Suur sisseränne Euroopasse teistsuguste väärtustega riikidest toob kaasa hulga probleeme – kui neist aga rääkida ei või, ei tee see probleemi mitte olematuks, vaid hullemaks.
Ja kui peavoolu parteid teistsugust rändepoliitikat soovivatele kodanikele korrutavad, et alternatiivi ei ole, kaldub valija nende poliitiliste jõudude poole, kes väidavad enesel taolise alternatiivi olevat. Võidavad populistid, rääkis Tallinnas Inimõiguste aastakonverentsil Saksa ökonomist, poliitik ja kirjanik Thilo Sarrazin.
Tema 2010. aastal üllitatud ja ka eesti keeles ilmunud raamat „Saksamaa käib maha“ maksis talle ametikoha Saksamaa keskpangas ning vallandas ühiskonnas suure skandaali. Sisserändega seotud teemad olid toona veel tabud. Raamatust sai bestseller mitte ainult Saksamaal.
Sarrazinile sekundeeris Prantsuse politoloogia professor ja poliitik Dominique Reynié, kes hoiatas, et kui debatt sel teemal summutada, et pruugi Euroopas õhtumaine demokraatlik pluralism 10-20 aasta pärast enam alles olla.
Sarrazini sõnul tuleb Euroopal oma eluviisi ja arvamusvabadust kaitsta nii väliste kui ka sisemiste ohtude eest. Väline oht johtub sellest, et Euroopasse sisse rändajad ei pruugi jagada siinset arusaama vabadusest. Sisemine oht aga peavoolu poliitikute mugavusest, oportunismist ja konfliktipelgusest, mis üritab probleemi maha vaikida. See ei võimalda aga ohte ei mõista, ennetada ega tõrjuda.
Samas on „hõõrumist“ ehk arutelu vaja, et edasi liikuda. Praegu ei või kohati isegi statistikat koguda, mis ühiskonnas rände tagajärjel toimuvatest muutustest teavet annaks. Kui aga pole statistikat ja ülevaadet, ei võimalda see teha poliitika kujundamisel informeeritud otsuseid, osutas samale probleemile ka Reynié.
Isegi fakte ei usuta enam
Lisaks õõnestab probleemide maha vaikimine ning faktide valikuline esitamine või osade faktide keelamine usaldust poliitikute, meedia ja ekspertide vastu, mida kõike oleme juba näinud. See on viljakas pinnas vandenõuteooriatele ning „tõeotsingutele“ sotsiaalmeedias ja blogosfääris. Fakte ei usuta enam. Internet aga avab võimaluse kapselduda oma veendumusi jagavasse „kogukonnamulli“.
Reynié arvates on need tegurid, mis kunagi Euroopas arvamus- ja sõnavabaduse kujunemisele soodsa pinnase lõid, taandumas. Maad võtab relativism, interneti kaudu mõjutab rahvusvaheline ruum üha enam ka siseriiklikke reegleid, nagu nägime prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamisele järgnenud protestilaines. Materiaalsed hüved ei kergita enam kõiki paate, väljastpoolt on hakatud vananeva Euroopa mudelit vaidlustama. Seestpoolt tugevneb aga populistide vedamisel kurss autoritaarsusele. Viimast on näha juba reas Euroopa riikides.
Populistid tahavad ka Euroopa Liitu laiali käristada. Reynié arvates tuleb liitu aga hoida ja tugevdada – see on siiski parim lahendus ühistele väljakutsetele. Paraku pole ühist arusaama, kuhu Euroopa tüürib – sakslased tahavad, et prantslased käituks nagu sakslased ja vastupidi. Kuni ühises tees pole kokkulepet, ei saa ühes suunas vedada, osutas Sarrazin.
Sarrazin on kirjutanud raamatu ka sellest, et Euroopa ei vaja ühisraha. Reynié seda arvamust ei jaga, pidades eurovastasust ka Prantsusmaa presidendiks pürgiva äärmusparempoolse Rahvusrinde juhi Marine Le Peni üheks nõrkuseks. Jõukad prantslased ei taha, et nende eurod madalama ostujõuga vääringuks muutuksid. Euro-kriitilist kirjandust kuhjub aga järjest enam, üks värskemaid neist nobelist Joseph Stiglitzi sulest. Viimast tavatseb tsiteerida ka Prantsusmaa eurost välja viia lubanud Le Pen.