Priit Laia ja Viktor Kuriku nimele taanduv ehitustegevus on mõne aasta jooksul vahetanud juriidilisi kehasid nagu sisalik. V Betoonitööd nime all alustanud firmast kasvas välja Via Betoon Eesti OÜ. Praegu ollakse Via Betoon Swedeniks kehastununa tegev Rootsis. Oma järge ootab Via Betoon Norway.

Tunnistajate jutu põhjal toimitakse sama skeemi alusel: tellijale tehakse ülisoodne pakkumine, peatöövõtjalt saadakse vajalik summa ja brigaad võibki käised üles käärida. Esmapilgul on kõik ilus nagu filmis, kuni ühel hetkel saab otsa raha ja koos sellega edasine motivatsioon. Lõppfaasis on rahaliste ja lepinguliste kokkulepete täitmise asemel vähem tülikas firma pankrotti lasta ja uue nime all alustada.

Jutu toetuseks vahetus 5. veebruaril ka Via Betoon Swedeni tegevjuhtkond – Priit Laia asemele astus firmade matjana tuntud Hillar Talts.

Raha kaob ja tööd tegemata

Samuti Rootsis tegutseva Eesti ehitusehitusettevõtja Sven Maschorovi pilku püüdis Via Betoon 2015. aastal. Toona konkureeriti samale objektile.

„Tegime objektile sisuliselt omahinnaga pakkumise. Nende pakkumine oli meie omast 30-40 protsenti veel soodsam. See tekitas kohe küsimuse, kuidas on võimalik selliste näitajatega ellu jääda. Kõik viitas maksupettusele,“ avas Maschorov kaarte.

Aasta hiljem oli V Betong AB nimeline ühing aktsioonis. Sedapuhku Stockholmi Nacka ja Huddinge linnaosa elamuehituses. Huddinge objekti peatöövõtjal, Nordeconi tütarettevõttel Swencn ABl on koostööst meenutada vaid halba. Via Betooni kui alltöövõtja vastutus oli korterelamu garaaži sissesõit ja selle tugimüürid. Projektijuhi Olev Mõtshärgi sõnul jättis soovida kogu töö kvaliteet. Ehitusnõuetest need mehed suurt ei teadnud. Veel vähem vastutusest. Peale nädalatepikkust pommitamist telefonikõnedega saadeti lõpuks keegi parandusi tegema, kuid lõpuks tuli töö ise ümber teha.

Kuna leping nägi ette, et osa rahast eraldati alltöövõtjale tööde käigus, kaasnes Swencnile otsene rahaline kahju. Teiseks ilmestasid betooniseppade tegevust pidevad probleemid töötajatega ja korralagedus tööde juhtimises.

„Nad ei maksnud töötajatele. Mehed käisid meie juures raha küsimas. Ühe osa lepingujärgsest summast kandsime Via Betoonile üle tööde kestel. Sellest pidid nad maksma ka palgad. Oleks me aimanud, et nad sellist tööd teevad, poleks me lepingut sõlminud. Üks osa rahast jäi reservi, mille pidime üle kandma peale tööde valmimist. See oli meie ainus kompensatsioon,“ rääkis Mõtshärg.

Tööd lükati peatöövõtjale

Kohalikul turul on ebameeldivusi meenutada teiste seas Rand ja Tuulbergil, mille ehitusjuhi Lauri Matteuse sõnul neil alltöövõtja suhtes esimeses faasis kahtlusi ei tekkinud. Valikul sai soodsa hinna kõrval määravaks lubadus kohe ja operatiivselt objektile asuda.

„Kodulehte uskudes on nad osalenud mitme päris suure objekti ehitamisel. Näiteks Tapa sõjaväelinnak või Pärnu vineerivabrik. Olles kursis nende objektide sisekorra ja nõudmistega, eeldasime, et kogemust ja korraldusvõimet neil on,“ põhjendas Matteus.

Ehitusplatsil avanenud pilt osutus ootustele vastupidiseks: kindel töödejuhataja puudus, graafikust kinni pidada ei suudetud, nädalakavadest samuti mitte. Et asjad päris seisma ei jääks, tuli peatöövõtjal mehhanismide ja materjalide ostmine ja tööliste juhendamine enda peale võtta. Kokkuvõttes jäi arusaamatuks, milline oli Via Betooni panus.

Ehitustöövõtu lepingu järgi kuulus nende vastutusse objekti varustamine pädeva tööjõu, materjalide ja mehhanismidega, samuti koordineeriv töö. „Ühtegi nimetatutest ei toimunud. Lepingu sõlminutega ei olnud lihtne kontakti saada ning tagasiside üldiselt ei pidanud paika,“ kinnitas Matteus teiste ettevõtjate kogemust.

Sidus vaid suuline kokkulepe

Anonüümseks jääda soovinud Via Betooni endise töötaja tunnistuste kohaselt hoolitses värbamise eest Viktori Kurik. Edasine suhtlus käis Kevin Vikati kaudu, samuti palkade maksmine. Õigemini maksmata jätmine.

Algas lugu roosiliselt – tutvuti online-keskkonnas. Kuulutuses otsiti betoonimonteerijaid. Nädal pärast kandideerimist tuli telefonikõne, kutsuti ülehomseks objektile. Tegu oli Eestis asuva objektiga. Meeskonnad komplekteeriti peamiselt Ida-Virumaa päritolu venelastest, ukrainlastest, valgevenelastest, pundist ei puudunud ka bulgaarlased. Kaadrivoolavus oli suur – tuumikmeeskond 5-7 inimest, alama astme töötajaid sadakond jooksikut. Viimased sobisid hästi ka kottimiseks, nendib allikas.

„Eestis kirjalikku lepingut töötajatega reeglina ei tehtud. Oli vaid suuline kokkulepe, et iga kuu lõpus laekub arvele 500 eurot ja ülejäänu makstakse sulas. Ülekanded tehti ära, ülejäänu jäi saamata – seda oli 70 protsenti kogu palgast,“ kirjeldas Via Betooni töötaja.

Tõele näkku vaadates tuleb muidugi nentida, et ega töölised ise ka lõpuni puhtad poisid ole. Kuna mõnelgi loeb pea kohal palgapäevi kohtutäituri tapper, siis oli ümbrikupalgal viimase sigareti vääring.

Anonüümse töötaja sõnul lõppesid töölepingud ametlike andmete põhjal ühel kuupäeval, kuid tegelikkuses kestis töö objektidel nädal või isegi mitu kauem. Nii kärbiti tema sõnul maksukohustust ka ametlikult tasutud sentide pealt.

Praeguseks on kümmekond Via Betooni endist töötajat firma tegevusest töövaidlusinspektsioonile kaevanud, kaheksa on ka kohtusse läinud. Ühel õnnestus raha kätte saada, kuid ei enam.

Töötajate kõnedest põikles Kevin Vikat sama osavalt kõrvale kui peatöövõtjate omadest. Viimane kokkupuude jääb praeguseks aasta taha.

Via Betoon: süüdistused on alusetud

Äripäeval õnnestus Via Betooni esindaja telefonis tabada kerge vaevaga. Nagu selgub, on Viktor Kurik Via Betoon Eesti OÜ asutaja, Priit Lai juhatuse liige ning Kevin Vikat projektijuht. Millist ülesannet üks või teine isik täitis, sõltus objektist.

Süüdistused jäid asjaosalistele arusaamatuks. „Meile teada ei ole ükski töötaja tehtud töö eest tasustamata jäänud ja maksud on kõik makstud. Ka ei ole meile teada, et mõni tellija oleks olnud rahulolematu töö kvaliteediga või väitnud, et kokkulepetest taganetakse,“ kinnitasid ettevõtjad.

"Nad olid üpris rõõmsad, et jätsime osa tööd tegemata"

Huddinge objekti probleemides näeb Via Betoon süüdlasena hoopis Swencnit. Tõdeti, et mittevastavusi ilmnes, kuid põhjusena toodi hoopis peatöövõtja hooletus.

„Nädalavahetusel paigaldasid objektil tellija elektrikud küttekaableid ja jätsid (eelnevalt meie poolt kinni kaetud) armeeringu kinni katmata. Tulemusena sadas see enne esmaspäevahommikust betoneerimist lund täis. Meie soov oli valu edasi lükata, aga projektijuht Olev (Mõtshärg – toim.) sellega ei nõustunud. Käskis meil lund sulatada, ja just see üleliigne vesi rikkus projektis ette nähtud harjapinna (hoiatasime sellest ette),“ selgitas ettevõte.

Tekkinud praagi likvideerimiseks pakkus Via Betoon välja, et Swencn maksaks ära üleval oleva 20 protsenti rahast (reserv, mis lepingu järgi pidi väljastatama peale tööde lõppu). Seejärel oleks ka puudused parandatud. Peatöövõtja sellise mesijutu peale liimile ei läinud ja peale mõningast kemplemist tuli Swencnil parandused ise sisse viia.

Priit Lai näeb kogu asja selliselt, et Swencn ise ei olnud huvitatud, et töö saaks tehtud ja jättis 20% lubatust Via Betoonile maksmata. „Avalik saladus on, et viidatud Huddinge objekt oli Swencnil suures miinuses, seega olid nad pigem üsna rõõmsad, et jätsime neile ca 20% tugimüüride ja rambi lepingumahust,“ leidis Lai.

Artiklit on täpsustatud 19.03 2018: Via Betoon ettevõttele, mille nimi sisaldab ühendit „Via Betoon“, ei ole artikli kirjutamise seisuga esitatud süüdistust süstemaatilises maksupettuses. Via Betoon ettevõte, mille nimi sisaldab ühendit „Via Betoon“, ei ole artikli kirjutamise seisuga olnud lepingulises suhtes Lujabetong AB-ga.