Oravate peletamise aasta

Reformierakonna võimult tõrjumine näitas, et vigu tunnistamata ja neist õppimata pole isegi poliitikas võimalik olla igavesti tegija, sõnab ettevõtja Olari Taal. „Äris viib stagnatsiooniline käitumine kindlalt hävingusse, aga näe, demokraatliku ühiskonna poliitikas vaid mõneks ajaks opositsiooni. Loodetavasti on see õpetuseks Eesti praegustele ja tulevastele valitsejatele: poliitikaski tuleb tegevusprogrammiliselt reageerida toimimiskeskonna muutustele.“

Postimehe kauaaegne juht ja peatoimetaja Mart Kadastik leiab, et Eesti ühiskonnale tuleb Reformierakonna kõrvalejäämine riigivõimust – kas või ajutiselt – kasuks. „See tuleb kasuks ka Reformierakonnale,“ märgib ta. „Olnuks siiski rahustavam, kui valitsusse tõusnud Keskerakond oleks puhastustule läbinud enne Stenbocki majja asumist. Aga siis poleks nad sinna võib-olla jõudnudki.“ 

Draamateatri juht Rein Oja leiab, et Reformierakonnale sai saatuslikuks erakonna juhatuse otsustusvõimetus ja esimehe kõigile meeldida tahtmine. „See kõigile meeldida tahtmine kummitab ka Keskerakonna esimeest, praegust peaministrit,“ lausub Oja. „Raske uskuda, et nii erineva maailmavaatega valitsuskoosseis järgmiste riigikogu valimisteni püsima jääb.“

„Reformierakond peab tunnistama, et „vasakpoolsed“ ei keeragi kõike untsu,“ sõnab professor Rainer Kattel, kes ennustab, et 2017 jääb majanduskasv enam-vähem samaks kui 2016. „See oleks 2016. aasta parim kingitus Eesti ühiskonnale: saada üle vasakpoolsuse demoniseerimisest.“ Lõppev aasta on tema sõnul murdnud hulga müüte, astmelisest tulumaksust kuni riigivõlani. Ka ettevõtja Tiit Vähi peab aasta sündmuseks Reformierakonna opositsiooni lükkamist. Ta näeb demokraatia triumfi selles, et riigikogu otsustamistes saavad osaleda jälle kõik fraktsioonid ja kõik 101 liiget.

Muutus võib olla hea

Valitsuse vahetus võib Eesti senist suunda, veendumusi, (maailma)vaadet ja tulevikku arvatust isegi rohkem mõjutada, arvab ajakirjanik Kaire Uusen. „Nii vastuoluline kui see ka ei tundu, ei pruugi uue valitsuse plaanitavad muutused pikemaajalises perspektiivis sugugi täielikult negatiivsed olla. Selge oli, et Eesti vajas muutust.“ Uusen toob esile, et erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole Eestis madalapalgalised ainult lihttöölised, vaid ka päris paljud kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate erialade töötajad. „Kui eesmärk on seda olukorda parandada, muuta väärtuste hierarhiat, lahkunud töökäsi tagasi meelitada, siis võib valitsuse vahetumisega kaasnevatel muutustel Eesti majandusele ka positiivset efekti olla.“

Ettevõtja Ants Laos tunnustab uut valitsust soovi eest midagi ära teha. „Nagu värsket õhku tuli juurde!“ kiidab ta. „Ka salliv suhtumine opositsiooni võib luua tegusa ühisjõu, et leida üheskoos lahendusi riigi paremaks toimimiseks, majanduse elavdamiseks. Loodan väga, et jõutakse jagamiselt loomiseni.“

Alexela Oili juht Ain Kuusik toob esile teise Keskerakonna valitsusega seotud aspekti: erakonna endisele juhile Edgar Savisaarele esitatud süüdistused. „Kui süüdistused on tõesed ja savisaarlased saavad karistuse, siis on tegemist väga suure sammuga meie poliitmaastikul,“ räägib ta. „Ettevõtjana tunnen siis, et Eestis on maad võtmas korruptsiooni, pettuste ja varguste vähendamise püüd ja riik on ennast kodanikule tõestanud kui õiglase ja ausa korra tagaja.“

Mitu ettevõtjat ja endise võimuliidu nüüdseks opositsiooni sattunud poliitikut märgivad, et on mures uue valitsuse tehtavate maksumuudatuste pärast. Reformierakondlane Aivar Sõerd taunib maksueksperimente ning hoiatab, et riskide realiseerumisel on nende tulemus konkurentsivõime langus. Kaupmehed jäävad Selveri juhi Kristi Lombi sõnul lõppevat aastat mäletama piirikaubanduse ajastu algusena.

LOE VARSTI PIKEMALT

Mida me kardame?

Riigi väliskommunikatsiooni keskne sõnum on, et me kardame, kirjutab Eesti Rahva Muuseumi avalike suhete juht Kaarel Tarand. Miks peaks keegi siis tahtma siia investeerida?

Avaliku infovoo järgi otsustades viibib Eesti poliitiline juhtkond pideva ärevushäire seisundis. Kuhu kõrgem seltskond ka välisvisiidile ei läheks, ikka alustatakse murest Eesti julgeoleku pärast ning mangutakse partneritelt tüütuseni üha uusi kinnitusi selle kohta, et kas nad meid ikka kaitsevad.

Kardame sõda, küberrünnakuid, viiendat kolonni, naabrite äraandlikkust (eriti soomlased ja lätlased), Brüsseli bürokraate, nõmedaid ühiselureegleid, pagulasi, võrdõiguslikkust, suurvõimude geopoliitilisi tehinguid, ümberrahvustumist ja lõpuks ka iseennast. Ja nimetame seda ise uhkelt strateegiliseks kommunikatsiooniks. Aga kui nii, siis kui usutavalt kõlab kutse tulla siia elama, teha Eestisse investeeringuid? Mitte sugugi. Millist pikaajalist koostööd kavandada partneriga, kes ise homse päevagi helgusesse ei usu, vaid sisendab sõpradele, et iga hetk võib Eestis korduda Ida-Ukraina ja Krimmi sündmustik?

Loe pikemalt järgmisel nädalal.

Hirmud meie peas

Olukord on sealjuures palju halvem, kui paistab, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Eestisse, Lätisse ja Leedusse peaksid kevadel saabuma NATO pataljonid. Veel pole põhjust kahelda, et nad võtavad asja tõsiselt: briti sõdureist saaks konfliktis osa Eesti brigaadist. Kuid üha rohkem on potentsiaalselt apokalüptilisi lahtisi otsi. Mis saab, kui USA loobub Trumpi all operatsiooni toetamast? Kas britid tulevad — või kui tulevad, siis selleks, et ohu korral lahkuda? Mida teeb Kanada Lätis ja Saksamaa Leedus? Kui üks neist lahkub, ons teised valmis jääma? Kuna NATO-l puudub see jõud, peavad britid jt turvama oma sõdureid omaenda lennuväe ja laevastikuga. Konfliktis peaks nad meie kaitsmiseks esmalt neutraliseerima Kaliningradi. Nagu näha, jõuame kiirelt õudusstsenaariumiteni, kuid see on vaid algus.

Loe pikemalt järgmisel nädalal.