Natuke vähem vorsti - nu i što?

No meil oli väga tähtis üritus Estonia sinises saalis ja selline hästi autoriteetne seltskond. Soov on ikkagi teha veel üks pank juurde.

Minu roll on olla osanik.

3000 enda poole pealt ja 1500 ettevõtte poole pealt, see on selline hästi ettevaatlik samm.

Valik käib ikka selle järgi, mis on kättesaadav. Kui mahe on kättesaadav, siis on ta esimeses valikus, ja kui ta ei ole, siis on esimene valik kodumaine.

Seaduse loomise ajal oskas keegi ametnikud ilusti ära moosida ja selle maheseaduse sisse kirjutati ka mahedamaitseline. Nagu pipratera jäätise peal on see alati asjaga kaasa käinud. Eks seda tuleb võtta lihtsalt nii, nagu ta on.

Eesti ja Rumeenia on euroliidu kõige tagumine mees toetuste poolest hektari kohta. Need mahedad mehed müüvad meil oma tooted küll maha, aga raha pole jätkunud võrreldavalt teiste euroliidu riikidega, ja seetõttu on areng jännis. Kõik need jututoad on laiali läinud selle peale, et ettepanekute hulgast on välja valitud need, mis midagi ei maksa, aga loomulikult ei anna need ettepanekud ka midagi.

Piimatootjad on nukrameelses meeleolus. Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes, mis on vastu Vene piiri, oli see tagasilöök kõige kiirem. Meie turg on ju väike, see on ropsti täis, ja piimahinna kukkumine oli kiire. Aga nüüd on ka Saksamaal turg täis saanud ja nad võtavad seda väga traagiliselt. Nii kontrastset olukorda pole ammu olnud. Teised riigid üritavad päästa, mis päästa annab. Tervikuna päästa niikuinii ei saa, see on juba selge. Osa viletsamat poolt karja peab lõpetama tegevuse. Kui meie räägime 10 000 lehmast, kes peavad „turult lahkuma“, siis see viib endaga kaasa 1000 töökohta.

Tegelikult nõudlus piimatoodete järele kasvab. Aga segavad poliitilised takistused. Teine pool on see, et kokkuleppimine, teineteise usaldamine võtab aega. Lihtsalt kokku kukkuda lasta piimatööstusel ei ole minu meelest majanduslikult arukas.

Eks see on selline tarbijapoolne soov. No et kui mahedad saavad toetust, siis nad peavad midagi tegema. Katsed näitavad, et lõas peetud mahelehmadel on vasikaid rohkem, nende eluiga on pikem ja vigastusi on vähem, sest talitaja oli iga kell kättesaadav. Suvel käivad karjas nagunii. Nii et see täiendav vabapidamise nõue on ennatlik ja meil läks hulk mahekarja rivist välja.

See Jaapani-turu lugu on omaette folkloor. Aga Saidafarmi kliendid olid õnneks tootetruud ja asi on normaalselt laabunud. Nüüd on küll nii, et osa inimesi on linnast ära läinud suvitama ja selle asemel, et kohupiima süüa, joovad nad hoopis õlut.

Ma vaatan selle peale suure murega. Otsustajad ei hooma olukorda. Riias just hiljaaegu inglise piimateadlane rääkis, kuidas juba ammu oodatakse, et Venemaa hakkab mõistuspäraselt käituma. Mina olin hämmastunud, et kuidas ta sai sellele loota. Läänelike eelduste kohaselt ei ole Venemaa ju kunagi käitunud. Seda tüli niimoodi pikendada on perspektiivitu ja kulukas mõlemale poolele. Püüne pealt räägitakse, et Venemaa kannatab suuri kahjusid. Teate, Venemaa ei pane tähelegi. Sööb ta seda vorsti natuke rohkem või vähem – nu i što? (ja mis siis-toim.) Meil on nii, et kui tualettpaber saab otsa, siis vaatame, et ega Vene lennukid ei lenda. Aga neil pole pool aasta ilma hollandi juustuta mingi probleem. Kraam tuleb kuskilt mujalt. Ja on natukene kallim, see on küll tõsi.

Tiit Vähi. Need otsused, mis tema ajal sündisid – väga kitsastes oludes – need olid sageli väga nutikad, päästsid olukorra. Nüüd on nii, et kui on vaja mingit olukorda päästa, siis on suured jutuajamised, ja siis on tšoss. Siis unustatakse see asi lihtsalt ära ja uus ja suurem jama tuleb kaela.

Olemasolevatest võib pakkuda ka Hanno Pevkurit või Isamaa poistest Helir-Valdor Seederit. Kadri (Kadri Must – toim) lugu on selline, nagu ta on, aga kindlasti ta muudaks midagi.

Seda ei juhtugi. Juhtunud on hoopis teine asi. Meil on ju see töötuõpe. Ja kutsenõustamine. Ma ütlen, tule mulle öövalvesse. Tema ehmub ära, et ei, jumala eest, siis ma olen ju toetustest ilma. Kui sa võtad korraliku palga peale, aga seda sa pead enne lubama, siis võime rääkida.

Töökuulutuse paned, tuleb inimene. Räägid temaga juttu, täiesti normaalne inimene. Kohe imestad, kust selline välja tuli sellises tööpuuduses. Niipea kui sa ta tööle võtad, on ta kohe oma vanas laiskuses, lolluses ja lohakuses juba teisel päeval tagasi. Ja siis vaatad, kus on kaigas, et ta ei solgiks siin tööd ja ei läheks pesemata kätega kohupiima sisse.

No neid on võimalik rakendada küll, kui tahta. Ma olen näinud ühte filmi, kus nad banaane tassivad. Kolonisaatorid seisavad kahel pool, korralikud kaikad käes, ja siis tumedate seltskond tassib banaane. Siis ei saa nad koos banaanidega ära kaduda, kui kolonisaatorite armee valvab.

Keegi peab nendega tegelema, ja see maksab kolossaalselt. Niimoodi turuvõimelist toodet saada, mida keegi ka osta jaksab, ei ole kindlasti võimalik. Kaheksa Abduli peab olema, et traktorit asendada. Abdulid teevad terve päeva tööd, aga traktor teeb selle tunniga ära.

Ajalehed käivad minu nimel. Aga millist tellida tohib, seda pean proua käest küsima.

Siiras ja aus suhtumine. Ilma kelmuseta asjaajamine. Kord aastas pean tingimata Saksamaal käima, sest seal saab vähemalt korragi nii kiiresti sõita, nagu ma tahan, punn põhja. Siis ma tunnen ennast vaba inimesena. Siin sa oled piiratud ja valvatud ja mõõdetud, nii et on selline akvaariumikala tunne.