Kas ELi kaubanduspoliitika on karil?

Signe Ratso  Foto: Andres Haabu
Sirje Rank • 4. november 2016 • 7 min
Jaga lugu:

Väikese Valloonia vastuseis oleks äärepealt karile viinud seitse aastat ette valmistatud Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubanduslepingu, mis oleks Euroopa Liidu mainet ja koos tegutsemise võimet oluliselt kahjustanud.

Kuidas see võimalikuks sai ja mis nüüd edasi, selgitas intervjuus Äripäevale Euroopa Komisjoni kaubandusdirektoraadi direktor Signe Ratso.

Kuidas tekkis väikesel Valloonial võimalus Euroopa Liidu suur kaubandusleping peaaegu põhja lasta – varem pole selliseid vastasseise olnud, kaubanduspoliitika on olnud ELi tugevus?

Alates vabakaubandusläbirääkimiste algusest USAga on teema tõusnud laiema avalikkuse huviorbiiti – varem usaldati eksperte. See on mõjutanud ka Kanada lepingut. Põhjuseks on, et kaubanduslepingud ei hõlma enam ainult traditsioonilist sfääri nagu tariifid ja teenustele juurdepääs, vaid oluline osa on regulatsioonidel. Sellest on tekkinud kartus, et reeglid, milles võidakse kokku leppida, madaldavad äkki ELi standardeid toiduohutuse, keskkonnakaitse, jm alal.

Kaubanduspoliitika on olnud alates Euroopa Ühenduse aluslepingust ühenduse ainupädevuses ehk Euroopa Komisjon räägib läbi kõigi liikmesriikide nimel

Alates Lissaboni lepingust, on kaubanduspoliitika Nõukogu ja Euroopa Parlamendi kaasotsustuses, mille kohaselt kaubanduslepingud vajavad enne jõustumist liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi heakskiitu. Kui leping katab valdkondi, kus EL liikmesriigiga pädevust jagab, on lisaks vajalik ratifitseerimine liikmesriikide parlamentides.

Enne seda saab Komisjon liikmesriikidelt läbirääkimisteks mandaadi ehk juhised.

Kaubanduspoliitika otsustatakse Nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega – ühehäälsuse nõuet ei ole.

Teiseks – alates Lissaboni lepingust (jõustus 2009 – toim) on ka investeeringute kaitse ELi pädevuses – varem sõlmisid neid lepinguid liikmesriigid. Nii on tekkinud hirm eriti Ameerika suhtes, kuna enamik hargmaiseid korporatsioone on sealt, et neil saab olema võim riikide valitsuste või reeglite üle. See tingis soovi tuua otsustus rahvale lähemale.

Euroopa Komisjoni presidendi otsus kuulutada leping Kanadaga nn jagatud pädevusega lepinguks oli oli tingitud poliitilistest  põhjustest, et vältida lepingu ratifitseerimise blokeerimist  Nõukogus nende  liikmeriikide poolt, kes  soovisid võimalust ratifitseerida leping ka rahvusparlamendis. Nüüd on osa neist raskustes parlamendilt mandaadi saamisega, et leping alla kirjutada. 

Kas see jagatud pädevus on nüüd uus normaalsus?

Ei tarvitse olla, aga poliitiliselt see kindlasti oma jälje jätab. Järgmise aasta esimesel poolel peaks Euroopa Kohus andma seisukoha kompetentside jagunemise kohta  seoses Singapuri vabakaubanduslepinguga. See peaks tooma juriidilist selgust, eriti nendes aspektides, kus ainupädevus on vaidlustatud. See puudutab investeeringute kaitset, osasid teenuseid nagu transporditeenused, ja ka sotsiaalseid ja keskkonnakaitse valdkondi. Viimased on väga olulised, et saada kaubanduslepingule ametiühingute ja valitsusväliste organisatsioonide toetust, kes seisavad selle eest, et ka näiteks keskkonna- või töökaitset puudutavad normid oleksid meie kaubanduspartnerite poolt tagatud.

Kanada lepingu puhul polnud otsest põhjust minna seda jagatud pädevuse teed?

See oli poliitiline valik, ELi lepingute järgi on Kanada leping ELi ainupädevuses.

Nüüd on komisjoni president Jean-Claude Juncker tunnistanud, et see oli viga.

President Juncker on öelnud, et ta ei võta vastutust vigade eest, mis on talle liikmesriikide poolt peale sunnitud.

Liikmesriigid on alati väitnud, et see kaubandusleping Kanadaga (tuntud akronüümina CETA – toim) on liidule vajalik, majanduslikult kasulik, parim läbi räägitud leping. Pluss sellise partneriga, kellega jagame samu väärtusi. See selgitustöö on kodus jäetud tegemata.

Miks seda ELi-Kanada lepingut ajalooliseks nimetatakse?

See on esimene leping G7 liikmega, arenenud majandusega riigiga. 

Standardit loov on ta näiteks selles, mis puudutab riigihankeid. Kanada on esmakordselt avanud riigihanked ka provintside tasandil. Oluline on pääs teenuste turule, Kanada on avanud teenuste turu näiteks merenduses. Mitmed asjad on olulised ka ELi ja USA vabakaubanduslepingu (tuntud akronüümina TTIP – toim) kontekstis. Professionaalsete kvalifikatsioonide tunnustamine, mida sellisel tasemel pole varem lepingutes olnud. Liikmesriikidele, kellele on olulised geograafilised tähised, on Kanada lepingus kõige pikem nimekiri kaitstud tähistest.  

Kestliku arengu peatükis, kus on sotsiaalse ja keskkonnakaitsega seotud valdkonnad, saab taolises lepingus sõnastada, et see ei muuda näiteks kollektiivlepinguid, et seda pole vaja karta. Teenuste puhul on kirjas, et leping ei hõlma avalikke teenuseid, mis tähendab näiteks, et riigid ei ole sunnitud avama avalikke teenuseid nagu haridus või tervishoid.

Mis valloonid ja teised nõusse sai?

Lepingu tekstis ei muudetud midagi. Lisati selgitused oluliseks peetud punktides. Investeeringute kaitse osas lepiti kokku, et see ei joustu lepingu nn. ajutisel jõustamisel, vaid alles pärast   lepingu ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt.

Sellist ajutist rakendamist on kasutatud näiteks ELi- ja Lõuna-Korea vabakaubanduslepingu puhul, mille viimane riik ratifitseeris alles tänavu, viis aastat peale allkirjastamist. Selle aja jooksul jõudis aga ELi eksport Koreasse kasvada 54%, mis näitab, kui oluline see ajutine rakendamine on. Kanada puhul tähendab see aastas 500 miljoni euro kokku hoidmist tollitariifidelt.

Mis kasu Eesti saab?

Kuna Eestis on valdavalt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, on positiivne kõik, mis vähendab erinevatel turgudel bürokraatiat ja kaotab tariifibarjäärid. Ka kaudselt, kui osutatakse allhanget teiste liikmesriikide ekspordile.

Mida tähendab CETA ümber toimunud tants ELi kaubanduspoliitika tulevikule – kas on õige väita, et ELil pole enam võimekust sõlmida keerulisi kaubanduskokkuleppeid?

Kõigepealt tähendab see seda, et liikmesriigid peavad oma ülesannet võtma tõsiselt. Mitte kõigis riikides ei ole veel nii, et enne kui ELi kohtumisel osaletakse või lepinguteks mandaati küsitakse, arutatakse see parlamendis läbi. Osades riikides minnakse parlamenti alles siis, kui leping on juba läbi räägitud – siis võibki tekkida keeruline olukord.

Kas mõned valdkonnad jäävad edaspidi lepingute alt välja?

WTO reeglite järgi peavad vabakaubanduslepingud katma valdava osa kaubandusest. Ei saa võtta vaid ühte sektorit ja seda liberaliseerida.

Mis puudutab investeeringute kaitset, siis variant, et see ei oleks kaetud, ei ole Euroopa ettevõtjate huvides, kuivõrd nad soovivad, et nende huvid oleksid kaitstud.

Liikmesriigid nõudsid komisjonilt senise süsteemi reformimist, kuna seal olid arbitraažikohtud, kus ettevõtted, kes vaidlustasid riikide otsused, võisid ise valida arbiitrid. Teatud juhtumite puhul tekkis kartus, et suurtel korporatsioonidel on võimalik riikidele ette kirjutada, mida nad tegema peavad. Nii on protsessi täpsustatud. Protseduur on avalik, dokumendid kättesaadavad. Kui me uutes lepingutes uut süsteemi ei rakenda, jäävad vana süsteemi tekitatud kartused jõusse.

Mis seisus on TTIP?

Siin tekib (seoses USA valimistega – toim) loomulik paus. Mida veel püüame teha olemasoleva administratsiooniga on fikseerida läbirääkimiste seis, kust oleks võimalik edasi liikuda uue administratsiooniga.

Mis on CETA õppetund?

Kui riigid pole suutnud oma sotsiaalsete probleemidega hakkama saada, on lihtne leida süüdlane väljastpoolt, tihti on selleks Brüssel või kaubanduslepingud. Sageli on probleem selles, et pole suudetud majandust reformida, et see oleks konkurentsivõimeline. Aga üleilmastumine ei kao. Ja ettevõtted on tarneahela kaudu suuresti maailmakaubandusega seotud. Näiteks 80% impordist ELi on sisendiks ekspordile. 31 miljonit töökohta on ELis seotud ekspordiga.

Kui liikmesriigid on lepingu heaks kiitnud, peaksid nad olema võimelised seda oma valijate ees kaitsma, mitte jätma seda Euroopa Komisjonile teha. Ja tuleb alustada varem, juba siis, kui läbirääkimisi alustatakse ja eesmärke sõnastatakse. Sellisel tasemel peaks saama heakskiidu. Väliskaubandusteema tuleks viia inimestele lähemale. Samamoodi ettevõtjad, kes kasu saavad, peaksid sõna sekka ütlema.

Mis sõnumi saadab CETA ümber toimunu brittidele?

Võib eeldada, et see on kainestanud nende optimismi, et on võimalik kiiresti ja valudeta ELiga kokku leppida, milline saab olema nende tulevane staatus.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt