Sularaha ei kao kuhugi, aga tema roll muutub küll

Möödunud sajandi viimasest kümnendist on suure võidukäigu teinud elektroonsed maksed, mille käive on üha suurenenud. Ent ka pangaautomaatide kaudu väljastatava sularaha maht on kasvanud. Viimase kolme aasta jooksul on keskmine pangaautomaadist väljavõetav summa kerkinud 70 eurolt 96 eurole. TSN Emori Eesti leibkondade maksekäitumise hiljutise uuringu kohaselt kasutab endiselt ainult sularaha 12% elanikest (ainult või enamasti pangakaarti kasutab 68%). Sularaha kui makseviis on niisiis ikka levinud. Sularaha on vältimatult vajalik väiksemas asulas ja maapiirkonnas, kus elektrooniliste pangateenuste kättesaadavus on piiratum (vähe pangakontoreid, vähene harjumus või oskus internetipanka kasutada) ning igapäevaostude eest tulebki sageli tasuda vaid sularahas. Samuti ei tohiks alahinnata sularaha osatähtsust kodumajapidamiste säästudes.

Sularaha kõrvale tekkinud muude maksevahendite roll on tänu infotehnoloogia tormilisele arengule suurenenud viimasel paaril kümnendil märkimisväärselt. Turvalised ja moodsad maksevahendid, mida on lihtne ja mugav kasutada, on muutunud sularaha kõrval aina tähtsamaks. Suuremat summat on kõige turvalisem ja kiirem maksta elektroonsete kanalite kaudu. Juba

50 000eurose arve tasumine sularahas on nii maksjale kui ka saajale tülikas, rääkimata suuremast summast, mis võib mitmel inimesel ilma eritehnika abita aega võtta mitu päeva.

Anonüümsus ja sõltumatus. Igapäevaostude sooritamisel ei saa ometi ilma sularahata hakkama. Sularaha fenomen seisneb selle anonüümsuses ja sõltumatuses. Kui arveldada sularahas, ei sõltuta ei pangakontori lahtiolekust, elektri või interneti olemasolust. Levinud on väärarusaam, et sularahaga arveldamine on midagi kahtlast.Sularaha kasutatakse tõesti rahapesuks, aga seda tehakse ka muude kanalite kaudu. Tegelikult kasutab sularaha petmiseks või rahapesuks vaid väga väike osa selle omanikest. Sularaha on igati korrektne ja aus maksevahend. Nii nagu ei ole iga autojuht liikluseeskirjade rikkuja, ei ole ka iga sularaha kasutaja rahapesija.

Sularaha anonüümsust mõistetakse tihti kui soovi varjata, petta või maksudest kõrvale hiilida. Sularaha kasutamise soovi taga on sageli tegelikult hoopis vabaduse ja sõltumatuse arusaam. Inimesed tahavad säilitada privaatsust: nad ei  soovi, et keegi kuskil teab, mida nad ostavad, kus liiguvad, kellega suhtlevad.

Kindlustunde sümbol. Eesti ühiskonnas on viimase viie aasta jooksul toimunud palju olulisi muutusi, mis kajastuvad ka sularaharingluse näitajates. Pärast majanduskriisi algust 2008. aasta lõpus hakkas ringluses oleva sularaha hulk kahanema ja saavutas madalaima taseme 2011. aasta alguses. Eesti Pangast ringlusesse lastud eurosularaha kogus hakkas seejärel taas suurenema ja praegu on see ületanud ka buumiaja taseme. Võrreldes krooniajaga on käibiva sularaha struktuur natuke muutunud. Ringluses olevate euromüntide väärtus on praegu ligikaudu neli korda suurem kui oli kroonimüntide väärtus euro kasutuselevõtu ajal 2011. aasta alguses. Pangatähti on arvuliselt vähem, kuna krooniajal kasutati palju väikese nimiväärtusega pangatähti, mida praegu asendavad mündid. Paberraha väärtuse osakaal on siiski jätkuvalt sarnane sellega, mis see oli krooniajal.

Tulevikus sularaha roll kindlasti muutub, sest selle suurtes kogustes käsitlemine, transportimine ja säilitamine on kallis. Kuid sularaha ei kao. Alates euro kasutuselevõtust 2002. aastal on euroala keskpankadest ringlusesse lastud eurosularaha väärtus ja kogus pidevalt kasvanud. Euroopa Keskpanga andmetel on oktoobrikuu lõpu seisuga euroalal ringlusse lastud eurosularaha kokku enam kui 948 miljardi euro väärtuses, mida on 12 miljardit enam kui aasta alguses. Kuigi viimastel kümnenditel on elektrooniliste makseviiside osakaal kasvanud, täidab sularaha ikka olulist maksevahendi ja väärtuse säilitaja rolli, ning nõudlus sularaha järele suureneb endiselt.

Sularaha on omamoodi ühiskonna stabiilsuse ja kindlustunde sümbol, mis peegeldab nii ühiskonna ja majanduse arengut kui ka igapäeva tarbimisharjumusi.