Oviir: ma ei soovita OÜ-tada
Ettevõtlusminister Liisa Oviir kinnitab, et ta ei soovita OÜ-tada, nagu tundus Äripäeva peatoimetajale Meelis Mandelile.
Äripäev kirjutas eelmisel nädalal, et Eesti tööseadus on eelmises sajandis ja liiga jäik. Avaldasime ettevõtlusminister Liisa Oviiri kommentaari, mis tekitas peatoimetaja Meelis Mandelis küsimuse, kas minister kutsub üles OÜtama.
Minister palus seepeale avaldada oma kommentaari uuesti, seekord täismahus ja muutmata kujul.
„Suvel tegelesid sotsiaaldemokraadid koalitsioonileppe uuendamisega, koos partneritega leppisime kokku tingimused, mis aitavad kaasa 3000 kaugtöökoha loomiseks. See loob hea võimaluse saada nn linna palka maal elades.
Võttes arvesse töökäte vähesust, on selge, et täna vajab tööturg paindlikku lähenemist töösuhte loomiseks ja selle hoidmiseks. Tinglikult on meil töösuhte loomiseks kolm varianti, sisuliselt aga kaks - töölepinguline ja võlaõiguslik suhe. Paindlikkust töösuhtesse saavad tuua osapoolte esindajad. Kui pikalt oli tööandja nn tugevama osapoole esindaja, siis 2009. aastal läbiviidud seaduse muudatustega on täna mõlemad osapooled võrdses positsioonis ehk mõlemal on võrdne õigus ja võimalus panustada lepingusse. Iseasi on kuidas peetakse töösuhte algatamisel läbirääkimisi. Näiteks, kui osapooled lepivad kokku, et osa tööst tehakse kodus ja töötaja kinnitab, et keskkond on talle turvaline – siis ei näe ma põhjust, miks peaks see looma tööandjale mingeid kitsendusi. Kuigi seadus ütleb, et ohutu töökeskkonna tagamise kohustus on tööandjal.
Põhjus, miks võib kodustöötamise võimaluse kasutamine olla alakasutatud, seisneb ehk selles, et töötajad ei ole oma võimalustest teadlikud ja harjumus võtta üksteist partnerina ning lepingut mõlemale poolele kasumlikuna, on vähe levinud. Küsimus on teadlikkuses ja valmisolekus leida kehtiva raamistiku sees mõlemale osapoolele sobivaid lahendusi. Tööandja tahab ju, et töötaja annaks tööl oma maksimaalse panuse ja sellise panuse saab anda vaid rahulolev töötaja. Soovitan olla mõlemal osapoolel lepinguliste suhete moodustamisel julgem ja leida ühisosa mõlema osapoole vajaduste rahuldamiseks.
Regulatsioonide osas ei saa me väita, et meil oleks vaja samasuguseid seadusi nagu on 81 miljoni elanikuga Saksamaal. 90 protsenti meie ettevõtetest on mikroettevõtted, kümne ja vähema töötajaga. See tähendab, et ka töösuhted on neis ettevõtetes personaalsed, individuaalsed ja paindlikud.
Mis puudutab nn OÜ-tamist, siis märgiksin, et kui töö eest saadakse tasu, ükskõik milline on see juriidiline vorm, siis ühiskondlik kokkulepe ehk seadus ütleb, et sellelt tuleb tasuda ka maksud. Kui inimene või ettevõte käitub seaduse raames, ei saa seda kuidagi moodi ette heita, sest ühiskondlik kokkulepe on selline.
Väikeettevõtlust, kui Eestis valdavat ettevõtlusevormi, tuleb toetada ja soosida, aga maksudest kõrvale hiilimine ei ole õige. Eraldi teema on Eestis tööjõumaksud. Maksud tööjõule ehk enamus tulumaksust, sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse moodustavad 51 protsenti Eesti maksutuludest, mis on võrdne Euroopa Liidu keskmisega.
Samas tuleb meeles pidada, et enamus EL liikmesriikidest rakendavad progresseeruvat üksikisikute tulude maksustamist. See tähendab, et Eesti maksustab madalat palka oluliselt kõrgemalt, kui EL riigid keskmiselt. Lisaks on meil märkimisväärselt kõrged tarbimismaksud ja madalad kapitalimaksud. See on olnud ühiskondlik kokkulepe, et suurima osa maksukoormusest kannavad madala- ja keskmisepalgalised töötajad ning tööandjad.
Kui saavutame kunagi teistsuguse kokkuleppe ja vähendame märkimisväärselt tööjõukulusid, siis tuleb riigil leida ka alternatiivsed allikad, mis täidaks eelarve tühimiku.“