Mõisa restaureerimine võib lõppeda trahviga

Igal muinsuskaitsealusel objektil tegutsedes on kohustuslik muinsuskaitseline järelevalve, mille ülesandeks on jälgida, et lähtutakse kooskõlastatud projektist ja muinsuskaitse eritingimustes ette nähtu säilib.

Krõbedad renoveerimishinnad on mõnel juhul sundinud uusmõisnikke otsima erinevaid väljapääsuteid. Näiteks on ette tulnud olukordi, mil soodsam on ära maksta mitteheaperemeheliku käitumisega kaasnevad trahvid kui võtta ette hoone asjatundlik renoveerimine, kirjutab 9. mai Äripäev kinnisvara rubriigis.

Muinsuskaitseameti avalike ja välissuhete juhi Margit Pulga sõnul on mõisate ostjad tänapäeval enamasti kultuurimälestiste väärtusest vägagi teadlikud ning omavad visiooni, kuidas heaperemehelikult hooneid taastada ja kasutusse võtta. "Võib öelda, et ostja on aina teadlikum ja see tähendab mõisate käekäigu suhtes ainult head. Kui halvas seisukorras mõisa peahoonele leidub ostja, siis on see iseenesest juba väga suur samm edasi ja võib päästa mõisa täielikust lagunemisest,” rääkis Pulk.

Hiljutiseks positiivseks näiteks on tema sõnul Riisipere mõis, mis seisis aastaid kasutuseta ning mille seisukord muutus järk-järgult hullemaks. Nüüd on mõis tänu uue omaniku tasa ja targu tegutsemisele jõudmas endise hiilguseni.

Veel üheksa aastat tagasi oli sarnases seisus Keila-Joa mõis, millel olid sisse visatud aknad ja peahoone kehvas seisukorras. Praeguseks on Keila-Joal üks paremini restaureeritud mõisatest.

Arco Vara kinnisvaraanalüütiku Anne Oja sõnul on mõisate vastu alati teatud huvi olnud ja neid otsitakse ja ostetakse nii majandustegevuse tarbeks kui ka erakasutuseks. "Tavaliselt kasutatakse mõisahooneid majutuse ja puhkusega seotud äritegevuseks,” märkis Oja. 

Trahvid kutsuvad korrale

Kuna mõisad on muinsuskaitse all, peavad tulevased omanikud arvestama, et nad ei saa hooneid vabalt ümber ehitada ega laiendada. Ajaloopärand seab seega mõisaomanikest investorite äritegevusele teatud piirid.

Kuna restaureerimistöö pole odavate killast ja korrastamine aastatepikkune protsess, eeldab see omaniku pikaaegset entusiasmi ja panustamist. "Muinsuskaitse seisukohalt on oluline, et mõisakompleks ehk mõisa peahoone koos abihoonetega säiliks tervikuna nii, nagu see on omal ajal loodud,” selgitas Pulk.

Krõbedad renoveerimishinnad on mõnel juhul sundinud uusmõisnikke otsima erinevaid väljapääsuteid. Pulga sõnul on näiteks ette tulnud olukordi, mil soodsam on ära maksta riiklikud trahvid kui kergendada tengelpunga sihtotstarbeliseks restaureerimiseks. Esmapilgul võib selline lahendus tunduda kavala manöövrina, kuid kuna trahve saab teha korduvalt kuni puuduste kõrvaldamiseni, ei ole taoline slikerdamine pikaajaliselt õigustatud.

Oja sõnul ei riku kooskõlastamata ja muinsuskaitseameti loata tehtud ümberehitused mitte ainult hoonete ajaloolist väärtust, vaid langetavad oluliselt ka mõisakompleksi turuhinda. "Muinsuskaitse all olevate mõisate loata ümberehitamist ei julge küll ühelegi kinnisvaraomanikule soovitada. Kui omanikul tekib hiljem soov või vajadus mõisa müüa, peletavad loata ümberehitused potentsiaalsed ostjad, kes otsivad ajaloolistes hoonetes üha enam ka ajastutruudust ega pruugi leppida väga vabameelse uue ja vana ühendamisega,” tõdes Oja.

Kultuuripärandi säilitamisele aitaks kaasa, kui riigil oleks võimalik mõisate taastamist senisest rohkem toetada või anda mõisates tegutsevatele äridele maksusoodustusi. 

Abiks kohalik maakonnainspektor

Kõik restaureerimistööd saavad alguse muinsuskaitse eritingimuste koostamisest – kaardistatakse olukord ja tuuakse välja säilitamisväärne. Edasi tehakse vajadusel hooneosade tehnilised ekspertiisid ja koostatakse projektid, mis tuleb kooskõlastada ka muinsuskaitseametiga.

Igal muinsuskaitsealusel objektil tegutsedes on kohustuslik muinsuskaitseline järelevalve, mille ülesandeks on jälgida, et lähtutakse kooskõlastatud projektist ja muinsuskaitse eritingimustes ette nähtu säilib.

"Kui selgub, et kultuurimälestise omanik ei suhtu oma varasse heaperemehelikult, teeb muinsuskaitseamet ettekirjutuse puuduste likvideerimiseks ja annab tööde teostamiseks tähtaja,” märkis Pulk.

Puuduseks võib olla näiteks see, kui omanik ei ole maha võtnud hoone katust ohustavaid puid, ei ole kasutuseta seisval hoonel sulgenud akna- ja ukseavasid või ei ole lasknud parandada läbilaskvat katust, ohustades nii katusekonstruktsioone.

Puuduste likvideerimisel on nõuga abiks kohalik maakonnainspektor, kes oskab soovitada optimaalset lahendust ning kes saab vajadusel esitada muinsuskaitseametile restaureerimistoetuse taotluse. "Enamik olukordi lahenebki omaniku ja muinsuskaitse koostöös. Kui aga omanik vaatamata ettekirjutustele ei ole talle kuuluva kultuurimälestises säilimiseks midagi ette võtnud, on ametil õigus määrata omanikule sunniraha,” rääkis Pulk.

Mõisate ja mõisa abihoonete puhul on muinsuskaitseamet aastatel 2013–2016 teinud ligi 35 ettekirjutust ning määranud sunniraha neljal korral. Sunniraha määrad jäävad keskmiselt 2000–4000 euro kanti. Trahvimäärade tõstmiseks Pulk vajadust ei näe, kuna tegu on viimase meetmega ja üldjuhul piisavalt mõjuv argument. 

Arco Vara Viljandi piirkonna juhi Aime Opermanni sõnul on Viljandi piirkonnas neil praegu müügis kaks Õisu mõisale kuulunud hoonet. "Ühel on praegu olemas tõsine huviline, kes ajab pangalaenu asju," märkis Opermann.

Nõukogude Liidu ajal toodeti hoones sulatatud juustu, varem oli tegu veskihoonega. Omanikud renoveerisid hoone väljastpoolt 2004. aastal – panid uue katuse ja taastasid fassaadi. Lisaks on mõisahoones kaks korterit, millest ühes elatakse. Teine müügis olev hoone kuulub samale omanikule, kuid on seest puhastatud ja seisab ilma otstarbeta. 

Lagunema jäetud hooned tasuks sundvõõrandada

Valdo Praust, kes on harrastusmuinsuskaitsja ja ajaloohuviline ning Eesti mõisaportaali ja 13 mõisatest kõneleva raamatu autor, leiab, et riik peaks lagunema jäänud mõisad sundvõõrandama. Kui noor Eesti Vabariik jalad alla sai, siis esimene otsus, mille Ajutine Valitsus tegi, oli maareformi seadus. Selle seadusega võeti baltisaksa aadlikelt ära nende mõisad. Seda võib pidada mõisakultuuri allakäigu alguspunktiks, märkis MTÜ Alt-Livland asutaja Valdo Praust.

Protsess lõppes 1920. aastate keskpaigas ja tolleks ajaks oli riigi käes 1000 mõisahoonet. "Uhkemad majad kasutati ära koolimajade, puhkekodude ja rahvamajadena. Paljud jäid ula peale ja sõja eel mitmed mõisad lammutati," märkis Praust. Alates 1960. aastatest, mil Nõukogude Liidu repressiivkord oli pehmenenud, õnnestus kohalikel entusiastidel hooneid rohkem väärtustama hakata. "Kuid kokkuvõttes võib öelda, et see, mis on mõisapärandist meile praeguseks säilinud, on puhas õnn ja juhus." 

MTÜde käsi jääb lühikeseks

Prausti sõnul on hoonete elule pööramise protsess pikk ja kui õnnestuks häving kas või seismagi panna, oleks see suur asi. "Paraku leidub ärimehi, kes on mõisahooned endale lihtsalt tagataskusse ostnud ja see üksnes soodustab kultuuripärandi hävingut,” märkis Praust.

MTÜde toel võidakse küll mõisaparke koristada ja muid väiksemaid asju teha, kuid olukorra tõsisem parandamine, näiteks mõisahoonete hävingu peatamine või nende korrastamine, nõuaks suuremaid regulatsioone, mis tähendab, et tuleks kaasata suuremad huvigrupid.

Muinsuskaitse regulatsioonide karmistamisel Praust suurt mõtet ei näe. Ühtlasi ei heida ta ametile midagi ette, sest ära on tehtud tohutu töö. "Kas või Norra projekti raha hankimine mõisakoolide põhjalikuks restaureerimiseks," tõi Praust näiteks. "Mida muinsuskaitsjad võiksid aga teha, on otsida rohkem raha neile eraomanikele, kes mõisate taastamisega reaalselt ka tegeleksid,” lisas ta.

Kuigi meie nüüdisaja arusaama kohaselt on eraomand püha, kehtib sama ka rahvus- ja kultuuripärandi kohta. "Kui tuleks valida ühe või teise vahel, siis langeb minu silmis kaalukauss viimase kasuks. Rahvuslikku pärandit ei saa lihtsalt varemetesse joosta,” märkis Praust.

Prausti hinnangul tuleks sisse viia suuremad rahastussummad päästekonserveerimisele. "Kui ajaloolisel hoonel laseb kuskilt katus läbi, siis tuleks tegeleda konkreetse probleemiga, mille saab kerge vaevaga likvideerida. Terve hoone restaureerimine on kulukas ja mastaapne ettevõtmine ja see pole esmavajalik, seda jõuab teha ka tulevikus. Kui hoonel on katus peal ja aknad-uksed ees, siis see kaitseb ilmastikutingimuste eest piisavalt,” selgitas Praust. 

Mõisad tuleks lisaks anda Prausti hinnangul inimeste või asutuste kätte, kes nendega midagi ette võtaksid. Lisaks tasuks tegeleda rohkem teavitustööga. Samuti leida arendustegevusele toetus rahvusvahelistest fondidest. "Taas saab eeskujuks tuua Norra raha kaasamist mõisakoolide restaureerimisel. See oli suurepärane projekt, kuid hädasti oleks vaja sarnast projekti ka eraomanduses olevate mõisate jaoks, mida kahjuks seda senini pole,” tõdes Praust.