Võimaluste piire kombates

Kui juuksur Elina tänulik klient salongi proovimiseks lumelaua tõi, ei osanud ta ilmselt arvata, et see saab Elinale tõukeks lausa oma eriala vahetada, kirjutab Äripäeva ajakiri Sisustaja. Elina oli meediast märganud, et Magnar Freimuth on muu hulgas ka suusa- ja lumelauainstruktor, seega võttis ta lumelaua kaenlasse ja läks tema juurde lumelauaga sõitu õppima. Sellest sündis aga hoopis uus sünergia.

Nende esimene kodu oli otsast lõpuni ise tehtud. Osalt olematu eelarve tõttu, osalt isetegemise rõõmust. “Kusjuures meil laabus koostöö väga hästi, samas me ei mõelnud selle peale, et see oleks midagi erilist,” ütleb sisearhitekt Elina Freimuth ja mööblimeister Magnar Freimuth lisab muiates: “Muidu mees ja naine lähevad alati tülli, kui on vaja koos remonti teha!”. Esimese ühise kodu kujundamise ajal astus Elina ka Eesti Kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri õppima.

Hasart leiab lahenduse

Kodu peab olema elaniku nägu

“Ühiskondliku ruumi töö iseloom on natuke teine ja seda on kokkuvõttes lihtsam ja isegi huvitavam teha. Sinna saan ennast rohkem panna kui teise inimese koju,” ütleb Elina ja on veendunud, et kodu peab olema elaniku nägu. Samas toonitab ta, et eriti eraprojekti puhul on palju nüansse, mille puhul peaks olema lausa kohustuslik küsida sisearhitekti nõu, nagu näiteks elektrilahendused ja valgus ning panipaikade planeerimine.

“Oma projektides üritan võimalikult palju peale eritellimusmööbli ka vanu asju taaskasutada, ka remondi puhul ei taha mitte kõike välja visata, vaid originaali säilitada. Vanad asjad lisavad isikupära,” sõnab Elina ja võtab samal ajal kinni laua kohal rippuvast lambikuplist ning eemaldab selle puidust sokliosa, mis, tuleb välja, on tegelikult vana jäätisepokaal.

“Kuna inimesed pöörduvad Elina poole tehtud tööde põhjal, siis see jätab talle rohkem mänguruumi. Juba lause, et tahaks mingit kiiksuga asja,” ütleb Magnar sõrmenipsu tehes, “vot siis läheb lahti!”. Elina nõustub naerdes: “Jaa, see on nagu aamen kirikus, alati peab olema mingi kiiks sees!”. Vahel ei saa ta tehtud töödele tagasi vaadates arugi, mida selleks kiiksuks peetakse. Ja ette planeerida neid sageli ka pole võimalik, need kujunevad töö käigus kohapõhiselt. Vahel on need pigem ootamatutes kohtades ootamatud asjad ootamatut värvi, näiteks autorehvidest roosa diivanilaud.

Oma töödes püüdleb Elina selle poole, et projektid oleksid stiilsed, meeldivalt eklektilised, isikupärased interjöörid, kus on hea olla. “Hästi ausate lahenduste ja materjalidega tehtud, ajastutruu terviklikkus,” täiendab Magnar. “Võib-olla see on väike trots, et suurtest trendidest mööda hiilida, jätta oma isikupära,” ütleb Elina. “Paratamatult peame ajaga kaasas käima, eelkõige puudutab see mööblifurnituure ja töövõtteid. Isikupära ei pea alati värvis või proportsioonis olema, see võib ka detailides olla.”

Mugava tausta looja

Suunan Elinale küsimuse, mis on tema lemmiklahendused. Jõudmata küsimust lõpetada, vastab juba Magnar: “ON.00.81 ja ON.00.86.” Elina purskab naerma ja peaaegu vabandavalt selgitab: “Need on helehallid seinavärvid, mida võib leida mitmetes meie projektides.” 

Ta võtab hetke ja asub loetlema: “Ilma panipaiga lahenduseta ei lähe minult ükski projekt välja. Kuna mul on endal suur pere, siis ma tean, kui vajalikud need on. Mulle väga meeldivad kontrastid mingil moel – kas siis värvide, erinevate struktuuride või uue-vana kooslusena. Vaibad ja tekstiil võivad ruumile palju juurde anda nii akustilises kui ka tasakaalu mõttes. Vanad asjad meeldivad mulle ka.”

“Ilma värvideta ma ka ei saa,” lausub ta, “eks eelistused aja jooksul muutuvad, ka hetketrendid mõjutavad, aga mul on omad lemmikud, mis käivad tõesti kogu aeg minuga kaasas.”