Restoranitest: Maalähedased maitsed Sangaste lossis

Kui päris aus olla, siis seda puhtakujuliseks üllatuseks nimetada poleks päris aus. Vidriku loojateks on needsamad kaks noort andekat kokka, kes paari aastaga on teise taganurga restorani, Otepää golfiklubi Mr Jakobi Eesti parimate restoranide hulka viinud. Ilma selle teadmiseta vaevalt et oleks Sangaste-reisi ette võtnud.

Hulljulged restoranipidajad

Sangaste on tõeline ääremaa, kuhu naljalt niisama ei satu. Nii et kui Mr Jakobi on tegijatele juba paras väljakutse, siis Vidriku avamist võib pidada lausa hulljulguseks. Loss on küll vaatamisväärsus, aga Sangaste alevikus on vaid 202 elanikku, Tartusse on 64 kilomeetrit ja Tallinna 243.

Vidrik on aga igati väärt, et kui mitte just Tallinnast, siis vähemalt Tartust kohale sõita. Kõigepealt pakuvad elamusi Valgamaa kaunid maastikud, siis aastatuhande alguses uue elu saanud historitsistlik loss, mis olevat kuulsa Windsori lossi koopia, ja muidugi ka restoran ise ja seal pakutavad söögid-joogid. Jah, isegi jookidega võib selles taganurga söögikohas arvestada. Veini­kaart on küll lühike, kuid oskuslikult koostatud, joogid õigel temperatuuril ja kaunitest klaasidest serveeritud.

Restoran asub lossi kunagises jahisaalis, kus pidulikkust omajagu, kuid kuhu kõlbaks ka poriste saabastega sisse astuda – näiteks pärast seenelkäiku, Sangaste ümbruses on head seenemetsad.Kolmekesi minnes jõuab kogu menüüle ringi peale teha, see julgeb olla napp: kaks eelrooga, kaks suppi, üks pasta, kaks pearooga, kolm magusat. Liharoad on kõik ulukitest: hirve-carpaccio, põdralihasupp, hirvelihasalat, pikalt küpsenud metssea ribipraad. On ka kala – anger­säga, restoranimenüüdes suhteliselt haruldane tegelane. Läätsed, kruup, peedid, hapukurk, naat ja kuusevõrsed – ei midagi peent, kuid suurepärased maitsed.

Magus üllatus

Nagu juba Mr. Jakobi puhul märkasin, oskab ka Vidrik suitsu ja tulega ringi käia. Üpriski tavalise näoga külma keefiri-peedisupi tegi eriliseks kerge suitsumekk: supi üheks komponendiks oli suitsuõun. Hirve-carpaccio’le lisas viimase lihvi aga suitsutomatiõli. Pikalt küpsemine oli eriliselt maitsvaks teinud nii sooja salatit täiendava hirveliha kui ka jõulise maitsega metssearibi.

Magustoidud olid küll lihtsad, kuid tegid seda, mida üks eine lõpetus peabki tegema – üllatasid. Rabarber, viimaste suvede menuk, oli Vidrikus saanud hoopis erilise kuju – sellest oli saanud tartar. Peenekshakitud rabarberi lisanditeks olid kaneelijäätis ja kuusevõrsevaht. Nii kui tartari kunagi, sai rabarberihaket lisanditega kokku segada või segamata jätta. Teine magustoit oli vormilt tavapärasem, kuid maitseüllatuselt ei jäänud see rabarberiroale alla: kodust sõstra-vaarikakompotti täiendasid besee ja siidine rosé-pipravaht.

Meie ettekandja oli ilmselgelt algaja, kellele loova köögikunsti finessid veel selgeks polnud saanud, kuid tegi oma tööd püüdlikult ja väga armsasti. Köök oleks võinud pisut kiirem olla, eelroogade ja pearoa vaheline paus venis ülearu pikaks.

Vidrik on suveprojekt: uksed avati maikuus, igapäevaselt ollakse lahti septembri lõpuni.