Miks ei märgi president Tallinna Sadama aktsiaid?

31. mai 2018, 08:45
Kersti Kaljulaid ja Vilja Kiisler
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180531/NEWS/180539951/AR/0/Kersti-Kaljulaid-ja-Vilja-Kiisler.jpg

President Kersti Kaljulaid rõõmustab iga kord, kui Tallinna börsile mõni ettevõte juurde tuleb, ja kurvastab, kui keegi sealt lahkub.

Aasta tagasi arvasite, et võiksime Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks kinkida toimiva börsi. Äsja on alanud Tallinna Sadama aktsiate märkimine ning avalikuks sai Nelja Energia ostmine Eesti Energia poolt, mis valmistab ette Enefit Greeni börsileviimise. On see nüüd see, mida te silmas pidasite?

Jah, börsi ergutamise kõige kiirem meetod ongi viia börsile riigiettevõtteid. Seda saab teha otsustuskorras. Ei ole ju võimalik eraettevõtjatele öelda, et minge börsile, kui nad ei näe sellest mingisugust kasu. Aga korras sellega veel küll ei ole. Paar päeva tagasi just vaatasin, hommikune tehingute arv oli alla saja ja keskmine tehingu maht oli 1000-1500 eurot. Korralike kapitaliturgudeni on meil pikk maa minna. Siinsed pakkumised ei kutsu kohale suuri investeerimisfonde. Aga algus on tehtud. Mul on alati hea meel, kui Tallinna börsile midagi juurde tuleb ja ma olen alati kurb, kui keegi sealt ära läheb. 

Tallinna Sadama puhul jääb jäme ots ikkagi riigi kätte, kas see peaks nii olema?

See võib vabalt nii olla, kui riik peab seda oluliseks. Vastav peab siis olema aktsia hind: need riskid tuleb arvesse võtta. Tallinna Sadama majandustulemusi vaadates ei ole põhjust arvata, et ta ei suudaks toimida dividendimaksjana.

Selliste aktsiatega on see risk alati, et aktsia hind võib kukkuda mõne väljaütlemise pärast, mõnest otsusest rääkimata. Sellega peab investor arvestama. Ma loodan, et riik omanikuna tajub seda vastutust ja see mõjutab otsustamise kvaliteeti.

Kas te märgite Tallinna Sadama aktsiaid?

Ei, mõtlesin, et ei osta praegu põhimõtteliselt ühegi riigiettevõtte aktsiaid. Õnneks mul neid ei ole ka, et müüa. Lihtsalt selle pärast, et ma ei või kunagi kindel olla, et minu käes ei ole siseinformatsiooni, ja on ka raske panna inimesi uskuma, et mul seda ei ole.

Kersti Kaljulaid

Tallinna börsilt on lahkumas Olympic Entertainment Group. Juba eelmisel aastal tuli teave, et lahkuda võib ka Tallink. Seda otsust ei tulnud, aga välistatud Tallinki müük ei ole. Mida see kohaliku börsi jaoks tähendab?

Loodame, et midagi Eesti Energiast jõuab börsile ja ka eraettevõtteid tuleb juurde. Aga me peaksime ehk mõtlema, mis börsi arengut takistab. Üks on meie majanduse väiksus. Küll aga on inimestel päris suured säästud, mida nad ei oska kuhugi investeerida. Varem oli päris hea võimalus tähtajaline hoius – midagi ikka tootis, nüüd ei tooda see mitte midagi, ja inimesed peavad liikuma riskantsemate finantsinstrumentide poole. Inimesed tahaksid kasutada fonde ja fondifonde, aga siinse turu baasil on neid keeruline moodustada – järelikult on vaja panna meie turu poole vaatama suured rahvusvahelised fondid.

Enefit Greenist jõuab börsile vaid 49 protsenti. Juhtkirjas ei näe Äripäev ühtegi head põhjust, miks ei võiks seda erastada tervenisti, mis teie arvate?

Mina ei näe jällegi ühtegi head põhjust, miks Eesti Energia ei võiks tervikuna börsil olla. Mina usun mastaabiefekti ja ettevõtte eri osade üksteist tasakaalustavasse mõjusse, ja kui rohelises energias on rohkem kasvuvõimalust, siis stabiilset tootlikkust on jällegi Eesti Energia teistes osades, nii et mina viiks ta börsile tervikuna.

Eesti ettevõtjad räägivad, et uus kriis tuleb aasta-paari pärast. Kuidas soovitate teie inimestel, sh ettevõtjatel tulevaseks kriisiks valmistuda?

Vaatasin IMFi euroala riikide majandusprognoosi ja see ütleb, et lühiajalises perspektiivis on hästi, aga keskpikas on olukord vähemasti ebastabiiline, kui mitte sulguv. Majandustsükkel käib ikka üles ja alla ning ainus soovitus ongi arvestada sellega, et alati oleks ka mõningane tugevusvaru. Aga teinekord õnnestub asjaolude muutumisest ka võita. Igas kriisis on alati ka võitjaid.

Kersti Kaljulaid

Värsked numbrid ütlevad, et keskmine palk kasvab päris hästi ja avalikus sektoris on palgad tõusnud keskmisest rohkem. Millest see räägib?

Sinna peaks kõrvale võtma ametnike arvu muutuse. Erasektoris teame, et palgakasv on olnud jätkusuutlik, sest viimastel aastatel on suurenenud ka tootlikkus ja ettevõtete investeeringud. Tööjõu vähese pealevoolu tingimustes pole ettevõtjal muud üle jäänud kui tootlikkust suurendada. Mõni ettevõte muidugi ei suuda selle palgaturuga kohaneda, aga nutikamad suudavad. Praegu ei paista, et palgakasv põhjustaks tööpuuduse suurenemist, ja pole ka teisi negatiivseid näitajaid.

Politseiniku, päästeametniku ja õpetaja töö nõuab kõrget kvalifikatsiooni ja ei peaks olema madalalt tasustatud. Politsei- ja piirivalveamet on olnud efektiivselt juhitud organisatsioon: kui tuli ülevalt käsk, et on tarvis raha kokku hoida, siis nad hoidsid kokku. Seal olid palgad ka pikalt stagneerunud, eriti õnnetud olid päästjate omad, ja kui need nüüd tõusevad, ei saa neist veel hiigelpalgad. 

28 ettevõtjat on leidnud, et olgu päästjate ja politseinikega, kuidas on – ametnikke on ikka liiga palju. Nad soovivad ametnike arvu vähendada ja riiki ka muidu õhemaks teha. Missuguseid ettepanekuid nende soovitavast riigireformist teie mõistlikuks peate, missuguseid mitte?

Minu arust tasuks ette võtta teenused: kas või teenus teenuse haaval läbi vaadata – kas või mõtteharjutusena, kui päriselt ei julge –, teha nullbaasilist eelarvestamist avalikes asutustes. Vaadata näiteks ministeeriumis kõik tegevused läbi – kas neid on vaja teha või ei ole vaja. Riigireformi Radari madalad hinded riigireformile tulenevad just sellest, et sisulist tööd – mida me peame tegema ja mida ei pea – ei ole nähtavalt tehtud.

Jüri Raidla, riigireformi ideede vedaja, on oma varasemates ettepanekutes rõhutanud peaministri kui riigistrateegi rolli. Selle järeldusena satub löögi alla presidendi amet. Kuidas te kujutate ette Eestit, kus on suure võimuga peaminister, aga presidenti ei olegi?

Siis on meil presidentaalne riik ja ei ole enam parlamentaarset vabariiki. Selline valitsemismudel on võimu kontsentreerumise poolest palju ohtlikum kui see, mis meil praegu on. Meie riigikorralduse juures on imehästi töötanud just see, et mitte keegi ei saa kunagi kõiki asju väga hästi teha või siis päriselt ära rikkuda. Neid näiteid on, kus presidentaalse võimu korral on demokraatiast üsna vähe järele jäänud. Oleme me kindlad, et meiega nii ei lähe? Kui oleme, siis millel see kindlus põhineb? Mina arvan, et meie praegu toimiv võimude lahusus, mis põhiseaduses kirja pandud, on väga hea. Ma ei arva ka, et riigikogu tuleks vähendada. Vastupidi, mul on vahel olnud mure, et riigikogu annab olulisi ülesandeid ära. Riigikogu peab olema selgelt nähtav sellel mänguväljal, kus tehakse otsuseid. 101 inimest ei ole liiga palju.

Kersti Kaljulaid

Tulite äsja Ukrainast, kus juhtisite jõuliselt tähelepanu korruptsioonile ja kaitsesite Eesti ettevõtjate huve. Rõhutasite mõjusalt, et Ukrainat ei ole unustanud. Missugune on selle visiidi konkreetne tulemus, mida loodate näha?

Ma rääkisin nii palju kui võimalik Eesti ärihuvidest, sellest, et Eesti inimesed investeeriksid hea meelega Ukrainasse rohkemgi, sest me tunneme seda tüüpi turge ja näeme seal kasvuvõimalusi. Aga peaks olema segane, et minna praegu ja teha suur kinnisvarainvesteering Ukrainasse. Ukraina valitsus tunnistab, et investeerimiskliima on oluline. Ma tegin seda, mida ma teha sain, aga keegi ei tea, kas sellel on tulemus. Ja ega me ei taha ju ka seda, et kui ma ütlen presidendile – ja talle meeldib mingil põhjusel mulle vastu tulla –, siis ongi homme kõik probleemid lahendatud.

Rahvusvaheline tähelepanu visiidile Ida-Ukrainas oli oluline, sest Ukraina kipub minema Gruusiaga ühte karpi. Gruusias on küll külmutatud konflikt ja Ukrainas madala intensiivsusega sõda, aga igal aastal hukkub ikkagi sadu inimesi. Kõigega harjutakse. Aga see on juba neljas aasta. Seal on poolteist miljonit inimest, kes on oma kodudest lahkunud.

Ütlesite hiljuti, et kui Venemaa ratifitseerib piirilepingu, siis lähete Moskvasse ja tänate Vladimir Putinit. Osal analüütikutel ja ajakirjanikel tekkis kohe küsimus, kuidas see paistaks meie liitlastele. Kuivõrd tunnetate ise, et olete välispoliitika olulise kujundajana sattunud kahvlisse?

Ega siis rääkimast ei tohi loobuda. Me oleme lihtsalt Euroopa Liidus seadnud teatud põhimõttelised piirangud. Need võib lühidalt kokku võtta nii: niipalju, kui on vajalik, ja nii vähe, kui on võimalik. Me ei tee positiivseid avanguid, me ei paku Venemaale suuri kaubanduskokkuleppeid, me ei paku talle osalemist Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuses. Aga see ei tähenda, et me ei suhtle Venemaaga.

Sedasama ütlesin ma juba aasta tagasi ka telekanalile Doþd ja olen ka vahepeal mitu korda öelnud. Ja see ongi tavaliselt standardvastus küsimusele, kas te läheksite Moskvasse. Kui piirileping on ratifitseeritud, siis lähen.

Venemaa teatas kohe, et lepingu ratifitseerimine tuleb kõne alla juhul, kui Eesti muudab oma käitumist. Mil määral oleme me valmis muutma oma „käitumist“?

Meie käitumisel ei ole mitte midagi viga. Me käitume vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja liberaalsetele demokraatlikele väärtusnormidele kooskõlas oma partneritega.

Eesti on mõnikord pidanud justkui valima, kumb sõber ja liitlane on kallim, kas USA või Euroopa. Viimati siis, kui Trump taganes Iraani tuumaleppest, ja Eesti poliitikud olid üsna vaiksed. Missugusena kirjeldate seda olukorda või asendit, milles Eesti asub põhjusel, et Trumpi välispoliitika on ettearvamatu?

Tegelikult on see laiem teema: kuidas käituda olukorras, kus sinu liitlased teevad samme, mis ei vasta meie ühistele huvidele, ja mõnikord ei vasta isegi nende endi huvidele. Meil ei ole mingisugust asendit kuskil vahel. Meil on üks asend ja see on väärtuspõhine. Meie ülesanne on alati toetada rahvusvahelist õigust ja demokraatlikke põhimõtteid. Meie huvides on see, et kehtiksid kokku lepitud reeglid, et Euroopa Liit ei muutuks väärtuspõhisest huvidepõhiseks. Sest kui on huvid, siis on meie omad liiga väikesed. Meie liitlased saavad sellest hästi aru, kui me ei hääleta nendega koos selle pärast, et lähtume väärtusbaasist. Kui korraks sellelt baasilt alla tulla, ei saa sellele enam järgmine kord toetuda.

Aga ikkagi, Trumpi isik. Te olete temaga kohtunud, mida see tema ettearvamatus tähendab Eesti julgeolekupoliitika aluspõhjale?

See tähendab seda, et kui me ei saa aru, siis me küsime administratsiooni liikmetelt. Meil on väga head ja otsekohesed suhted kaitseministriga, asepresidendiga, välisministriga, asevälisministriga. Meie piirkond on saanud stabiilset väärtuspõhist välispoliitikat. Meile ei ole ette heidetud, kui me püsime varasemate kokkulepete juures.

Aga president Trumpiga rääkides tuleb leida meetodid, kuidas näidata talle, et NATO on kasulik. Et Euroopa Liit on vajalik. Et lihtsam on ajada äri Euroopa Liiduga ja et NATO on osa rahvusvahelisest julgeolekuarhitektuurist. Kõik inimesed, kes temaga kohtuvad, räägivad temaga sellest. Ja ei ole küll kuulnud, et ta oleks vastu vaielnud.

Kersti Kaljulaid

Räägime veel Eesti asjadest. On avaldatud arvamust, et suure vastuseisu tõttu muutub Tartu miljarditehase rajamine poliitiliselt võimatuks. Kas peate seda tõenäoliseks?

Tartu inimestele tundub, et nende usaldust on petetud. Riigi üldplaneeringu rakendamist ei ole neile selgitatud ja piisavalt põhjendatud. Tähtis on läbi arutada kõik, mis tehasega kaasneb: alates sellest, kuidas autod sinna saavad, kui ei ole isegi Tallinna-Tartu neljarealist maanteed. Samuti raiemahud.

Tartu on näinud palju vaeva, et olla arenev ülikoolilinn ja tahab olla smart city. Ja kui on oht, et Tartust kujuneb hoopis haisev tööstuslinn – siis peavadki tartlased saama ise otsustada. Ma ei ole aru saanud sellest lõhnahäiringudiskussioonist. Mul ei ole vastust ka küsimusele, mis tegelikult Emajõe vesikonnas juhtub. Me ei ole isegi teada saanud, missugune on see parim võimalik kasutatav tehnoloogia. Meil ei ole modelleeritud mudelit, ja see on probleem.

Reformierakonna uus juht Kaja Kallas on lubanud, et tulevastel valimistel vene kaarti ei kasutata, samas on tema juhitav erakond saanud valmis eelnõu, mida avalikus ruumis on tõlgendatud kui Yana Toomilt kodakondsuse äravõtmise plaani. Kodakondsuse küsimustes löögi alla sattunud minister Andres Anvelt. Millest see kõneleb?

Ma loodan, et tööõnnetustest. Loodan, et see, millest Kaja Kallas räägib, on hariduse küsimus. Ja see ei ole üldsegi vene kaardi küsimus, vaid: normaalne Euroopa riik peab legaalselt siin asuvate inimeste lastele pakkuma võimalust siin toime tulla, kui nad seda soovivad. Peame keeleõppe probleemi ära lahendama juba varases nooruses. See ei ole üldse poliitiline teema.

Miks on nii, et uued poliitilised tulijad asetavad ennast pigem paremnurka, olgu liberaalsesse (nagu esialgse info põhjal Eesti 200) või konservatiivsesse, aga vasakule nurka ei teki eriti kedagi?

Ma ei oska öelda, kas Eesti 200 on paremliberaalne. Nad tõstatasid rea probleeme, aga mitte veel lahendusi. Aga vastus on: Eesti valija eelistab parempoolseid erakondi – või siis arvavad parteid, et nad eelistavad. See on see sektor, kus on hääled.

Samas on paremas nurgas on ikkagi erakordselt kitsas.

See ei tohiks muuta poliitikasse tulevate inimeste maailmavaadet, et seal on kitsas. Poliitikat tegema tasub tulla ikka oma maailmavaatega.

Sel nädalal kinnitati Eesti Panga nõukogu esimeheks taas Mart Laar. Peale Laari olete löögi alla sattunud ka teie, sest teid seob ühine parteiline minevik. Miks ikkagi on Laar sellele kohale parim?

Ma ei teinud seda otsust uisapäisa. Mõtlesin, millal on meil Eesti Panga nõukogu esimeest tõepoolest vaja. See on siis, kui midagi peaks keskpangas päris valesti minema. Siis peab nõukogu esimees olema see, kes suudab keset platsi edastada selgeid sõnumeid, rääkida poliitikutega ja selgitada olukorda rahvusvaheliselt. Selliseid inimesi ei ole just palju ning kõigil neil ei ole makromajanduslikku tausta ja poliitilist kogemust. Keegi ei saa öelda, et Mart Laaril ei ole kogemust keeruliste olukordadega toimetulemiseks. See on nagu püss, mis ripub seinal, mida võib-olla on vaja, aga võib-olla ei ole vaja. Loodame, et ei ole vaja.

Vaatasin ka Laari seniseid töötulemusi ja nägin, et nõukogu on võtnud oluliselt suurema rolli kui järelevalve. See nõukogu on toiminud, aga me ei ole seda märganud, sest meie igapäevaelu see ei mõjuta. Vestlesin alluvatega ja küsisin lõpuks (Eesti Panga presidendilt - VK) Ardo Hanssonilt, kes ütles, et Mart on väga hea koosolekute juht ja korraldaja. Võin kerge südamega öelda, et minu otsusel oli alust.

Eesti Evangeelne Luteri Kirik pürib peapiiskopi isikus arvamusliidriks ühiskonnas ja tahab kaasa rääkida põhiseaduse vormimises. Ometi on Eestis riik ja kirik lahus. Millest räägib kirikupea ambitsioon, missugune on selle mõju?

Kelleltki ei saa ära võtta õigust vabalt avaldada arvamust Eesti elu, sh põhiseaduse kohta. Mina ei toeta nende ettepanekut (täiendada põhiseadust sättega, mis sõnastab abielu mehe ja naise liiduna – VK), aga toetan seda, et nad jagavad oma arvamust ühiskonnaga. Mulle on oluline, et ka kiriku sees on võimalus avaldada vabalt arvamust ja toimib diskussioon neil teemadel. Ma toetan iga inimese vabadust välja tulla oma mõtetega.

Vilja Kiisler ja Kersti Kaljulaid

Olete mitmel pool öelnud, et hariduse aluspõhja ladudes on oluline keskenduda reaalainetele, sest seda tagantjärele ehitada ei saa. Mulle tundub just vastupidi: humanitaarne aluskiht laotakse kas noorelt või ei laota seda kunagi. Vaielge minuga!

Pidasin silmas, et kui inimesed valivad vanemas eas veel teise hariduse ja lähevad midagi veel õppima, siis pigem valitakse pehmemaid erialasid. Väga harva näeme, et filoloog läheb õppima laevaehitust. Aga mul ei ole ka selle kohta uuringut, pigem on see selline tunnetuslik väide. Muidugi ei ole välistatud ka tagasiliikumine reaalainete suunas, ja samamoodi on probleem see, kui noorena on vähe loetud, sest hilisemas elus jääb kõigil aega vähemaks.

Käimas on Eesti esimene #metoo skandaal Igor Mangi isiku ja tegude ümber. Kuivõrd võime loota, et ühiskond saab õiglasem ja turvalisem?

See on laiem arutelu. Me oleme palju rohkem hakanud rääkima sellest, et ühiskonnal on tume pool. See tuleb aina rohkem nähtavale, ja nii oleme me nõus rohkem panustama sellesse, et need, kes seda vajavad, näiteks pedofiilide ohvriks sattunud lapsed, saaksid abi. See on väga oluline, et me toetame sellistel teemadel avalikult rääkimist.

Teie ametiaja lõpuni on veel aega, aga küllap mõtlete te ikkagi, kas teiseks ametiajaks kandideerida või mitte. On see otsus tehtud, missugune see on?

Ei mõtle seda mõtet ja ei hakkagi praegu selle peale mõtlema. Ma pean tegema oma tööd. Mul on suur soov, et Eesti muutuks märkavamaks, tundlikumaks, sõbralikumaks. Kui Eestist saab sõbralikum ja hoolivam riik ja kohalikud omavalitsused mõistavad  paremini oma võimalusi aidata nõrgemaid selle viie aasta lõppedes, siis ma olen rahul. Minu töö on see, et meil on palju sõpru mujal riikides – ka seal, kus meil neid tavaliselt ei ole –, isegi kui nad ei mõtle nii, nagu meie. Aga me saame vähemalt teada, mida nad mõtlevad, ja siis on neil võib-olla kriisiolukorras suurem valmisolek näha maailma nii nagu meie. Ja meil on nende probleeme mõistes samasugune valmisolek.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. May 2018, 08:54

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing