Terroristi psühholoogiline profiil: mis teda käivitab?

Ususõdalased on eneseimetlejad

Tähtis joon, mis ühendab suuremat osa džihadiste, on nartsissism. Tihti lähevad nad võitlusse, juhindudes mitte poliitilistest ega ideoloogilistest motiividest, vaid selleks, et ellu viia oma psühholoogilised vajadused. Spetsialistid märgivad, et džihaad ja inimeste hukkamine on vaid „peegel“, millesse vaadates nad tõendavad oma olemasolu. Liidrid toidavad tähelepanuvajadust kalifaadi juhtimisega, reavõitlejad rahulduvad sellega, et näevad, kuidas nende silmis ideaalne maailm muutub käegakatsutavaks, ja seda, et nemad on selle sünnis lahutamatu osa. Terrorit toetavad kaks asjaolu: allumine liidrile ja soovimatus näha oma ohvrites inimesi.

Tekib seaduspära: mida rohkem võitlejad kasutavad ülemäärast vägivalda, seda kõvemini nad kuulutavad oma ideaale ja tegevust. Islamiriigi võitlejad võtavad terrorit ja selle ülesfilmimist kui midagi normaalset ja efektiivset.

Oma kuue käepigistuse teooriaga (iga inimene seisab ükskõik millisest teisest maailma inimesest maksimaalselt kuue inimese kaugusel) kuulsaks saanud ameerika psühholoog Stanley Milgram tegi 1963. aastal natsi holokausti sündmuste mõjul eksperimendi, mis näitas autoriteedi mõju kuulekusele. Ta tõestas eksperimendiga, et autoriteedile allumise vajadus on inimestes nii sügaval, et enamikul juhtudel jätkavad nad juhi või ülemuse käskude täitmist ka siis, kui need põhjustavad talle moraalseid kannatusi ja sisekonflikti. Eksperimenti on korratud Hollandis, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Austrias ja Jordaanias jm. Tulemused olid igal pool samad.

Samuti on olulisel kohal ka depersonaliseerimine: terrorirühmituse liikmed ei võta ennast selles grupis kui eraldiseisvat isiksust. See selgitab ka nende valmidust iseend ohvriks tuua.

Mis muudab inimesed selliseks?

2006. aastal ajakirjas Journal of Child and Family Studies artikli avaldanud grupp Ameerika psühholooge märgivad, et julmus kasvatab uut julmust - lapsed, kellega on vanemad ja õpetajad karmilt käitunud, kasvavad agressiivseks. Lisaks näitas hiljutine uuring, et religioossete vanemate lastel on suurem kalduvus olla ahned, julmad ja kannatamatud. Islamiriigi ja sellega liitunud võitlejate puhul on ilmnenud sarnane muster: hiljutised ohvrid on kasvanud üles teadmisega, et peagi muudavad nad ohvriteks teised.

Džihadistide karmust saab seletada ka biokeemia mõjudega. Ameerika uurijad selgitasid ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud artiklis, et kui inimene on mingi grupi osa, tõuseb tal virgatsina toimiva oksütotsiini tase. See on hormoon, mida tavakeeles nimetatakse ka armu-, õnne- ja emadushormooniks. Tulemus – meeleolu tõus, grupivaimu kasv. Teiselt poolt aga kasvatab see hormoonitaseme tõus agressiivsust nende vastu, kes on väljaspool gruppi. Sel moel, määratledes end džihadistina, hakatakse kõiki väljapoole gruppi jäävaid demoniseerima ja neid inimesteks mitte pidama.