Loovfantoomid Kultuurikatlas

Kultuurikatlas, kus Creative Fueli hallatavad tööruumid asuvad, leidub käike ja vaateid, kust saab segamatult majas toimuvat jälgida.  Foto: Tõnu Tunnel
Elen Luht • 21 detsember 2016
Jaga lugu:

Creative Fueli hallatavates ruumides Kultuurikatlas pesitsevad digiagentuur ADM Interactive, reklaamiagentuurid AgeMcCann ja Division ning digi-produktsiooniagentuur Nexd, mille töötajad on justkui fantoomid selles sopilises pidevalt erinevaid sündmusi võõrustavas majas.

“Esimest korda käisime Kultuurikatla ruume vaatamas 2014. aasta detsembris,” meenutab Creative Fueli ja Divisioni juhatuse liige Urmas Lilleorg Äripäeva Sisustaja ajakirja detsembri numbris. Porisest, külmast ja pimedast ajast hoolimata nägid kontorite eestvedajad ja arhitektid potentsiaali, et sellele erilisele pinnale kontoriruumid ehitada.

Eelmistes ruumides oli küll hea toimida, kuid soovi tõttu äriliselt koos kasvada ja ka välisturgudele pürgida, soovisid nelja agentuuri inimesed ühte kohta kokku kolida. Ja kuna sellistel agentuuridel on ka suuremaid konkurente, siis üks põhjusi, millega inimesi enda juures hoida, on pakkuda head töökeskkonda.

Haruldaselt õigeaegne ehitus

Ehitus kestis 2015. aasta kevadest kuni täpselt 18. detsembrini, mil ruumidesse kolis korraga sisse 130 inimest, neli ettevõtet. “See oli päris põnev logistiline ülesanne,” muigab Lilleorg ja lisab: “Samal ajal olid majas veel Nukuteatri etendused ka.”

Peegelseintega sekretäritöökoha (paremal trepi kõrval) saab õhtuste ürituste ajaks anonüümseks peegelkastiks moondada.
Peegelseintega sekretäritöökoha (paremal trepi kõrval) saab õhtuste ürituste ajaks anonüümseks peegelkastiks moondada.  Foto: Tõnu Tunnel

Creative Fuel

Kontorid: digiagentuur ADM Interactive, reklaamiagentuurid AgeMcCann ja Division ning digi-produktsiooniagentuur Nexd

Asukoht: Tallinna Kultuurikatel

Sisearhitektid: Tõnis Kalve, Ahti Grünberg, Tomomi Hayashi, Mari Põld

Pind: 2300 m

Valmis: 18. detsember 2015

Urmas Lilleorg on taustalt ehitusinsener. Ta tunnistab, et kolis ehituse ajaks oma töölt ära ja võttis kampa ehitusprojekti vedama ühe vana kursavenna. See oli Lilleoru sõnul põnev, aga samas ka stressirikas periood, sest ehitus ei tohtinud Kultuurikatla nõuete ja ettevõtete suurte investeeringute tõttu üle tähtaja minna. Haruldasel kombel ei läinud ka. Lilleorg tunnistab, et kindlasti oli neil õnne, aga peale selle on ta tänulik ka kõigile headele inimestele, kes kõik oma tööd nii tegid, et midagi ei olnud vaja ümber või uuesti teha. 

Põhiosas oli ruumijaotus ehituse alguseks paigas, loovkütus lisas oma valgustuse, materjalid, mööbli. Kõige kiiremini said paika tööruumid, sest kasutusse läks eelmiste kontorite sisustus. Kontorite ühist pinda, mida kõik agentuurid kasutavad, on kokku umbes 700 m2. Omavahel jagatakse koosolekute ruume, mängude ja kohvikuala.

Keerulise maja loovad käigud

Hetkeks, mil neis ruumides vestleme, on neli agentuuri umbes ühe aasta siin töötanud ning Urmas Lilleoru sõnul on kogu algne pingutus end õigustanud. “On selline tunne, et koos on võimalik teha midagi suuremat. Meil on justkui kommuuni tunne. Erinevad agentuurid, erinevad kultuurid segunevad siin ühisaladel,” räägib Lilleorg, samal ajal kui eemalt on läbi pidevalt mängiva rahuliku taustamuusika kuulda häälekat pingpongimängu. “See ei ole lavastatud!”, naerab ta.

Klaasist nõupidamisteruumi ehk kuudi saab kardinatega fuajeest eraldada.
Klaasist nõupidamisteruumi ehk kuudi saab kardinatega fuajeest eraldada.  Foto: Tõnu Tunnel

“Kui on võimalik luua lisaväärtust, siis tuleb see luua. Ning see ruum võimaldab seda,” nendib ta. “Ja just viimasel ajal on selle koosluse potentsiaal välja löönud. See tunne, et me ei ole üksi, aitab väga kaasa ettevõtete enda arengule. See on kuidagi start-up’ilik lähenemine – mida rohkem erinevaid vaateid, seda kiiremini jõuad lahendusteni, kuidas pakkuda loovagentuuri teenust,” tunnustab Lilleorg.

Erinevaid vaateid pakub juba hoone ise. Lilleoru sõnul võttis temal endalgi umbes kolm päeva aega, et hakata ruumides orienteeruma. Ühisalade ja agentuuride mitme korruse vahel kulgevad mitmed metallist ja betoonist trepid, erinevad koridorid ja käigud, mis tahavad avastamist ja tundma õppimist. “Samas oligi see ettevõtete juhtide taotlus, et töötajad tunneksid, nagu nad oleksid osa millestki teistsugusest, millestki erilisest,” ütleb Lilleorg.

Hullusteta hullus

Kultuurikatel elab tavabüroomajadest hoopis teistsugust elu, seal toimuvad kontserdid, etendused, konverentsid. “Me oleme nagu ooperifantoomid, kes saavad oma käikudest minna vaatama selle maja elu,” muigab Lilleorg.

Age McCann on ruumi kodustanud diagonaalse seinalaudise, auhinnamunade ja vimkana mõjuva kiiguga.
Age McCann on ruumi kodustanud diagonaalse seinalaudise, auhinnamunade ja vimkana mõjuva kiiguga.  Foto: Tõnu Tunnel
Tõnis Kalve, , sisearhitekt, Maast Furniture/Derelict

 Materjalikihid originaalse skeleti peal 

Ruum ise andis väga palju ette. Idee oli jätta kehand, tööstuslik alus selline, nagu see oli ning sisse ehitatud mööbli ja enda sisustusega ruum elama panna. Mitte üle disainida, vaid jätta kuidagi tooreks, et skelett oleks originaal. Ühisala oli pigem nimetaja ja sinna läks põhirõhk. Selle puhul pidi lennukust natuke ratsima, sinna oleks tahtnud veel vingemalt ja suuremalt teha, kuid võimalused olid mõnevõrra piiratud. 

Tööruumid tulid paljuski kaasa ettevõtete eelmistest kontoritest ja meie püüdsime sobitada neid uutesse ruumidesse teatud uute lisandustega, nagu näiteks akustilised paneelid. Kuna ruumid on betoonised ja üldiselt kehva akustikaga, siis nii akustikat kui ka valgustust tuli neis osavalt lahendada.

Kuna ruum on eriline, siis selle kõrval tunduvad kõik loodud lahendused lihtsad ja loogilised. Hulluste kohta märgib Lilleorg, et enne ehitama asumist kutsuti kohale aga vitsaga veesoonteuurija, kes tegi kindlaks, et ruumides voogab hea energia ning julgustas ruume kiirelt kasutusele võtma.

Välisuksest sisse astudes satub külastaja kohe ühisalale ehk mediateeki, kus väga suure tõenäosusega on vaja ettevaatlikult mööduda parasjagu pooleli olevast pingpongimängust. Ühisalal on avar kohvikulaadne köögiosa, kust näeb nii vestlejaid, einestajaid kui ka arvutiga töötegijaid. Seda kõike saadab mahe muusika, mis on ilmselt ka üks põhjuseid, miks inimesed omavahel palju suhtlevad. Keegi ei karda vaikust rikkuda. Mööbel, mida siit leida võib, on enamikus tellitud või ostetud Eesti tootjatelt.

Mediateegis on ruumi kõigi nelja kontori töötaja jaoks, kes seal söövad, juttu ajavad, pingpongi mängivad või läpakaga vaheldust otsivad.
Mediateegis on ruumi kõigi nelja kontori töötaja jaoks, kes seal söövad, juttu ajavad, pingpongi mängivad või läpakaga vaheldust otsivad.   Foto: Tõnu Tunnel

Sekretärilaud on ehitatud justkui suurde peegliboksi, millele saab peeglist uksed õhtul ette tõmmata. Sellise kuubikobjekti kohta ei oskaks arvatagi, et selle taga võib peituda päevasel ajal täiesti normaalne töökoht. 

Mediateegi mõlemas otsas on nõupidamisteruumid. Ühel pool asub see maa peal, teisel pool ripub õhus. Põrandapealse ruumi ehk kuudi klaasseinad on kaetud kardinatega, mille ees ja taga saab sisse lülitada valgustuse, nii et see muutub helendavaks kastiks. Vahel kutsutakse siia töötajate jaoks massöör. Õhus rippuvasse koosolekuruumi ehk pilve viib kitsas kõrge metalltrepp ning ülevalt avaneb vaade üle terve üldala otse teisele samasugusele kastile ehk kuudile.

Peale nende on koosolekuruumid veel kahes tornis. Ühte neist rentis muide valitsuskoalitsioon oma läbirääkimiste pidamiseks. Vaade, mis siit lahele ja Linnahallile avaneb, on tormist päeva arvestades fantastiline. “Võib-olla sellepärast, et nad siin istusid, otsustasid nad ka Linnahalli ära päästa,” muigab Lilleorg.

Kultuurikatla ühes tornis jätkus ruumi lihtsa, kuid lummava vaate ja hea auraga koosolekuruumi jaoks.
Kultuurikatla ühes tornis jätkus ruumi lihtsa, kuid lummava vaate ja hea auraga koosolekuruumi jaoks.  Foto: Tõnu Tunnel
Seotud lood

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt