Veefirmad ähvardavad järsu hinnatõusuga

Artikkel

- Uudised
- Katariina Krjutškova
- 18. märts 2015 kell 14:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Veefirmad ähvardavad järsu hinnatõusuga
Vee-ettevõtete liidu juht Vahur Tarkmees.Foto: Andras Kralla
Paar aastat tagasi kehtestatud ja tänavu kehtima hakanud karmid nõudmised reoveele on marru ajanud vee-ettevõtjad, kes väidavad, et uus kord võib kraanivee hinda tõsta kuni kolm korda ning vee-ettevõtteid pankrotti ajada.
Reoveele kehtestas keskkonnaministeerium määrusega uued nõudmised juba 2012. aasta novembris, ent üleminekuaeg lõppes käesoleva aasta alguseks. Praeguse keskkonnaministri Mati Raidma sõnul ei vasta tõele vee-ettevõtjate väited määruse tohutust mõjust vee hinnale. Näib, et kuna keskkonnaministeerium on algusest peale väitnud, et määrusel vee-ettevõtjaile erilist mõju pole, kaotasid ka ettevõtjad valvsuse ja „ärkasid“ oma murega alles nüüd.
Kas reovesi peab olema puhtam kui kraanivesi?
On õige väita, et teatud ühendite puhul peab reovesi olema puhtam kui joogivesi, kuid mitte kõigis näitajates. Joogivee kvaliteeti hinnatakse ligikaudu 26 keemilise näitaja alusel. Näiteks võib joogivees olla kaadmiumi kuni 5 mikrogrammi liitris, kuid looduslikus vees ainult kuni 1,5 mikrogrammi liitris.
Joogivee norm on saadud arvestusega, et inimene kasutab vett joogiks ainult mõned liitrid päevas. Selline kogus on inimesele ohutu ega põhjusta mingeid muutusi organismis. Jõevees on aga vee-elustikule 1 liitris jõevees olev 5 mikrogrammi kaadmiumi juba organismi kahjustav, sest vee-elustik tarbib sellist vett kogu aeg, 24 tundi järjest ja nii kogu oma elu vältel. Kui laseme jõkke heitvett, mis sisaldab 5 mikrogrammi kaadmiumi ühe liitri kohta, siis paratamatult hävitame ja kahjustame vee-elustikku.
Kuigi suurem mõju avaldub sellisel juhul just veeorganismide elutegevuses, siis kaudselt avaldab see mõju ka lõpuks inimestele, kes omakorda kasutavad näiteks kalu söögiks. Samas ei ole joogiveele ja heitveele kohaldatavad näitajad omavahel võrreldavad, sest tegemist on täiesti erinevat liiki veega. Võrreldavad on ainult numbrilised väärtused.
Allikas: keskkonnaministeerium
„Heitveele ei tohiks olla karmimad nõuded kui joogiveele,“ ütles vee-ettevõtete liidu juht Vahur Tarkmees. Tema sõnul aga just nii on ning selliseks muutus olukord 2012. aasta novembris vastu võetud valitsuse määrusega, millega alandati reoveele lubatud reostusnäitajate piirmäärasid.
Tarkmehe sõnul toob muudatus vee-ettevõtjatele kaasa ulmelised investeeringud, mille tagajärjel tõuseb kraanivee hind kuni kolm korda. Kui heitvesi ei vasta kõrgetele nõudmistele, peavad ettevõtted maksma kõrgendatud saastetasu, mis võib küündida miljonite eurodeni. Lisaks saastetasule tuleb ettevõttel tasuda ka erisoodustusmaksu.
Ees seisab kohtutee
Äripäevale teadaolevalt kaebas üks vee-ettevõte hiljuti sama määruse tõttu keskkonnaameti kohtusse, sest tal tuleb tänavuse esimese kvartali eest maksta nii palju saastetasu, et ettevõtet ähvardaks pankrot. Keskkonnaamet teatas, et ei kommenteeri pooleliolevaid kohtuasju.
„See on nii ebamõistlik. Võiksime ju öelda, et teeme need investeeringud ära ja võtame lihtsalt tarbijalt mitu korda kõrgemat tasu, aga me ei taha lasta sellistel rumalustel edasi käia,“ sõnas Tarkmees vee-ettevõtete olukorra kohta.
Sama meelt on ka börsiettevõte Tallinna Vesi, mis on samuti vee-ettevõtete liidu liige. Tallinna Vesi ei soostunud teemat küll eraldi kommenteerima, ent juhatuse liige Aleksandr Timofejev kinnitas, et selles küsimuses seisab liit vee-ettevõtete ühiste huvide eest.
Tekkinud on veider olukord
Vee-ettevõtjad on tagajalgadel, aga keskkonnaministeeriumi vastustest võib välja lugeda, nagu oleksid kümned ettevõtted kõigest valesti aru saanud. Keskkonnaminister Mati Raidma väidab, et probleemi ei ole. „Oluline on tähele panna, et väide, nagu selle määruse tõttu tõuseks vee hind, ei vasta tõele,“ teatas Raidma.
Veefirmade esindaja Tarkmees sõnas, et keskkonnaministeerium endise ministri Keit Pentus-Rosimannuse juhtimisel ei arvestanud veefirmadega. „Kui läbi on lipsanud vead ja ebamõistlikud sätted, millel on suur majanduslik mõju, peaks need asjad lauale võtma ja ettevõtetega läbi arutama. Seda tahet pole aga piisavalt olnud,“ sõnas ta.
Minister Raidma väitis vastupidist. Tema sõnul olid määruse väljatöötamise juures 2012. aastal kõik huvigrupid. Ühtegi märkust siis ei laekunud, ütles Raidma. „On kahetsusväärne, et osad asjassepuutuvad alles nüüd peavad vajalikuks hakata ohtlike ainete teemaga tegelema,“ lisas ta.
Mullu novembris keskkonnaministri portfelli välisministri oma vastu vahetanud Pentus-Rosimannus teemat ei kommenteerinud, vaid edastas ajakirjaniku küsimused keskkonnaministeeriumile.
Vigane määrus tekitas segaduse
Reovee reostusnäitajate piirmäärasid reguleerivad erinevad määrused. Samal ajal kui üks neist määrustest on vee-ettevõtjad tagajalgadele ajanud, suutis keskkonnaministeerium ka teise määrusega segaduse tekitada.
Tänavu aasta alguses ilmnes, et ühes määruses - fluori ja tolueeni piirnormi kohaldamisel - on tehtud viga. Ekslikult olid määruse menetluse käigus tabelites vahetusse läinud ühikud - milligrammid ja mikrogrammid, mille vahe on 1000kordne.
Vigast määrust hakati muutma ning eelnõude infosüsteemi sisestati seejuures ettepanekute esitamise tähtajaks 10 tööpäeva. Vee-ettevõtete liit oli teadlik, et peab oma ettepanekud esitama 18. märtsiks. 11. märtsil sai aga liidu juht Tarkmees infosüsteemi kaudu teada, et ettepanekute esitamise aega lühendati. Nad pidid oma ettepanekud esitama juba järgmiseks päevaks ehk 12. märtsiks. „Me ise avastasime selle, meile ei teatatud ekstra midagi,“ pahandas Tarkmees.
Tarkmehe hinnangul võis kuupäeva muutmine olla seotud valitsuse vahetumisega ja kartusega, et pärast koalitsioonileppe sõlmimist ei juhi keskkonnaministeeriumit enam Reformierakonna liige. „Uus minister võib nendele määrustele vaadata hoopis teise pilguga,“ lisas Tarkmees.
Keskkonnaministeerium aga kinnitas, et kuupäevade muutmine ei ole võimaliku keskkonnaministri vahetumisega seotud. „Plaanitakse muuta määrust nr 49, millele määrati ettepanekute esitamise tähtajaks 5 tööpäeva. Määruse ja selle eelnõu sisestamisel eelnõude infosüsteemi sisestati ekslikult 10 tööpäeva, see hiljem parandati,“ teatas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Liis Raadla.
Oodatakse õiguskantsleri arvamust
Konflikti tulemusel pöördusid vee-ettevõtjad möödunud aasta lõpus õiguskantsleri poole, et saada hinnangut uuele määrusele: kas põhiseadusega on kooskõlas, kui valitsus käsib ettevõtetel kuu aja jooksul oma tehnoloogiat mitmesajakordselt parandada? Endine õiguskantsler Indrek Teder võttis teema menetlusse ning esitas ta keskkonnaministeeriumile teabenõude.
Keskkonnaministeeriumi vastus teabenõudele laekus õiguskantslerile möödunud reedel. Põhilised seisukohad vastuses olid, et eelnõu koostamisel on arvesse võetud majanduslikku mõju vee-ettevõtjatele, kuid seda hinnati väheoluliseks. Kui vee puhastamine muutub ohtlike ainete tõttu kulukamaks, siis need kulud peab katma see tööstus- või tootmisettevõte, kes neid aineid ilma puhastamata kanalisatsiooni juhib.
Samuti on ministeeriumi hinnangul saastetasud väga väike osa ettevõtte kuludest – praegu keskmiselt 4% ärikuludest. Teisalt nenditakse, et kõrgendatud määras oleks nende osatähtsus mõistagi suurem, kuid see motiveerib ettevõtet viima võimalikult kiiresti regulatsioonidega vastavusse.
Euroopa Liit toetab
Ministeeriumi hinnangul pääsevad kõrgendatud nõudmistest ettevõtted, kes määravad segunemispiirkonna, s.o veekogu osa, milles võidakse ajutiselt ületada veekeskkonnale ohtlike ainete piiri. Aasta alguseks oli segunemispiirkonna määranud aga vaid neli vee-ettevõtet: AS Kuressaare Veevärk, OÜ Järve Biopuhastus, AS Tallinna Vesi ja AS Pärnu Vesi.
Samuti väidab ministeerium, et ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni taristu rajamiseks kavandatakse järgmisel kuuel aastal investeerida täiendavaid Euroopa Liidu vahendeid kuni 144 miljonit eurot, mistõttu ei tule kogu raha ettevõtja taskust. Siiski tuleb neil investeeringut toetada oma rahaga.
Tutvunud keskkonnaministeeriumi vastusega, ütles veefirmade liidu juht Tarkmees, et liit jääb oma varasemasele seisukohale kindlaks. Veemeeste e-kirjalistis on läinud lahti elav arutelu, kus väidetakse, et ministeerium on vaid eeldanud ning oletanud, aga tegeliku olukorra kirjeldamisest hoidutakse.
Kas vaidlusalune määrus on kooskõlas põhiseadusega, sellele küsimusele vastab juba uus õiguskantsler Ülle Madise. „Tänaseks ei ole õiguskantsler veel oma lõplikku seiskohta menetluses ega enda edasisi samme jõudnud kujundada,“ teatas õiguskantsleri avalike suhete nõunik Mari-Liis Sesmin.
Minister: ootan ettevõtjatelt koostööd
Keskkonnaminister Raidma selgitas, et 2012. aastal kehtestatud määruse eesmärk on kaitsta Eesti veekogude puhtust ja rikkumatust ning tagada, et vee-elustik, taimestik ning Eesti inimeste tervis ei kahjustuks vee-ettevõtetest veekeskkonda juhitavate ohtlike ainete tõttu. „Selge on see, et olukord, kus me ei tea, kui palju ohtlikke aineid läbi kanalisatsiooni meie veekogudesse lastakse, edasi kesta ei saa,“ sõnas Raidma.
„Ootan siinkohal kõikidelt vee-ettevõtjatelt konstruktiivset koostööd,“ toonitas Raidma. Ta lisas, et keskkonnaministeeriumil pole infot, et muutunud regulatsioonide rakendamine oleks kusagil võimatu.
Raidma selgitas, et määrus on paindlik ja annab ettevõtjaile erinevaid võimalusi, sh segunemispiirkonna (veekogu osa, milles võidakse ajutiselt ületada veekeskkonnale ohtlike ainete piiri – toim) määramise, kui ettevõte leiab, et reovee puhastamine näiteks raskmetallidest toob kaasa ebamõistlikke kulutusi. Siiski peab vee-ettevõtja Raidma sõnul eelkõige tegelema oma tööstusettevõtetest klientidega.
Minister rääkis, et kui vee puhastamine ohtlike ainete tõttu on kulukam, siis need kulud peab katma see tööstus- või tootmisettevõte, kes neid aineid ilma puhastamata kanalisatsiooni juhib. Täiendav võimalus on Raidma sõnul piirata ohtlike ainete ühiskanalisatsiooni juhtimist läbi puhtama tootmise.
„Vee hinda tõstab või ka langetab vee-ettevõte, see kooskõlastatakse kohaliku omavalitsusega, vajadusel konkurentsiametiga. Veelkord, nii määruse kooskõlastamise hetkel kui ka selle hilisema rakendamise käigus ei esitanud ükski vee-ettevõte keskkonnaministeeriumile andmeid või arvamusi selle kohta, et määruse tõttu oleks vajalik veehinna tõstmine,“ toonitas Raidma.
Samas möönis Raidma, et mis puudutab ettevõtjate kaebusi, siis tema hinnangul tuleb neisse suhtuda tõsiselt ja põhjalikult. „Ma arvan, et keskkonnaministeerium on alati ka nii ka toimetanud," märkis minister.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- TALLINNA VESI AS
Hetkel kuum