Baruto aitas E-piima Jaapanisse

Nimelt jõudis E-Piim enda Jaapani koostööpartneri Maruben Corporationiga esimese regulaarse koostöölepinguni, mille järgi ekspordib piimatööstus Jaapanisse tänavu esimesel poolaastal 500 tonni juustu. „Euroopast Jaapanisse müüb oma toodangut väga vähe juustutööstusi,“ tõdes E-piima juhatuse esimees Jaanus Murakas, kelle sõnul on Jaapani kvaliteedinõuded Euroopa Liidu omadest hulga kõrgemad. „Tegu on ettevõtetele suure ja keerulise väljakutsega – see tähendab investeeringute tegemist ja hulga kõrgemate standardite järgi töötamist,“ lisas ta.

Muraka sõnul muutis uuele turule sisenemist raskemaks ka see, et Ida-Euroopast Jaapanisse üldjuhul midagi ei müüda. „Ida-Euroopa on toiduäris kahjuks kõike muud kui hea kaubamärk. Eelarvamused ei ole pehmelt öeldes väga head. Loomulikult pole ka tuntust,“ selgitas Murakas. Tema sõnutsi on Jaapani ärikultuur väga põhjalik. „Nad peavad teadma riiki, tausta ja lähevad iga detailiga sügavuti. Suured tänud meie Barutole, kes on seal Eestit ja E-piima kõvasti promonud!“ sõnas Murakas.

Eelnevalt on E-piim Marubeniga ajanud äri lühiajalisemalt. Pooleteise aasta jooksul on ettevõte saatnud tõusva päikese maale n-ö proovikonteinereid ning teinud lühemaajalisi tehinguid, kuni 100 tonni kaupa. Võrdluseks müüb E-piim Eesti turule 2500 tonni juustu aastas. „Nüüd saame seda nimetada regulaarseks äriks. Meil on selle üle tõesti hea meel. Ka vanas Euroopas teavad kõik, et Jaapani turule sisenemine on pikk ja keeruline protsess,“ möönis Murakas. Hetkeseisuga ongi tema sõnul plaan lepinguid teha poole aasta kaupa. Kui kõik õnnestub, hakkavad E-piima juhi sõnul läbirääkimised järgmise poolaasta koguste ja tingimuste üle pihta aprillis või mais.

Karmide nõuete tõttu ongi Muraka sõnutsi ainult mõni riik, kes on turule murdmise kadalipu läbi käinud ja Jaapanisse piimatooteid müüvad: Holland, Taani ja Saksamaa. „Taani riik koostas 20 aastat tagasi suure Jaapani toiduaineturule minemise programmi. Tehti tohutut promo ja Taani on oma toiduainetega Jaapanis väga hästi näha, eriti juustuga,“ selgitas Murakas.

Selle kohta, kas Jaapani kõrged kvaliteedistandardid on põhjendatud, märkis Murakas, et ka Tartu Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse teadlased on kõrgete normide üle imestanud. „Kuid ma suhtun suure austusega Jaapani toidukultuuri,“ tõdes Murakas. Tema sõnutsi on Jaapani toidusektoris tegutsevad inimesed oma tööle väga pühendunud. „Inimeste, kes kas või hamburgerikioskis toitu müüvad, vastutustunne ja keskendumine on sarnane operatsioonile mineva kirurgi omaga. Otsekui teevad operatsiooni, millest sõltub, kas inimene jääb ellu või ei jää. Hoopis teine maailm,“ tõdes Murakas.

Muraka sõnul tõmbas neid Jaapani turule selle stabiilsus. „Jaapan on väga suur juustuostja – ostab juustu siis, kui hind on kallis, ostab siis, kui on odav. Jaapan suudab toita oma rahvale kõigest 30% eluks vaja minevast toiduproteiinist ise toota,“ selgitas Murakas, kelle sõnul proovib E-piim enda kaupa just ebastabiilsematelt turgudelt ära liigutada.

Koostöövõimaluste otsimine Aasias käib Muraka sõnul igapäevaselt. „Maruben tegeleb Jaapanis paljude juustuostjate ja tarbijatega. Kohtume koos nendega Jaapanis väga erinevate suurte ettevõtetega, kes juustu ostavad. Praegu midagi avaldada ei tahaks, aga ärivõimalusi on mitu,“ kommenteeris E-piima juhatuse esimees.

Muraka sõnul eksporditakse Eestist väga suurtes kogustes toorpiima. Kui aga Eesti tahab olla arenenud riik, peaksime Muraka sõnul ise siin piima lõpptooteks töötlema. „Muidu üritame küll jätta muljet, et oleme arenenud riik, kuid kui analüüsi teha, siis me seda ei ole,“ märkis Murakas, lisades, et Eestis on piimandusäriks palju potentsiaali. „Kliimavöötme kohalt ongi Eesti karjakasvatuse maa. Siin on miljon hektarit põllumaad. Nüüd ongi vaja ärikonseptsiooni- ja strateegiat, et mida me oma põllumajandusega teeme,“ sõnas Murakas, kelle sõnul on pikaajalisi strateegilisi plaane ja mõtteid aga Eestis vähevõitu. „Öeldakse, et miks meil neid strateegiaid vaja on. Elame üks päev korraga. Eesti piima kogus on maailma mõistes väike – suudame ta alati maha müüa. Meil on vaja rohkem tarkust, et lisandväärtust jääks meile rohkem. Samuti leida õiged ja pikaajalised sihtturud – hinnata trende, kus on majandus- ja tarbimiskasv ja nendele turgudele siseneda,“ selgitas Murakas.

Kui Venemaa 2014. aastal Euroopa Liidu toidukaupadele embargo kehtestas, tabas see Eesti piimatootjaid karmilt. Kuigi E-piim oli tolleks ajaks veterninaarametile ja põllumajandusministeeriumile avalduse Hiina turule sisenemiseks teinud, oli see Muraka sõnul liiga hilja. „Eks see ongi väike kivi meie kõigi kapsaaeda. Vene turg oli lahti ja Venemaa oli kõva ostja,“ sõnas ta. Embargo kehtestamise ajal Aasia turgudele kaupa ümber suunata ei olnud aga võimalik – tegu on suletud turgudega. „Riigid peavad enne sõlmima bilateraalsed kokkulepped, et ettevõtjad üldse saaksid hakata ärikontakte looma. Riigid peavad tunnustama üksteise veterinaar-, toiduohutus-, ja kvaliteedisüsteeme,“ selgitas Murakas. „Toiduäri on maailmas väga-väga reguleeritud. Kohati rohkem, kui relvade või lõhkeainete äri,“ lisas ta.

Muraka sõnul oleks pidanud juba vahetult pärast taasiseseisvumist olema ettenägelikkust tegeleda teistele turgudele sisenemisega. „Kui veel riikidevahelisi takistusi oli hulga vähem ja turge avada hulga lihtsam. Võib-olla oleks minister paar korda seal käinud ja turg oleks avatud,“ illustreeris ta, lisades, et sellisel juhul oleks Eesti piimandussektor Vene kriisi oluliselt kergemini üle elanud. „Praegu on see Eestile häbiplekk, et oleme piimanduskriisi tõttu 13% põhikarjast hävitanud,“ möönis Murakas. Põhikari on tema sõnutsi maavara, mis tagab kindla majanduskasvu ja rahaallika riigile. „Kui kõik riigid liiguvad selle poole, et põhikarja kasvatada, oleme meie 13% ära tapnud. Oleks meil tollal alternatiivturud olnud, ei oleks me võib-olla pidanud üldse karja hävitama,“ tõdes piimandusjuht.

Murakas kommenteeris Valio plaani Tere osta väitega, et Eesti piimandus vajabki konsolideerimist. Muraka sõnul on ta aga skeptiline Tere tootmisvõimsuse kaasaegsuses, viidates sellele, et Tere pulbritornid ei vasta ELi nõuetele. „Väga levinud müüt on, et Põlva meierei lahendab kõik Eesti probleemid – see kindlasti nii ei ole. Seal ei ole kaasaegset tehnoloogiat. Seal on ainult mälestus, mitte see, mida ajakirjanduses räägitakse. Tere vajab väga tugevaid investeeringuid,“ leidis Murakas.