Jaga lugu:

Mihkelson: Trump langes iseenda seatud lõksu

Vladimir Putin tegi ulatas jalgpalli maailmameistrivõistluste ametliku palli Donald Trumpile, justkui veeretades kogu järgneva vastutuse suhete edasise arengu eest Ameerika Ühendriikidele.
Vladimir Putin tegi ulatas jalgpalli maailmameistrivõistluste ametliku palli Donald Trumpile, justkui veeretades kogu järgneva vastutuse suhete edasise arengu eest Ameerika Ühendriikidele.   Foto: Scanpix

President Donald Trump soovis Helsingi tippkohtumisega muuta suhteid Venemaaga paremaks, aga ei rääkinud põhjustest, miks need suhted halvad on, ütles riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson Äripäeva raadio hommikuprogrammis.

„Selleks ei ole kaugeltki mitte Ühendriikide eelnevate presidentide halb töö, vaid ennekõike see, et Venemaa strateegiline huvi on juba pikema aja jooksul olnud lõhkuda lääne ühtsust ja demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust nii USAs kui ka Euroopas.“

Mihkelson ütles, et kohtumise tagajärgi võib Trump hakata tundma nii omaenda koduparteis kui ka peagi tulevatel vahevalimistel. „Kui vaatame reaktsiooni, mis on järgnenud Ühendriikides, ennekõike Kongressi vabariikliku partei tipp-poliitikute seas, siis sellist kriitikat pole Trump saanud mitte ühegi varasema rahvusvahelise kohtumise järgselt,“ lausus ta.

Intervjuud Marko Mihkelsoniga võib kuulata alates 22:10.

Presidentide kohtumine venis eile planeeritust oluliselt pikemaks. Mida me kohtumise kokkuvõtteks võime öelda? Kas Euroopa hirmud realiseerusid?

Midagi sellist pole maailma tipp-poliitika ajalugu, vähemalt lähiajalugu näinud. Helsingi tippkohtumine läheb kindlasti ajalukku ja eks lõpptulemusi näeme alles pikema aja jooksul. Kõige olulisem on võib-olla see, et Ameerika Ühendriikide president läks Helsingi kohtumisele kindla sooviga luua pinnast USA ja Venemaa suhete parandamiseks. See oli üks tema valimislubadustest, mida ta pole suutnud ellu viia või vähemalt teha midagi märgilist selles suunas. See, millega kohtumine lõppes, vähemalt esialgu, võib olla päris kõva läbikukkumine Ameerika Ühendriikide presidendile.

Ta soovis nelja tunniga muuta kõik paremaks, mida tema väitel Obama ja varasemad USA presidendid suhetes Venemaaga on halvasti teinud, aga sisuliselt langes ta iseenda seatud lõksu. Puudutades kõiki tõsiseid teemasid, mis USA ja Venemaa suhetes on, ei vastustanud ta vähimalgi määral tegelikke põhjuseid, miks on suhted Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel halvad. Selleks ei ole kaugeltki mitte Ühendriikide eelnevate presidentide halb töö, vaid ennekõike see, et Venemaa strateegiline huvi on juba pikema aja jooksul olnud lõhkuda lääne ühtsust ja demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust nii USAs kui Euroopas. Muu hulgas kasutades ka sõjalist jõudu oma mõjuväljapoliitika edendamiseks, ennekõike agressioonis Ukraina vastu. See kõik jäi Trumpil välja ütlemata.

Kui vaatame reaktsiooni, mis on järgnenud Ühendriikides, ennekõike Kongressi vabariikliku partei tipp-poliitikute seas, siis sellist kriitikat pole Trump saanud mitte ühegi varasema rahvusvahelise kohtumise järel. Võib-olla me veel ei tea, kuidas see bumerangina USA presidenti ennast kodus lööb, ka koduparteis, ning kuidas see mõjutab näiteks vahevalimisi novembris.

Igatahes on veel väga-väga vara öelda, et USA ja Venemaa suhetes oleks toimunud mingisugune põhimõtteline pööre. Vähemalt Venemaa käitumisest eile ei jäänud küll seda muljet.

Kas saab öelda, et see kohtumine oli võit Vladimir Putinile, aga mitte Donald Trumpile?

Jalgpalliterminites oli 1 : 0 Putinile väga selge ja ilmekas. Seda ilmestas elegantne liigutus, mida Putin pressikonverentsil tegi, kui ta ulatas jalgpalli maailmameistrivõistluste ametliku palli Trumpile, justkui veeretades kogu järgneva vastutuse suhete edasise arengu eest Ameerika Ühendriikidele. Seda olukorras, kus Ühendriikide president ei suutnud vähimalgi määral vastustada Venemaa senist tegevust.

Kõige suurem kriitika Ühendriikide sisepoliitilises kontekstis Trumpile lähtus sellest, et Trump sisuliselt kordas vaid Putini sõnu USA valimiste sekkumise, või täpsemini siis justkui mittesekkumise osas, seades sellega kahtluse alla omaenda luureorganisatsioonide faktid ja argumendid selle kohta, et 2016. aastal Venemaa sekkus jõuliselt Ühendriikide presidendivalimistesse.

Mulle tundub, et Putin oli kohtumiseks paremini valmistunud. Putin poleks uskunud, et tal on nii lihtsalt võimalik naasta maailma poliitika otsustaja rolli. Seda kusjuures kõigis olulistes küsimustes, ükskõik kas Süüria, Ukraina või mõnel muul teemal.

Kas Eestil on põhjust muretseda, et jää kahe suurriigi vahel on hakanud sulama?

Esiteks ma ei näe, et jää oleks sulama hakanud. Teiseks, Eestile oleks väga hea, kui USA ja läänemaailma ning Venemaa vahelised suhted oleksid paremad ja oleks sisuline dialoog ning Venemaa austaks jõumängu asemel reeglitepõhist maailma. See oleks meie huvides ja see aitaks ka Eestil normaliseerida suhteid Moskvaga, aga sellest me oleme ikka päris kaugel.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt