Vilja Kiisler • 12. mai 2017 kell 7:45

Allakäigu anatoomia: selgroogu pole

Andreas Kaju  Foto: Raul Mee

Suhtekorraldaja Andreas Kaju näeb ohtu, et IRL jääb jooksma konservatiivsuse järele, mõistmata, et ta ei saa olla ekrem kui EKRE.

Te olete Res Publica asutajaliige aastast 2001. Miks teist poistebändi aktiivset liiget ei saanud?

Ma olin siis teise suurusjärgu tegija, olin alles noor inimene. Tegelesin muude asjadega ja mul ei olnud ka sellist ambitsiooni, polnud võimeid ja tahet. Ma ei võtnud toona poliitikat põhitegevusena. Töötasin kaubandus-tööstuskojas, tegelesin seal turunduse ja kommunikatsiooniga. Poliitika oli minu jaoks kõrvaltegevus. Poliitiliselt aktiivne olen aga olnud alates põhikooli lõpust peale.

Vaikselt leidsin endale erakonnas sisulisemat rolli ka, tegelesin programmi loomisega, aga see oli vabatahtlik tegevus. Tõsisemaks muutus see siis, kui Res Publica võitis 2002 kohalikud valimised ja 2003 riigikogu valimised ning Juhan Partsist sai peaminister. Siis kutsuti mind peaministri nõunikuks.

Ja siis ühel hetkel astusite erakonnast välja. Mis juhtus?

Jah, 2009 sügisel. Põhiline ja käivitav jõud erakonnast lahkuda – erakond oli siis valitsuses ja mina töötasin kaitseministeeriumis – oli tunne, et midagi ei toimu ja mul ei ole seal midagi teha. Ma ei tundnud, et mul oleks ideid, mida poliitikas teha. See on tegelikult see, millest kõik peab algama. Ma olin tollal 29aastane. Jõudu ja tahet justkui oli, aga ideid ei olnud. Ja isegi kui oleks olnud, ei näinud ma võimalust midagi teha. Siis on parem seal mitte niisama passida.

Me näeme poliitikas küllalt inimesi, kes on sinna jäänud liiga kauaks. Tulin ära koos Ott Lumiga, kes leidis endas jõudu riigikogust ära tulla poole mandaadi pealt, et asutada oma ettevõte.

Mitu korda olete kahetsenud oma parteilist minevikku?

Mitte ühtegi. Minu elus on see pigem kasuks tulnud. Päevapoliitikast saadud kogemus on väga hinnaline – mitte ainult suhete mõttes, vaid praktilise arusaama mõttes, kuidas poliitika kujundamine käib. Ma ei kahetse, vastupidi, olen väga tänulik selle perioodi ja kõikide nende võimaluste eest, mida ma küll ei mallanud ise lõpuni ära kasutada. Poliitikas on jälle võimalik osaleda ka küpsemas eas, kui jälle on nii ideid kui ka kogemusi.

Eduka suhtekorraldajana olite ilmselt üks neist, kellel oli oluline roll selles, et Res Publica muutus väga poliittehnoloogiliseks. Kuidas tollast poliittehnoloogiat kujundati, kes seda kujundasid?

Ma ei tahaks seda au endale võtta. Mina olin ikkagi noorema põlvkonna esindaja, eriti võrreldes tuumikuga: Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Taavi Veskimägi, Ott Lumi, Tõnis Kons ja teised. Aga ma saan muidugi küsimusest aru. Res Publica probleem oli sisse kirjutatud erakonna geneetilisse koodi. Kui tegeleti programmitööga, sõnastades, mis erakond see on ja mis asja ta tahab ajada, siis vastuse, mis on erakonna ilmavaade, andis klassikaline parem-vasakpoolne koordinaatteljestik. 

Erakonna asutamise hetkel oli tehtud igasuguseid uuringuid ja vaadatud, kus asuvad Eestis erakonnad ja kus asuvad valijad – ja kus on see tühi koht, kuhu oleks võimalik erakond teha. 2000. alguses oli Eesti parteipoliitikas tekkinud selline kurioosne seis, et erakonnad olid sellel teljestikul laiali pillutatud, aga keskel ei olnud erakonda – ja seal oli kõige rohkem valijaid. Nii see erakond sinna keskele tekkiski.

Ikkagi, korra veel tehnoloogia juurde. Olid ju erakordselt jõulised loosungid: „Vali kord“ ja „Murrame läbi“. Kelle peas need sündisid?

Ma arvan, see oli ühislooming. Minu probleem selle erakonnaga ei ole kunagi olnud loosungites. Need ei oleks probleem, kui erakonnal oleks selge poliitika, mida aetakse. 2000. aastate alguses oli korruptsioon päevakajaline teema. Oli normaalne, et tekkis erakond, mis püüdis sellele vastata. Asi ei olnud selles, et keegi teine ei oleks varem teinud tugevat, teravat, läänelikku kampaaniat, mis püüab rakendada ühiskonna raevu ja pöörata seda valimisenergiaks. Aga mis järgnes – väga kiired järeleandmised ja kompromissid. Need on küll paratamatud, kui sa lähed valitsema. Erakonna DNAsse oli sisse kirjutatud, et neid ootusi ei olnud võimalik täita.

Kelle idee oli see, et Urmas Reinsalu läheb presidendi vastuvõtule Carmen Kassiga?

Sellised asjad ei sünni nii, et kusagil on mingid tüübid, kes mõtlevad asju välja. Kui te kujutate ette, kuidas teevad parteid hilistes kahekümnendates noored mehed, siis – see käibki lusti, lõbu ja rõõmuga. See tundus lihtsalt tore ja naljakas idee. Vahel võib ollagi nii, et omavahel tundub naljakas ja tore – eriti kui veel naisterahvaid ka seltskonnas ei ole –, aga kui avaramalt ei mõelda, siis tihtipeale kukuvadki asjad välja teistmoodi, kui eeldati.

Ühelt poolt ei suudetud vastata ühiskondlikele ootustele, mida ise radikaalselt tekitati, aga teine pool oli see, et erakonna tuumiku mõtlemine oli liiga kitsas. Vaatamata sellele, et erakonda toodi palju erinevaid inimesi, ei laienenud kunagi tegelik meeskond. See inimeste ring oleks algusest peale ilmselt pidanud olema mitmekülgsem. Ma ei räägi võimu jagamisest, võim on alati kontsentreeritud ja võimu jagamisse erakondade puhul ma ei usu nagunii, aga mõtlemise ja ideede tasandil oleks pidanud laskma teistel inimestel rohkem kaasa tulla. Aga poliitikasse kipuvad ikka inimesed, kes on võimukad, ja ega ei taheta eriti jagada ei võimu ega otsustamist.

Ja siis tuli liitumine Isamaaliiduga. Pikki aastaid arutleti, kelle käes on jäme ots, ja praegugi tundub, et poistebänd on tugev. Kuidas oleksid asjad läinud, kui oleks teoks saanud mõni teine konstellatsioon, mõni teistsugune liitumine?

Ega Res Publica poolt vaadates eriti palju alternatiive ei olnud. See tegelikult pika aja jooksul kogutud kapital mängiti kiiresti maha, sest ei olnud oma asja, mida ajada. 2006-2007 ei olnud ühinemisele alternatiivi. Isamaa pakkus lisaks tugevamale brändile ka ilmavaadet.

Aga Isamaa ise oli juba allakäiguteel, ta ei olnud tegelikult tugev. Kui Isamaa oleks olnud see tugevam pool, mis oleks tõmmanud Res Publica mõistliku osa endaga kaasa ja oleks sündinud laiem, avaram, ka poliittehnoloogiliselt tugevam erakond, siis oleks sellest asja saanud. Aga mõlemad olid toona nõrgas seisus.

Kui teie kui suhtekorraldaja käest tuldaks nõu küsima, et meil on siin selline porine, haige, vilets patsient – kas saaks ta saunast läbi lasta, ilusti riidesse panna ja uuesti püüne peale saata –, kuidas see siis käiks?

Poliitikas mõjutavad kõik üksteist vastastikku. Kunagi ei ole asi ainult ühes parteis. IRLi probleem on see, et paremtsentris on peale nende veel kolm erakonda. Alates 2007 on nimelt Reformierakond ka kindlasti konservatiivne erakond – rahvuslik, patriootlik, sotsiaalsetes küsimustes hoiab pigem neutraalset joont. EKRE puhul ei pea põhjendamagi, miks nad on paremkonservatiivsed, Vabaerakond samamoodi. Pole pääsu vastamast küsimusele, kes jääb järgmine kord välja.

Kas võiks tulla mingi koondumine seal paremkonservatiivses nurgas?

Liituma saab minna ainult jõupositsioonilt. IRLil praegu seda ei ole.

Aga EKRE-l äkki on?

Jah, aga kellelgi ei ole praegu huvi liituda IRLiga. Huvi on seda erakonda lõhkuda, kutsudes üle tulema üksikuid tugevamaid inimesi. On kindel, et mitut IRLi parlamendi juhtliiget konkureerivad paremerakonnad töötlevad ja teevad neile pakkumisi. Nüüd valitakse uus IRLi esimees, eks sügisel ole siis näha, kui palju see erakonnale uut vunki ja jõudu juurde annab – kas uus juht suudab meeskonna kokku panna, raha leida, on tal ideid ja kas temaga tuleb uusi inimesi kaasa. Pärast kohalikke valimisi peavad IRLi tugevamad poliitikud otsustama, mis nad peale hakkavad.

Kuidas ikkagi seletada seda, et IRL on kogu oma nõrkusest ja hädadest hoolimata säilitanud nii tugeva positsiooni kontrollikoja ametikohtade üle? Juhan Parts sai Kersti Kaljulaiu järel Euroopa kontrollikoja megapalgale, nüüd läheb Partsile abiks Ken-Marti Vaher – samuti palga peale, mida Eestis ei maksta. Teised parteid ju ihaldavad samuti neid positsioone.

Siin on müstikat rohkem, kui asi väärt on. Euroopa kontollikoja audiitorite koht on mõeldud audiitoritele. Neid ongi vähe. Mõlemad, nii Juhan Parts kui ka Ken-Marti Vaher on audiitorid.

Aga nad on need kohad ikkagi saanud ainult tänu parteile, see on fakt.

See on fakt selles mõttes, et kõik valitsuse otsused ongi alati poliitilised. Nii on ka kaitseväe juhataja koht poliitiline. Ja minevikust ju mäletamegi, et kindralid käivad erakondadele pugemas.

Vähemalt teoreetiliselt võiks ju tegu olla valitava ametikohaga – korraldatakse konkurss ja valitakse parim. Aga praegu on see koht lihtsalt jäänud ühe haige ja suhteliselt mõjutu partei kätte.

Jah, aga ma tõmbaks joone vahele. See, et IRL on halvasti juhitud erakond, mille valijad ei tunne enam ei ennast ega seda erakonda ära, on üks asi. Aga teine asi on öelda, et Juhan Parts, endine riigikontrolli peadirektor, peaminister, majandusminister, ei ole objektiivselt parim kandidaat. See on hoopis teine teema.

Püüdes laiemalt vastata, kas IRL omab poliitikas rohkem jõudu, kui nende kehv reiting seda peaks võimaldama, siis jah, nad on ju valitsuserakond, mille käes on rahandusministri portfell, mis sest, et nad on alla valimiskünnist. Aga see ongi kogu aeg selle erakonna fenomen olnud. Seal on äärmiselt võimekad indiviidid – nii intellektuaalselt kui ka tehnoloogiliselt –, aga kahjuks jõuab saatus neile alati järele. Probleem on olnud selles, et ei ole kunagi olnud ilmavaatelist, programmilist selgroogu, millele toetuda keerulistel hetkel – kriisihetkel, kus saaks öelda, mille eest me seisame, nii et valija seda alati teaks. See on olnud Res Publica, korruptsioonivastaseks võitluseks asutatud protestipartei häda, ja nii on see ka praegu.

IRLI juhatuses on 20 kohta, sinna kandideerib ainult 25 inimest. Nagu üks mu sõber, kes on selles erakonnas olnud, ütles: kes ikka tahab minna likvideerimistoimkonda. Aga intellektuaalset võimekust on seal küll ja küll. Valijale sellest ei piisa. Valija on nõus andeks andma vähemat intellektuaalsust, aga ta ootab selgust olulistes küsimustes.

Kaia Iva või Helir-Valdor Seeder? Kas seal on üldse vahet?

Muidugi on vahet. Kumbki annab natuke erinevat meeleolu, tooni, rõhuasetusi.

Kummal on rohkem lootust erakond agooniast välja tuua?

See sõltub väga palju teistest erakondadest, kellega nad peavad konkureerima. Kui sa tahad olla sotsaalkonservatiivne ja võidelda maal elava valija hääle pärast, keda IRLil ongi rohkem kui valijaid linnas, siis sellele seltskonnale mõjub Seeder paremini. Kui tahta rohkem olla selle erakonna moodi, kes 2013 Tallinnas kohalikel valimistel üllatas –paremtsentristlikud väärtused, aga ikkagi avatud ja kaasaegne –, siis võiks Kaia Iva olla mõistlikum.

Ma arvan, et IRL ei suuda olla ekrem kui EKRE ise. Sellest arusaamine on oluline. Aga ma kardan, et konservatiivsuse tõmme – ka Euroopas toimuva valguses: me peame ka minema sinna serva, et olla edukad – on petlik ja nad võivad selle illusiooni järele jooksma jääda.

Hetkel kuum