Kelmi pihtimus: kui lihtne on varastada miljonit

Märten Veedla pettis mõne aastaga liisingu- ja järelmaksufirmadelt välja mitusada tuhat eurot, enda sõnul lihtsate trikkidega.  Foto: Andras Kralla/Estel Eli
Mari Mets • 2. märts 2017
Jaga lugu:

Liisingupettuse eest hiljuti viieaastase tingimisi vangistuse saanud Märten Veedla räägib avameelselt, kuidas ta järelmaksufirmadest üle miljoni krooni pihta pani, lipsates mängleva kergusega läbi pankade haigutavatest turvaaukudest.

Märten Veedla,, kelm

Ma ei ole Robin Hood ega Miki Hiir, ei ole ma ka kõige kirkam kriit karbis, ent ometi on sellised lihtsad ja labased asjad tänaseni võimalikud. Miljonit ei varastatagi tihti korraga.

„Minu viimasest “meistriteosest” on tänaseks möödas mõni aasta. Varastada pole auasi, aga nupumehi, kes süsteemi murda tahavad, on ja jääb alati olema. Praegu on see liialt lihtne. Kelmusi võimaldavad toime panna eelkõige ettevõtted ja pangad ise, olgu siis tegu ahnuse, lolluse või ressursinappuse ja koolitamatusega,“ ütles Veedla, kes tegeleb praegu enda sõnul Hollandis start-up’ide käivitamisega.

„Ei ole ma olnud esimene ega ole ka viimane, kes püüab sarnaseid tükke läbi suruda. Sügavuti neid asju uurides tuleb aga väga kiiresti välja tõsiasi, et iga viimane kui selline tehing oleks võinud juba eos nurjuda tänu mõnele „kontrolkale“.“

Pettusel abiks politsei koduleht

Andrus Kuus, , Bigbanki Eesti maajuht

Keskmisest nupukam skeem

Päris nii lihtne raha väljapetmine kindlasti ei olnud, kuid peab mainima, et kurjategija oli keskmisest oluliselt nupukam ja osavam. Selle petuskeemi ning kelmi avastasime ja tuvastasime ise ning andsime kohtusse. Tegime juhtumist põhjalikud järeldused ning tõhustasime oma süsteeme. Bigbank AS ostis Uno Järelmaksu äritegevuse eelmisel aastal (juba enne oli Bigbanki tütarfirma – toim), mis tähendab, et panga pakutava järelmaksuteenuse kvaliteet ja turvalisus on kindlasti palju paremal tasemel.

Ligi 70 000 eurot 2013. ja 2014. aastal Liisi ja Uno järelmaksult välja skeemitanud, tuntud automüüjaid Amservi ja Catweesi tüssanud ning liisingupakkujatelt Nordea ja DNB pangalt 2012. aastal 175 000 eurot välja petnud Veedla kasutas valeidentiteetide loomiseks politsei kodulehte ning õppis kodus guugeldatu põhjal ise valgele paberile erinevaid allkirju usutavaks joonistama.

Veedla kirjeldatu on väärt õppematerjal nii politseile kui krediidiasutustele, kes üha sagedamini avalikkuse ette tulevatest ja üha jõhkramaks muutuvatest liisingu- ja järelmaksupettustest eriti rääkida ei taha, viidates oma piisavalt suurele käibele, millesse üksikud kelmused sumbuvad.

Samamoodi ei soovinud kommenteerida Veedla detailseid skeeme tema ohvriteks langenud Nordea ja DNB pank, viidates pangasaladusele ja kinnitades, et värskendavad pidevalt oma liisingutaotluste kontrolliprotsessi. Nüüdseks Bigbankiga liidetud Uno järelmaksu esindaja, Bigbanki Eesti maajuht Andrus Kuus tõdes, et nad tegid Veedla juhtumist omad järeldused (vt kommentaar). Liisi järelmaksu brändi all tegutseva OÜ Koduliisingu tegevjuht Kelly Veske ei vastanud loo ilmumise ajaks Äripäeva küsimustele.

Märten Veedla,, kelm

Google’i abil otsisin suvaliste inimeste nägudest pilte. Samuti guugeldasin erinevaid allkirju, mida ID-kaartidel kasutada. Need arvutis “kokku klopsides” ja pildifaile töödeldes sain vägagi elutruu tulemuse, nagu olekski päriselt isiku dokumendist foto tehtud.

DNB panga liisingute juht Jaan Liitmäe märkis, et petturite tegude tagajärjel võib lisanduda kõikidele klientidele krediiditaotlemiseks vajalikke tegevusi ja tõendamiskohustusi. Halvemal juhul võib see mõjutada ka toodete hinda ning kättesaadavust.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Roger Kumm ütles jällegi, et ilma piisava endapoolse panuseta maksevõime hindamisel kannatavad ettevõtted lõpuks kahjusid ja ka see võib kaudselt tõsta teenuse hinda kliendile.

Roger Kumm,, Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht 

Ettevõtete kasumiahnuse karistamiseks seadus karmimaks

Selliseid pettusi võimaldab toime panna kehv isikutuvastus ja nõrk maksevõime tuvastus. Antud juhtumi puhul ei pidanud inimene end füüsiliselt näitamas käimagi, mis oluliselt lihtsustab kelmuse toimepanemist, sest laenuvõtja on tuvastamata jäetud.

Näeme, et kurjategijate käekiri on läinud jõhkramaks ja nende petuskeemid keerukamateks, kuna nähakse rohkem vaeva jälgede varjamisega, kasutatakse varikontosid ja -isikuid ning isegi välisriikidest pärit tankiste.

Loomulikult eeldame igalt ettevõttelt ühiskondlikku vastutustundlikkust, kuid samas põhineb krediidisektor turumajanduspõhimõtetel, kus kasumi teenimine on peamine eesmärk. Tõsi on, et täna on kahjud ettevõtete jaoks väikesed ja seega motivatsiooni omapoolset kontrolli karmistada ei ole. Seetõttu peaks kasumiahnuse karistamiseks seadusandlus ja järelevalve kontrollimehhanismid ehk karmimad olema.

Samm-sammult: Kuidas ma üle miljoni krooni pihta panin

„Mõte Uno järelmaksu petta koorus tänu ühele veefiltrimüüjale. Liisi ja Uno järelmaksu abil saavad tuhanded inimesed omale koju näiteks uue pesumasina või tolmuimeja. Juhtusin 2010. aastal imestusega pealt nägema, kuidas Uno järelmaksuga veefilter Pärnumaa pensionärile müüdi,“ meenutas Veedla.

„Filtrimüüja rääkis tädi pehmeks. Tegi tädi dokumendist tädi nõukaaegsel laual pildi, täitis oma sülearvutis järelmaksu tarvis taotluse ja mõni minut hiljem oligi vastus käes. Jah – tädi võib omale järelmaksuga filtri saada. Pensionär sõlmis Unoga mitmeaastase lepingu, võttes kohustuse Unole iga kuu kindel summa tagasi maksta. Filtrimüüja sai paari päeva pärast Unolt kogu summa korraga kätte.“

Kolm aastat hiljem oli Veedlal käes aeg ise üks sarnase ärimudeliga ettevõte käima lükata. Firma nimega EcoLife OÜ (kustutatud 09.03.2016) müüs autodele paigaldatavaid gaasiseadmeid, asju ajas seal Eesti üks kuulsamaid tankiste Raivo Palmiste. EcoLife sõlmis Uno järelmaksuga koostöölepingu, mis tähendas, et Uno maksis EcoLife’ile kogu seadme maksumuse kohe välja, klient jäi selle eest Unole järelmaksu tasuma.

Iga lepingu pealt teenis Palmiste Veedlalt ca 100 eurot, Veedla Unolt ca 1000 eurot. Kokku sõlmiti paari kuu vältel ligi 60 lepingut nii Uno kui Liisi järelmaksuga.

Avalike andmete oskuslik kasutamine

Uno petmiseks ei olnud Veedlal vaja otsida isegi päris tankiste, kellele auk pähe rääkida, et lepingud nende nimel sõlmida. Sobivad isikud leidis ta Google’i otsingumootorit, Äriregistrit ja politsei kodulehte kasutades.

„Äriregistri ja Google’i abil sorteerisin välja sobilikud kandidaadid, kelle nimel järelmaksuleping vormistada. Selleks vaatasin erinevate FIE-de andmeid, samuti ettevõtete juhatuste liikmeid või lihtsalt ametlikke teadaandeid, kus oli tihti inimese nimi ja isikukood kirjas. Politsei kodulehel on võimalik kontrollida dokumentide kehtivust. Seal erinevaid tähe- ja numbrikombinatsioone kasutades sain paari proovimise korral alati enda joonistatud dokumentidele kehtivad numbrid. Uno järelmaksu kliendiprogrammi kaudu esitasin järelmaksutaotlused. Vastus saabus minutitega.“

Seejärel vormistas ta inimese nimele ja isikukoodile vastava dokumendi.

„Kasutasin Photoshopi, skaneerides eelnevalt sisse erinevate isikute ID-kaardid või passid, mida uute dokumentide loomisel põhjana kasutasin. Google’i abil otsisin suvaliste inimeste nägudest pilte. Samuti guugeldasin erinevaid allkirju, mida ID-kaartidel kasutada. Need arvutis “kokku klopsides” ja pildifaile töödeldes sain vägagi elutruu tulemuse, nagu olekski päriselt isiku dokumendist foto tehtud,“ kirjeldas ta.

ID-kaardi koopia printis Veedla välja, lepingud allkirjastas ise ja saatis Uno Tartu kontorisse. Paari päeva pärast laekuski oodatud hõlptulu, tavaliselt ühe lepingu pealt tuhat või rohkem eurot.

Ei ainsatki kontrollkõnet

Kordagi ei tehtud Veedla esitatud taotlustes toodud numbritele kontrollkõnesid, veendumaks isiku ehtsuses või kas või faktide kontrollimiseks. Samuti ei palutud sissemakseid. Nii kontrollkõned, inimeste elukohtade kontrollimine rahvastikuregistrist või ka pangakontodelt kohustuslik minimaalsete sissemaksete sooritamine oleks selle skeemi õnnestumise tema enda kinnitusel välistanud.

„Ükski neist lepingutest polnud sõlmitud „päris inimest” kasutades. Ei olnud ühtegi „päris tankisti”. Mina tegin seda ühe ettevõttega. Mis oleks saanud, kui oleksin “targem” olnud ja paralleelselt kolme ettevõtte alt Uno kontorisse iga nädal lepinguid saatnud? Uno järelmaks kannatanuks sel juhul kordades suuremat kahju,“ lausus Veedla.

„Ma ei ole Robin Hood ega Miki Hiir, ei ole ma ka kõige kirkam kriit karbis, ent ometi olid sellised lihtsad ja labased asjad tänaseni võimalikud. Miljonit ei varastatagi tihti korraga. Mitut piiska läheb tarvis, et saada pisukest ookeani.“

Kelm näitab turvaaugud kätte

Märten Veedla toob välja suured turvaaugud, mille saaksid pangad ja liisingufirmad lihtsa vaevaga kinni panna.

1.Haldurid pangas tuleb õpetada faile “lugema”

Piisab kaheminutilisest koolitusest, kuidas kõrvutada kaht väljavõtet. Internetipangast trükitud pdf-failid üldjuhul väga palju ei „kaalu“, enamasti 20-40KB, arvutis oma äranägemise järgi muudetud pdf-faili maht tõuseb aga kordades, tavaliselt 150-300KB peale. Ainuüksi see, et väljavõte kaalub kohmakad mitusada kilobaiti, peaks esimese häirekella helisema panema.

Võrrelda tuleks ka loodud failide kellaaegu ja kuupäevi nende sisus kajastatud andmetega. Oleks ju imelik, et 12. jaanuaril internetipangast pdf-formaadis trükitud väljavõte on arvutisse salvestatud 17. jaanuaril.

Samuti võiks kontrollida kirjastiile ehk fonte. Olen näinud oma silmaga igasuguseid soperdisi ja tihti mõelnud, kuidas küll sellised pankades läbi on läinud, kui samal lehel on kasutatud mitut erinevat või originaaldokumendist sootuks erinevat kirjastiili.

2. Lülita skeemi usaldusväärne vahelüli

Enamus panku ja liisingupakkujaid küsib digitaalselt allkirjastatud konto väljavõtteid, kuid digidoc-failide nõudest saab usaldusväärse vahelüli abil mööda minna. Näiteks Nordeas liisingusse pandud sõiduautode puhul oli mul vahelüliks usaldusväärne Amserv.

Mõne autoesinduse uksest sisse marssides ei palu keegi digitaalselt allkirjastatud pangaväljavõtet. Piisab, kui viia mälupulgal või saata soovitud väljavõte e-mailiga. Õnnestumise protsent on suurem, kui liisingutaotlust ei tehta eraisikuliselt omal käel näiteks panga kodulehe, vaid just esinduse kaudu. See lisab panga silmis tunduvalt usutavust.

Amservi kommentaar: Tänapäeval ei saa keegi tuua sellist infot mälupulgal, konto väljavõtted on liisingu infosüsteemis panga kinnitusega. Kui mingi info tuleb ettevõtete raamatupidamisest e-kirjaga, siis sama kirja saab pank, kes kõik üle kontrollib.

Liisinguid väljastavad pangad ja liisinguettevõtted. Ei meie ega teised autoettevõtted saa kuidagi võtta endale kohustust liisingettevõtte panga või muu finantseerija ees, et meie peaks tuvastama liisingukliendi usaldusväärsust.

Kui meile tuleb klient, kes soovib autot osta, siis meie teeme talle kindlasti pakkumise ja vastavalt kokkuleppele koostööpartneritest liisingettevõtetega esitame neile vajalikud dokumendid. Kui keegi tahab pahatahtlikult petta, siis peab kõiki neid asju kontrollima pank. Kui on ohukohti, siis pangad informeerivad meid konkreetsetest liisingutaotlejatest.

3. Kontrollülekanne umbusklikult tankistilt

Hollandis on levinud igasugustes taotlustes märgitud pangakontode ehtsuse kontrollimiseks n-ö näidisülekanne (0,1eurosenti). Selle mõte on välistada fiktiivsete kontode kasutamist, kontrollimaks inimese identiteeti ja konto ehtsust. Tegu on jällegi lihtsakoelise meetodiga, ent suur hulk pettusekatseid jääkski katseteks.

Nimelt enamus tankiste on siiski mingil määral umbusklikud. Inimene võib anda küll teise isiku kätte oma ID-kaardi koos koodidega, aga ei taheta lubada ligipääsu pangakontole. Paraku lubatakse tihti teha tankisti ID-kaardiga vähem, kui tegelikult tehakse. Kellegi ID-kaardi salaja kasutamine ei annaks aga üldse mingit tulemust, kui oleks vaja pangakonto 0,1sendise maksega tuvastada.

Vaata tausta ka Infopangast

Märten Veedla

4. Karistused tankistidele

Karistada tuleks ka tankiste. Keegi ei räägi tankistidele võltsitud väljavõtetest või hiiglaslikest katetest, mis tehingutega teenitakse, kuid tankist on teadlik, et 1500 eurot, mille peremeheks ta just sai, tuleb välja teenida millegagi, mis siiski väga aus olla ei saa. Eesti kohtupraktika näeb ette “aju” karistamist ja tankistide noomimist. Tõde on aga, et keegi ei tee midagi tasuta. Tankistid on tihti hästi tasustatud. Isegi töökohti omavad noored naised ja mehed, keda tuleb motiveerida enama kui 500 euroga.

Raha nägemine hägustab inimese mõtlemisvõimet. Magus jutt, et võta sõiduk enda nimele, mina maksan, sina saad 1500 eurot, mõjub pea igaühele. Jah, neid inimesi kasutati ära, aga see ei tee neid vähem süüdi. Kui inimene on teadlikult võtnud vastu raha, olles kursis plaaniga, lasub ka temal vastutus.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas