Äripäev • 16 november 2015

Terroristi psühholoogiline profiil: mis teda käivitab?

Mis käivitab terroristi?  Foto: EPA

Pariisi terroriaktide seeria tõestas, et väliselt ei eristu terroristid rahumeelsetest kodanikest mitte millegagi. Vähemasti kolm reedese veresauna korraldanud terroristi olid Prantsusmaa kodanikud.

Mille poolest eristuvad džihadistid normaalsetest inimest? Millise loogika järgi nad tegutsevad? Kuidas selgitab selliste inimeste käitumist psühholoogia?

Teadlased on üritanud süüvida terroristide psühholoogiasse, kuigi väga põhjalikke ja värskeid teadusuuringuid sel teemal pole. Ameeriklaste Luure Keskagentuuri töötajad avaldasid sel teemal mullu artikli ajakirjas Violence and Gender. Luurespetsialistid peavad vägivalda Islamiriigi võitlejate psühholoogiliseks vajaduseks, see paneb nad tegutsema sihikindlalt, koordineeritult ja külmavereliselt. Islamiriigi terroristid praktiseerivad niinimetatud instrumentaalset vägivalda, et saavutada nende arust konstruktiivseid eesmärke: lükates kõrvale vägivallatud meetodid, tegutsevad nad kõige hullemate võimalike vahenditega.

Empaatia puudumine ja külmaverelisus ohvrite vastu panevad mõtlema, et terrorivõitlejad on psühhopaadid. Selle oletuse kasuks räägib täielik süütunde puudumine ja rõhutatud teatraalsus, millega džihadistid oma tegusid eksponeerivad. Ometi, nagu märgivad uurijad, on psühhopaate terroriorganisatsioonides siiski üksikuid - tavaliselt ühinevad võitlejatega psüühiliselt terved inimesed.

Ususõdalased on eneseimetlejad

Tähtis joon, mis ühendab suuremat osa džihadiste, on nartsissism. Tihti lähevad nad võitlusse, juhindudes mitte poliitilistest ega ideoloogilistest motiividest, vaid selleks, et ellu viia oma psühholoogilised vajadused. Spetsialistid märgivad, et džihaad ja inimeste hukkamine on vaid „peegel“, millesse vaadates nad tõendavad oma olemasolu. Liidrid toidavad tähelepanuvajadust kalifaadi juhtimisega, reavõitlejad rahulduvad sellega, et näevad, kuidas nende silmis ideaalne maailm muutub käegakatsutavaks, ja seda, et nemad on selle sünnis lahutamatu osa. Terrorit toetavad kaks asjaolu: allumine liidrile ja soovimatus näha oma ohvrites inimesi.

Tekib seaduspära: mida rohkem võitlejad kasutavad ülemäärast vägivalda, seda kõvemini nad kuulutavad oma ideaale ja tegevust. Islamiriigi võitlejad võtavad terrorit ja selle ülesfilmimist kui midagi normaalset ja efektiivset.

Oma kuue käepigistuse teooriaga (iga inimene seisab ükskõik millisest teisest maailma inimesest maksimaalselt kuue inimese kaugusel) kuulsaks saanud ameerika psühholoog Stanley Milgram tegi 1963. aastal natsi holokausti sündmuste mõjul eksperimendi, mis näitas autoriteedi mõju kuulekusele. Ta tõestas eksperimendiga, et autoriteedile allumise vajadus on inimestes nii sügaval, et enamikul juhtudel jätkavad nad juhi või ülemuse käskude täitmist ka siis, kui need põhjustavad talle moraalseid kannatusi ja sisekonflikti. Eksperimenti on korratud Hollandis, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Austrias ja Jordaanias jm. Tulemused olid igal pool samad.

Samuti on olulisel kohal ka depersonaliseerimine: terrorirühmituse liikmed ei võta ennast selles grupis kui eraldiseisvat isiksust. See selgitab ka nende valmidust iseend ohvriks tuua.

Mis muudab inimesed selliseks?

2006. aastal ajakirjas Journal of Child and Family Studies artikli avaldanud grupp Ameerika psühholooge märgivad, et julmus kasvatab uut julmust - lapsed, kellega on vanemad ja õpetajad karmilt käitunud, kasvavad agressiivseks. Lisaks näitas hiljutine uuring, et religioossete vanemate lastel on suurem kalduvus olla ahned, julmad ja kannatamatud. Islamiriigi ja sellega liitunud võitlejate puhul on ilmnenud sarnane muster: hiljutised ohvrid on kasvanud üles teadmisega, et peagi muudavad nad ohvriteks teised.

Džihadistide karmust saab seletada ka biokeemia mõjudega. Ameerika uurijad selgitasid ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud artiklis, et kui inimene on mingi grupi osa, tõuseb tal virgatsina toimiva oksütotsiini tase. See on hormoon, mida tavakeeles nimetatakse ka armu-, õnne- ja emadushormooniks. Tulemus – meeleolu tõus, grupivaimu kasv. Teiselt poolt aga kasvatab see hormoonitaseme tõus agressiivsust nende vastu, kes on väljaspool gruppi. Sel moel, määratledes end džihadistina, hakatakse kõiki väljapoole gruppi jäävaid demoniseerima ja neid inimesteks mitte pidama.

Agressiivsust suurendavad kolm tegurit

Eriti oluline on grupis religioossus. Ajakirjas Psychological Science kinnitavad ameerika teadlased, et teistsugused religioossed väärtused ja grupi enda piiratud ressursid soosivad agressiivsust nende vastu, kes esindavad teist usku. See ei muutu ka siis, kui agressiooni tulemusena kannab ründaja ise suuri kahjusid.

Apokalüpsis, kuulutus sellest, et Islamiriik toob lähemale maailma lõpu, on oluline peatükk selle terroriorganisatsiooni doktriinist, ning ka see selgitab liikmete käitumist. Nagu psühholoogias tehtud sotsiaalsete olukordade eksperimendid näitavad, suurenevad järsult agressiivsuse ilmingud, kui kitseneb subjektiivselt kogetud ajanappus ehk oleviku ja tuleviku vaheline ajaperspektiiv. Ehk: kui seda perspektiivi kitsendada olevikku, võib grupis saavutada maksimaalse agressioonitaseme.

Kindlasti on üks terroriste tegutsema panev motiiv ka kättemaks, aga teadlaste hinnangul ei too see kergendust, vaid hoopis kasvatab raevu ja kannatusi. Sarnane olukord on vaadeldav ka teistpidi: eurooplased ihkavad terroristidele kättemaksu ja projitseerivad oma viha sõjapõgenikele. Isegi kui rakendada migrantide vastuvõtmisel karmimaid meetmeid, ei too see kergendust – terroristide puhul toimivad samad mehhanismid ikka edasi.

Hetkel kuum