiudirektiiv jätab õhku küsimusi

Euroopa riikidevaheline tervishoiuteenuste direktiiv ei tähenda seda, et me saame Eesti seadustele tuginedes minna Soome või Poola ravile – igal riigil on oma rakendusaktid, selgitas Meditsiiniuudistele tänavu kevadeni sotsiaalministeeriumis direktiivi ülevõtmist koordineerinud Amos. “Iga riik teeb oma konkreetsed rakendusaktid kättesaadavuse tagamiseks ja Eesti seadusi lugedes seda teada saada ei õnnestu,” lisas ta.

Amose sõnul peab patsient teadma, et direktiiv ei kata seda, mis jääb haigekassa hinnakirjast välja, näiteks hooldusravi ja elundisiirdamist teises ELi riigis. Teiseks on oluline teadasaamise õigus kas tervishoiuteenuse osutajalt või kontaktpunktilt.

“Kohe tekib keeleküsimus,” jätkas Amos. “Milline on teabe edastamise viis? Kes korraldab tõlke?” tõi Amos näiteid. Omaette küsimus on tõlkide osalemine.

Õhku jäi ka saatekirja kohustus. “Eestist väljamineval patsiendil peab hüvitise saamiseks olema saatekiri,” jätkas Amos. “Küsimus on aga, mis saatekirja ja mis keeles tahab saada Rumeenia või Iirimaa arst ja kes korvab tõlkekulud.”

Tervishoiuteenuse osutajal on samuti õigus keelduda selle direktiivi alusel teenuse osutamisest, rääkis Amos.