Nobeli laureaat: majandusteadus pole loodusseadus

Esimesed tööd ettevõtte preemiasüsteemidest kirjutas MITi professor ja 2016. aasta Nobeli majanduspreemia laueraat Bengt Holmström 1980ndatel. Tema huumor on kuiv – küsimuse peale, millise "teadusliku koolkonna" esindajaks ta end peab, vastas Holmström, et tal on oma klubi.

Neljapäeval pidas teadlane EBSis loengu, milles kõneles lepinguteooriast. Eestis, kus praegu räägitakse töökäte puudusest, on Holmströmi teooria vast kohustuslik lugemismaterjal.

Holmströmi uurimisvaldkond on tööandja lepingud töötajaga, just tööandja perspektiivist. Ikka küsimusega: kuidas luua võimalikult kasulik leping? Tööandja tahaks ju, et töötaja panustaks maksimaalselt aega temale kasu toomiseks. Töötaja, vastupidi, tahaks oma kulud selles valemis miinimumini viia.

Õigeid ega valesid vastuseid, kuidas preemiasüsteem üles ehitada, pole olemas, rõhutas Holmström. See, mis ühes keskkonnas toimida võib, tundub mujal hullumeelne. Ning majandusteadus pole loodusseadus. „Meil on olnud neli majandusteaduste Nobelit, mis kõik räägivad sellest, mis ettevõtted üldse on. Loodusseadused nii kiiresti ei muutu, aga majandus, ettevõtted – see muutub mõne kümnendiga või lausa ühe kümnendiga,“ viitas ta kasvavale idufirmade kultuurile. Ta tõi näiteks optsiooniprogrammi, mille suhtes oli ta varem väga kriitiline. „Ma ei ole optsioonide kui sellise vastu. Probleem on selles, et optsioonid tehakse liiga kiiresti rahaks,“ ütles nobelist.

Holmströmi sõnul on inimestel komme end teistega võrrelda. Kui makstakse rahalisi boonuseid, tähendab see üksjagu jama. Nii tõi ta näite sõbrast, keda peab endast andekamaks. Kord juhtus nii, et Holmström sai mõnesajadollarilise boonuse, aga sõber mitte. Selle üle muretsemisele, miks ta Holmströmist halvem on, kulutas mees professori sõnul aasta oma elust. „Võiksin öelda, et ärge makse rahalisi boonuseid,“ ütles ta rahva naeru saatel.

Preemiasüsteemiga võib ka teistpidi elu ära rikkuda. Oma Nobeli-kõnes tõi ta suurepäraseid näiteid – näiteks Wells Fargost, kus töötajaid premeeriti selle eest, kui nad inimestele kontosid lõid. Nii hakkasidki töötajad massiliselt varikontorid tegema. Pank tegeleb selle jamaga tänaseni.

Või siis tema lemmiknäide – õpetajad, kes harjutavad õpilasi hästi teste tegema, mitte teadmisi omandama. „Kui sa premeerid kvantiteeti, siis langeb kvaliteet, ja vastupidi,“ selgitas ta toona. Premeerimisega on üldse raske: kui premeerida ainult mõõdetavaid tulemusi, siis võivadki töötajad sellele keskenduda, aga suures pildis on olukord kehv. Kui premeerida töötajast mitteolenevaid tulemusi – ehk siis preemia saab sisuliselt selle eest, et majandusel läheb hästi –, pole inimesed ka rahul.

Holmström on soovitanud maksta väga vähe või üldse mitte rahalist preemiat selle eest, mida töötaja saab väga hästi kontrollida, või siis jällegi selle eest, mis on raskesti mõõdetav. Kui ettevõte tahab inimesi suunata teatud sorti tööd rohkem tegema, on sisuliselt kaks varianti: kas maksta rohkem selle töö eest või siis maksta vähem konkureerivate tööde eest.

Mida siis teha? Holmström on öelnud, et tema hinnangul aitavad töötajaid motiveerida kõige paremini kiitus ja see, kui ettevõte on töötaja jaoks selgeks ja läbipaistvaks teinud need sammud, mis peavad juhtuma, et töötaja saaks rohkem raha või parema-kõrgema töökoha. Just mitterahalised präänikud leiavadki teenimatult vähe kasutust: paindlik tööaeg, võimalus teha kõrvaltööd teistes ettevõtetes, bürokraatia vähendamine – see kõik aitab motivatsiooni leida.

Soomes üles kasvanud ja nüüd aastaid USAs elav ja töötav Bengt Holmström on Eestiga tihedamalt seotud, kui esmapilgul paistab – tema vanaema oli eestlane ja Eestis elavate sugulastega lävib ta tänini.

„Majandusteadus ei ole nagu gravitatsioonijõud või valguse kiirus. Need asjad on stabiilsed. Majandusteadus selline ei ole. Pole õigeid või valesid asju: inimesed käituvad erinevates tingimustes erinevalt. Siin võib võtta nihilistliku vaate – et miks siis üldse teha, kui midagi kindlat öelda ei saa? Ei, loogika seisnebki selles, et inimesed käituvad teatud situatsioonis teatud viisil,“ rääkis Holmström. Nagu auto – kui keegi palub autot remontida, siis ilma seda nägemata ja probleemi tuvastamata seda lahendada ei saa.

Eesti puhul näeb Holmström selget probleemi rahvastiku vähenemises. „Ma olen väljendanud ka Soomes seda väga ebapopulaarset seisukohta, et töötada tuleb tulevikus tunduvalt pikemalt. Ja rahvastiku vananemine ja vähenemine näib olevat Eestis terav probleem. Loomulik asi, mida teha, oleks tuua sisse võõrtööjõud. Mõistan, et see on väga suur väljakutse, sest Eestis on juba venelaste näol muulaste grupp,“ rääkis Holmström ja lisas, et detailid – keda ja kui palju riiki lubada, tuleb muidugi detailselt paika panna. „Soomlased on hakanud selle probleemiga juba kohanema,“ rääkis ta. „Ja demograafiline probleem on oma olemuselt kahe otsaga: inimesed peavad senisest kauem töötama, aga samal ajal muutuvad nende oskused ajas kasutuks. Ümberõppel saab olema väga oluline roll,“ ütles ta. Mis on lahendus? Robotid? "Aga millised? Võib-olla oskame ehitada vaid roboteid, mis mõistavad 1950ndate aastate inimest?“

„Elame väljakutserohkel ajal. Ja sellisel ajal tehakse ka palju valesti, sest nii palju muutub kogu aeg. See on keeruline, aga kahtlemata põnev.“

Bengt Holmström leiab, et tehnoloogia arenguga kaasas käival avalikustamiskultuuril on ka negatiivsed ilmingud. Näiteks, kui tuleb ilmsiks, et poliitik tegi oma tavapärasest programmist erineva tehingu mõne teise jõuga – seda võivad valijad negatiivselt tõlgendada, kuigi tegu võib olla episoodiga suuremast plaanist. „Meie ühiskonna väljakutse on iga inimese ligipääs informatsioonile, rõhutan – osalisele informatsioonile –, mida võib-olla õigesti tõlgendada ei osata," ütles ta.

Holmström lausus, et Soome astub juba samme selles suunas, et päris kõike enam avalikkuse ette ei paisata. Tema hinnangul said nii Obama kui ka Trump võimule just tänu internetile ja sotsiaalmeediale. „Ma ei ütle, et see on vale. Aga see hävitab esindusdemokraatiat – kui Trump ütleb, et Washington on täis mittemidagitegijaid ja meedia täis valeuudiseid. Mitte et neid jällegi üldse ei oleks. Aga see on väljakutse demokraatiale,“ rääkis Holmström. Vabakaubandus ja demokraatia on meie ühiskonda väga palju edasi aidanud, kuid nüüd tuleb asjad üle vaadata, nentis teadlane.

„Ma käisin just Hiinas ja nende jaoks on meie ühiskonnakorraldus väga organiseerimatu,“ ütles ta. Holmström nentis, et tegu võib olla lihtsalt ühiskonna vaheetapiga ning paari aasta pärast on leitud mõistlik modus operandi.