Äripäev • 13. aprill 2018
Jaga lugu:

Facebook paneb Snowdeni afääri kahvatuma

Facebooki tegevjuht Mark Zuckerberg
Facebooki tegevjuht Mark Zuckerberg  Foto: Reuters/Scanpix

Aastal 2013 süüdistati USA rahvuslikku julgeolekuagentuuri NSA ameeriklaste isiklike andmete järele luuramises. Jutt käis ka telefonide pealtkuulamisest eesmärgiga tuvastada võimalikke terroriste. Ja – kujutlege vaid – järgnes tohutu skandaal, kirjutab kolumnist Anne Applebaum Washington Postis.

Juba siis polnud selge, miks meid nii tugevalt häirib organisatsioon, mis allub Kongressile ja on seotud eetika- ja konfidentsiaalsuspõhimõtetega, aga vabatahtlik Facebook ei pane kedagi muretsema, kirjutab Applebaum.

Ja nüüd on lõpuks kõik muutunud. Tänu Observeri reporterile Carol Cadwalladrile saime teada, et Facebook mitte ainult ei säilita, vaid ka jagab meie andmeid neile, kes teadlikult manipuleerivad inimestega poliitilistel eesmärkidel. Lõpuks soostus Facebooki tegevjuht ka Kongressi ees ütlusi andma.

Aastal 2013 avaldas Guardian, et USA rahvusliku julgeoleku agentuur NSA on kogunud kümnete miljonite ameeriklaste telefonikõnesid. Väljaanne avaldas salajase kohtuorderi, mis kohustas kommunikatsioonifirmat Verizon regulaarselt NSA-le neid andmeid esitama.

Järgnesid lood Washington Postis ja Guardianis, millest selgus, et üheksa internetifirmat, kaasa arvatud Facebook, Google, Microsoft ja Yahoo, hoidsid oma külastajatel silma peal jälgimisprogrammi Prism abiga.

Peagi tuli avalikuks, et meediasse lekitas selle info endine CIA süsteemianalüütik Edward Snowden. USAs tagaselja süüdi mõistetud Snowden sai varjupaiga Venemaal, kus tal on 2020. aastani kehtiv viisa.

Asjaolu, et Mark Zuckerberg ilmus Washingtoni kohale, on vabatahtlik reaktsioon skandaalile. Üksik erand. Kuigi peaks olema dialoogi algus: Facebook, nagu iga teine firma, mis kogub ja säilitab isikuandmeid, peaks regulaatori ees pidevalt aru andma. Ja need ei pea olema karmid reeglid: reguleerimine pole alati tsensuur. Lõppude lõpuks me ju reguleerime kapitaliturge: kogu maailmas tegutsevaid miljardiliste käivetega tööstusi, kus tegutsevad inimesed, kes pidevalt leiutavad uusi võimalusi süsteemist mööda hiilida. Sellega võrreldes on sotsiaalmeedia kerge saak.

Euroopa Liit on sammu ees ja juba tegeleb selle küsimusega (ehk seepärast, et neil on nõrgem side Silicon Valleyga). Tuleval kuul hakkavad seal kehtima normid, mis nõuavad avatust ja läbipaistvust kõigilt online-firmadelt, mis töötlevad andmeid. Lisaks sellele saavad ka kasutajad suure kontrolli oma andmete üle. Ühtlasi tõusevad trahvisummad info kuritarvitamiste eest.

Paistab, et Zuckerberg seda asjade käiku ei karda. Lausa vastupidi – ta on teatanud valmidusest rakendada euroopalikke standardeid kogu maailmas.

Euroopa konfidentsiaalsete isikuandmete programm on alles algus. Nii et miks mitte ameeriklastelgi põhjalikumalt läheneda küsimusele, mida me tegelikult tahame IT-firmadelt?

Me võiksime näiteks nõuda rohkem avalikke küsitlusi ja järelevalvet algoritmide üle, mis on loodud selleks, et jälgida oma kasutajat. Me võiksime lasta neil reinvesteerida osa oma kasumist sõltumatu meedia ärimudelisse, mille nad ise on hävitanud, eelkõige väikeste kogukondade kohalikesse ajalehtedesse. Kindlasti peaksime uurima nende sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku mõju; Facebook teatas äsja, et alustab koos rea organisatsioonidega tihedat koostööd akadeemikutega. Teised platvormid peavad samuti läbi mõtlema, kuidas töötada uurijatega ja ehk ka valitsustega, nii et me saaksime paremini aru, mis tegelikult toimub. Zuckerberg ise ei kavatse nendele probleemidele lahendust välja pakkuda.

Jah, me oleme Facrbooki kasutajad, aga mitte ainult. Me oleme ka demokraatliku ühiskonna kodanikud. Ja meil on samuti õigus otsustada, kuidas see tehnoloogia mõjutab meie elu ja poliitikat. Käes on aeg seda ka kuulutada.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt