Restoranitest: Polpo üllatab uue Läänemere kalaliigiga

Pole saladus, et suuremas osa restoranide menüüd enam-vähem kordavad üksteist: sarnased toorained, millega külastajad (ja ka kokad) on tuttavad ja menuroad, mida ikka ja jälle tellitakse. Tõsi, klassika ei vanane ja hästi valmistatud Caesari salat pakub alati naudingut. Aga mitte üllatust.

Nii et otse loomulikult tundsin Polpo poolt pakutava kobia-nimelise kala vastu huvi, et kes ja kust. "Läänemerest," vastas teenindaja tütarlaps veendunult. Igaks juhuks palusin ta köögist järgi uurida, et ega ta ei eksi - vähemalt nimepidi arvan kõiki kodumere elanikke tundvat. "Tõesti Läänemerest," tuli ta uuesti tagasi. Kui nii, siis sellisel juhul palju õnne, Polpo, uue Läänemere kalaliigi avastamise puhul! Pange õnged valmis, kalurid, kobia on kohal!

Petukaup

Menüü lubas kobiat õrnsoolatult, aga soola osas ta pettis - sool oli, aga mitte õrn, vaid üsna domineeriv. Pettis ka lumega: kobia lisandiks lubatud laimilume asemel oli taldrikul killuke laimijääd, mis pigem kokteilijahutajaks kui toidumaitsestajaks sobilik.

Pearoogadel polnud Läänemere uustulnukale midagi väärilist kõrvale panna, kuid vähemalt üritatakse: seakülje ja antrekoodi kõrval pakutakse ka vutti, siiakonfiid ja sütel grillitud tofut, mis päris igapäevased ju ei ole. Valisin tatra- ja rohelise herne lisandiga vuti ja pidin taas üllatuma: kui eriliselt nooblilt graneeritud tervitusamps ja kenasti sätitud eelroog viitasid köögimeeskonna arenenud ilumeelele, siis pearoaga oleksin kui sattunud sööklasse. Ohtralt tatart, üksikud suhkruhernekaunad, ilma dekoorita terve vutt ja oligi kõik. Restorani vääriliselt oli serveeritud vaid kaste, mis toodi lauale kannukeses. Vutt, mis sest, et mitte iludus, oli enam-vähem maitsev, kuid tatar oli selline nagu sööklatatar ikka - kõhu täidab ära, aga see on ka kõik.

Maitsete konflikt

Püüdsin aru saada, miks soovitas ettekandja vutiprae kõrvale just Sloveenia värsket kuiva rislingut, kuid ei suutnud aru saada. Vein iseenesest oli tore, intensiivne. Vutti saatev ülimagus, siirupjas punaveinikaste aga mängis kõik üle, vuti, tatra ja eriti veini. 

Kui pearoale oleks ühe-kahe komponendiga täiendamine ainult head teinud, siis magustoiduks tellitud murakaparfee detailipuuduse all ei kannatanud, pigem vastupidi. Põhjamaist murakamaitset täiendasid hapukad ploomisektorid, suured krõbedad vahvlid, põletatud vahukommid, beseepuru, lilleõied.

Nii et mingit tasakaalutust oli Polpos tunda: midagi liiga palju, midagi liiga vähe. Liiga vähe oli ka teenindust. Tatar ja vutt tõepoolest erilist tutvustamist ei vaja, aga millest olid tehtud kaks värvikat võitupsu, mis koos leivaga lauda toodi? Või mis kalamari kobiat täiendas? Ja espresso kõrvale kuluks ju klaasike vett ära, kas pole? Isegi lauda võiks tühjas restoranis lasta külastajal pigem ise valida, kui et ta - üksinda - vahekäigu ääres paikneva neljasesse paigutada.