Saneerimisseadusest lihtne üle sõita

Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus rääkis, et Eesti plaanib saneerimisseaduse üle vaadata maksejõuetusmenetluse revisjonis.  Foto: Andras Kralla

Ligi üheksa aastat kehtinud saneerimisseadust peab eri osapoolte sõnul muutma, sest see on saanud saneerimiste põrumise tõttu plekilise maine.

“Enamasti võetakse saneerimist kui pankroti edasilükkamise seaduslikku vormi, mille ajal on võimalik varasid ettevõttest välja kantida,” oletas Võru mööblitootja Wermo juht Raul Vene, miks saneerimised Eestis tavaliselt vastu taevast lendavad. Wermo seisab nende üksikute ettevõtete reas, kes on suutnud saneerimisel ellu jääda.

Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus tõdes, et 2008. aasta lõpus vastuvõetud saneerimisseadus ei ole ideaalne. „See on esimene vasikas, mistõttu on selles kindlasti puudusi ja ebaselgeid regulatsioone, mis vajaksid parendamist, ümbertegemist või juurde lisamist.“

Vajab värskendust

Niklus tõi näite, et vaja oleks üleminekut saneerimismenetlusest pankrotimenetlusse ja vastupidi. Samuti ei ole piisavalt reguleeritud saneerimiskavas sisalduv pankrotimenetluse hinnang. Ka nõuete ümberkujundamise meetodites ja rahastamise reeglites on puudusi.

Euroopa Komisjon tuli läinud novembris välja direktiivi eelnõuga, millega tahab liikmesriikide saneerimis- ja pankrotimenetlusi ühtlustada. Eesti plaanib saneerimisseaduse üle vaadata maksejõuetusmenetluse revisjonis.

Niklus ei osanud öelda, milliseks direktiivi lõplik versioon kujuneb ja millal eelnõu vastu võetakse. Praegu peavad liikmesriigid veel läbirääkimisi, mis võivad Nikluse oletusel kesta pool aastat või kauem. Seega kulub vähemalt paar-kolm aastat enne, kui Eesti maksejõuetuse direktiivi üle võtab.

Partnerid kannavad maha

Wermo juht Raul Vene mäletab selgelt, mis talle saneerimisel enim peavalu tegi. “Meid sisuliselt kanti maha. Saneerimise info saamisel lõppes partneritega igasugune normaalne koostöö,” lausus ta ja nentis, et olukorda kasutasid ära konkurendid. “Hästi palju oli vastutöötamist.”

Keeruline oli leida uusi kliente, väga palju pidi selgitama igapäevast seisu ja kustutama kuulujutte, lisas Vene. “Müüki läks minu usaldusväärsus ja kuna see toimis ehk kokkulepped pidasid, siis oli kaks kuni kolm kuud hiljem nii-öelda sula, kuigi mõni tarnija peab siiani meie vastu vimma. Nendega koostööd ka ei tee.”

Vene tõdes nüüd, et tegelikult jäi Wermo saneerimisavalduse esitamisega viimasele minutile. “Allakäik on lumepalliefektiga. Suuresti otsustas saneerimise, et meid ähvardati kohtute ja inkassodega. Oldi liigselt emotsioonides kinni ja ei võetud asja ratsionaalselt, seda on hiljem tunnistatud.”

Teine ettevõte, mille päästis saneerimine, on suka- ja sokitootja Suva. Firma juht Viktor Saarestik ütleb täna, et saneerimise tegi raskeks kogemuste puudus. Võlausaldajatega suhtlemisest jäi talle meelde üks nüanss. “Mida suurem, seda rahulikum ja sõbralikum.”

Kui võlausaldajad ja investorid saneerimisega kaasa ei tule, ootab ettevõtet pankrot või likvideerimine. Nii on alguses saneerimise valinud firmadega aastate jooksul üldiselt ka läinud. Nikluse sõnul on seetõttu ootuspärane, et saneerimismenetlus käib aastas kõige rohkem kümnekonnas ettevõttes.

Rikutud maine

Kaubandus-tööstuskoja juht Mait Palts nentis, nagu teisedki, et ettevõtjad ärkavad liiga hilja. Kui saneerimismenetlus loodi, oodati, et ettevõtjad esitavad avalduse ajal, kui on veel võimalik firma majanduslikku olukorda turgutada.

“Praktika on pigem vastupidine ja positiivseid saneerimisi väga vähe. See on viinud saneerimise maine sisuliselt negatiivseks,” lausus Palts. “Samuti on olukordi, kus võib aimata, et saneerimisega püütakse tahtlikult maksejõuetust lihtsalt edasi lükata ning kasutada aega püsiva maksejõuetuse süvendamiseks või varade kantimiseks.“

Aastaid tagasi aknatootja Glaskek saneerimist nõustanud advokaadibüroo LMP jurist Urmas Tross leiab samamoodi, et seadus vajab värskendust ja soovitab anda saneerimiskava esitamiseks rohkem aega, näiteks kuus kuud. Ka Palts pakub saneerimiskava esitamise tähtaja pikendamist. Praegu võib kohus määrata saneerimiskava kohtule esitamise tähtajaks maksimaalselt 60 päeva. Selle aja jooksul peavad ka võlausaldajad jõudma saneerimiskavaga nõustuda.

“Protsess peab seega käima üsna kiiresti ja sõltuvalt võlausaldajate hulgast võib nii lühike aeg olla põhjendamatu. Samuti tuleks saneerimiskava muutmise võimalus ja suurem paindlikkus selle täitmise ajal tõenäoliselt pigem kasuks,” ütles Palts.

Wermo juht Raul Vene rääkis, et suuresti otsustas saneerimise nende ähvardamine kohtute ja inkassodega.   Foto: Väinu Rozental

LEXTALi vandeadvokaat Urmas Ustav suhtub Trossi pakutud tähtaega skeptiliselt. Pool aastat kava esitamiseks näib talle liialt pikk. „Ettevõtjal kas on ninaotsa veepinnale upitamiseks plaan või ei ole,“ sõnas Ustav. „Kogu saneerimismenetlus on kontseptuaalselt üles ehitatud kiirusele, vältimaks ebamäärase olukorra kestmist.“

Kohtute info lünklik

Saneerimiste tulemuste kohta info saamine maakohtutelt on keeruline. Loeti üles menetluse algatamise avaldused, kuid kohtud rõhutasid kohe, et arvud ei pruugi olla õiged, sest näiteks mõni ettevõte võib olla avalduse esitanud mitu korda või on pärast seda pankrotistunud.

Kuna saneerimiskava kinnitamine ei võrdu eduka saneerimisega, ei anna ka info kava kinnitamisest vastust, kas protsess lõpuks õnnestus. Et seda teada, tuleks kõik menetlused ükshaaval läbi vaadata.

„Kuna tegu on sedavõrd pika ajaperioodiga, on kohtuinfosüsteemi mingis osas selle aja jooksul ka erinevalt täidetud, samuti on vahepeal uuendatud andmebaasi ja konvoeeritud andmeid ühest süsteemist teise. See muudabki soovitud andmete saamise keerulisemaks,“ kommenteeris Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamm.

Saneerimisseaduse järgi ei ole saneerimismenetlus avalik – selle kohta ei avaldata teadet Ametlikes Teadaannetes, pole kannet äriregistris ega mujal. Infot saab ainult kohtumenetluste andmebaasist.

Mitteavalik saneerimismenetlus oli teadlik valik. Niklus selgitas, et sellega sooviti ära hoida häbimärgistamist, mis võib saneerimisega tegelevale ettevõttele mõjuda halvasti ja peletada võimalikud investorid või lepingupartnerid.

Kaikad kodarais

Läinud aasta lõpust avalikkuse luubi all ehitusfirma Bauschmidt on värskeim näide saneerimise ebaõnnestumisest. Bauschmidti saneerimisnõustaja, nüüd pankrotihaldur Veli Kraavi kirjeldas saneerimisest üldiselt rääkides kaigaste kodaraisse viskamist. “Olen korduvalt näinud, kui mõni paari tuhande euro suuruse nõudega võlausaldaja kulutab õigusabile kümneid tuhandeid eurosid, et takistada saneerimiskava kinnitamist ja ettevõtte päästmist.“

Vandeadvokaat Urmas Ustavi ettepanekud

Vaadata üle menetlussätted, vältimaks menetluse hangumist kohtumenetlustesse kuudeks.

Saneerimiskava vastuvõtmata jäämisel selle uuesti esitamise võimalikkus.

Rühmadesse jaotamise põhimõtete ning hääleenamusnõuete analüüs ja lihtsustamine (nt suurtel pandiga tagatud võlausaldajatel on oma nõude suurusest tulenevalt tihti domineeriv roll vaatamata asjaolule, et tegemist on niigi enim kaitset omava võlausaldajaga läbi pandiõiguse).

Peaks olema võimalik kava menetluse kestel muuta ja pikendada.

Suurendada võlausaldajate kaasatust, nt kohustusliku intervalliga võlausaldajate üldkoosolekud.

Kaaluda sarnaselt pankrotimenetlusega nõustaja vahetamist võlausaldajate poolt, kui on kahtlusi nõustaja erapoolikuses.

Peatada pankrotiseadusest tulenevate tagasivõitmise ja muude selliste tehingute vaidlustamise tähtaegade kulgemine saneerimismenetluse kestuse ajaks. „See on kriitiline, et võlausaldaja ei peaks juba kava vastuvõtmise otsustamisel sisuliselt ostma põrsast kotis ehk otsustama, kas pimesi loota või lüüa käega võimalusele võlg koju tuua.“

Kraavi leiab, et võlausaldajad muutuvad saneerimisest kuuldes kahtlustavaks, sest enamik saneerimisi ei lõpe hästi. Viimase põhjus on Kraavi hinnangul selles, et ettevõtjad hilinevad saneerimisega. “Suhted võlausaldajatega on juba üle mõistuse pinges, normaalne äritegevus on sisuliselt seiskunud, reservid sisuliselt puuduvad ja likviidsus kadunud,” lausus Kraavi ja võrdles ettevõtet inimkehaga.

“Mõni inimene läheb arsti juurde siis, kui üle jääb ainult operatsioonilauale minna. Hea käega kirurg võib muidugi surma ära hoida, aga mõistlik ei oleks lasta asjadel nii kaugele minna. Ettevõtetega on sama,” ütles ta. “Väiksemaid ohumärke ei osata pahatihti lugeda või neid ignoreeritakse. Keskendutakse igapäevaste tulekahjude kustutamisele.”

Kraavi sõnas, et saneerimismenetlused venivad ja takerduvad pikkadesse kohtuvaidlustesse pea kõikides Euroopa Liidu riikides. “Viimase piirini nõrgenenud ettevõte, kellel pole enam mingeid reserve, seda üle ei ela. Kohtuvaidlused võtavad aega, menetlused ei liigu kiirelt ja kliendid on umbusklikud. Hankijad töötavad ainult ettemaksuga. Täiendav reserv on absoluutselt vajalik.”

Lihtne seadus

Urmas Ustav ei pea saneerimisseadust kehvaks: see ei ole ülereguleeritud, on lühike ja lihtne ning mitmetele küsimustele on vastanud kohtupraktika. „Siiraste kavatsustega on seadus täiesti rakendatav ja kui plaan on tõsiseltvõetav, siis tuleb enamus võlausaldajaid sellega kaasa.“

Siiski suudab Ustav meenutada üksikuid õnnestunud saneerimisi. „Umbes ühe käe sõrmedel,“ ütles ta ja oletas, et paljud saneerimised ei ole edukad, kuna selleks pole piisavalt kogemust. Peale selle alustatakse saneerimist hilja ja sellesse suhtutakse mõnikord nihilistlikult.

„Saneerimisformaati kasutatakse kurjalt ära, ootamaks ära pankrotimenetluses tehingute vaidlustamise tähtaegade möödumine. Menetluse kattevarjus tehakse plats puhtaks nii, et kui ka saneerimiskava ei kehtestatud, on tulemuseks igav liiv ja tühi väli. Võlausaldajatel on äärmiselt keeruline oma õigusi maksma panna, kuna ühing on justkui formaalselt õiget asja ajanud,“ selgitas ta.

Hetkel kuum