„Tooge USA aktsiatele šampanja välja,“ kirjutas Bank of America investeerimisjuht Michael Hartnett augusti alguses. Homme, 22. augustil, on USA pulliturg kestnud 3543 päeva järjest, mis teeb sellest pikima pullituru USAs.

Iga järgnev kauplemispäev viib aga paratamatult lähemale järgmisele korrektsioonile või krahhile. Mis aga juhtuks, kui alates 1970ndatest oleks kõik investeeringud tehtud just krahhile eelnevas turu tipus? Selle situatsiooni mängis läbi Ben Carlson enda blogis.

Bob, maailma halvim turu ajastaja

Investor Bob alustas investeerimist aastal 1970, mil ta oli 22 aastat vana. Ta võttis plaaniks säästa igal aastal 2000 dollarit ning tõsta summat igal järgneval kümnendil 2000 dollari võrra. (1980ndatel 4000 dollarit aastas, 1990ndatel 6000 dollarit aastas ning siis 8000 dollarit aastas, kuni ta pensionile jääb.)

Bob alustas säästmist 2000 dollarit aastas ning 1972. aastaks oli tal investeerimiseks 6000 dollarit.

Investor Bobil oli aga küljes üks viga. Ta suutis raha turule panna alles pärast pikka pulliturgu, mil aktsiad olid oma tippu jõudnud. Seega pani ta kõik oma raha 1972. aastal S&P 500 indeksisse. 1973.–1974. aastal langes turg ligi 50 protsenti ja Bobi raha koos sellega. Ehk ta tabas investeeringuga täpselt turu tippu.

Kartes enda müügiotsustega eksida samavõrd kui ostuotsustega, jättis ta osakud müümata.

Aeg möödus ning Bob tundis end uuesti investeerimiseks piisavalt turvaliselt alles aastal 1987. Turg oli selleks ajaks tublisti tõusnud ning sääste oli kogunenud 46 000 dollari jagu. Ta investeeris uuesti S&P 500 indeksisse. Ning nagu eelmisel korral, järgnes ka seekord suur krahh.

Sel korral langes turg 30 protsenti. Bob teadis, et ajastamisega ta ei hiilga, kuid oma osakuid ta ei müünud.

Pärast 1987. aasta krahhi kogus Bob piisavalt julgust investeerimiseks 1999. aastal. Kogunenud oli 68 000 dollari võrra sääste ning kõik läks S&P 500 indeksisse. 2002. aastaks oli turg langenud üle 50 protsendi.

Bob investeerimiskindlus sai löögi, kuid ta otsustas enne pensionile minekut veel ühe investeeringu teha. Ta investeeris viimast korda 2007. aasta oktoobris. 2000. aastast alates oli tal kogunenud 64 000 dollarit. Ka viimase investeerimise ajastusega ta ei hiilanud ning järgnes turu enam kui 50protsendine langus.

See jäigi Bobi viimaseks investeeringuks. Säästmist jätkas ta aga 2013. aastani (kogudes 40 000 dollarit). Samuti hoidis ta alles oma investeeringud 2013. aastani, mil ta pensionile jäi.

Kõik tema investeeringud olid tehtud turukrahhile eelnenud tipus. Ehkki Bobil ei vedanud investeeringute ajastamisega, ei müünud ta enne pensionile jäämist enda osakuid kordagi.

Kuidas pärast sellist ebaõnne läks?

Kuigi ta investeeris ainult turu tipus, oli ta pensionile jäädes miljonär 1,1 miljoni dollariga. Turule oli ta pannud aga 184 000 dollarit.

Bobi aitas tema järjekindel säästmine ning säästude ajas suurendamine. Teiseks aitas teda liitintress, mis aitas teenitud intressil koguneda läbi 40 investeerimisaasta. Turul suurte kaotuste nägemine oli raske ja valus, kuid ta jäi enda investeerimisplaanile kindlaks. Kolmandaks oli tal lihtne investeerimisplaan –madalate kuludega indeksifond.

Kui ta oleks turu ajastamise asemel investeerinud regulaarselt igal aastal, oleks tema investeering kasvanud 2,3 miljonile dollarile.

Kuid sel juhul ei oleks ta Bob, maailma halvim turu ajastaja.

Mida sellest näitest õppida?

Esiteks, kui sa teed investeerimisvigu, püsi optimistlik, kirjutab Ben Carlson. Pikaajaline investeerimishorisont on minevikus vilja kandnud ning kui just maailm ning innovatsioon otsa ei lõpe, aitab see ka tulevikus.

Kaotused on investeerimise osa. Sinu tootluse määrab see, kuidas kaotusele reageerida.

Säästes, pikaajalist vaadet omades ning liitintressi enda abiks kasutades saab ära teha suure töö enda jõukuse kasvatamisel. Nendel kolmel pole midagi tegemist keeruliste investeerimisstrateegiatega ega üksikute aktsiate valimisega. Kui need kolm sammast on paigast, peaks igasugune kindel investeerimisstrateegia pikaajaliselt töötama.

Hajutamise tähtsus

Kuigi näide on läbi tehtud ainult USA aktsiatest koosneva S&P 500 näitel, on enda sidumine ühe riigi aktsiaturuga riskantne.

Praegu aktsiatele otsa vaadates tunduks justkui loogiline investeerida ainult USA aktsiatesse. S&P 500 on aasta algusest tõusnud üle 6%, tehnoloogiaaktsiaid koondav Nasdaq 100 on tõusnud üle 15%. Samas Euroopa suurimaid ettevõtteid koondav Stoxx 600 on aasta algusest ligi 2% miinuses.

Võttes vaatlusesse perioodi 1970–2014, on võitjaks aga Euroopa aktsiad. Investor, kes oleks kogu selle perioodi aktsiates olnud, oleks teeninud keskmiselt üle 10% aastas. Kuid kui vaadata vahemikku jäävaid perioode eraldi, on pilt väga erinev. Need numbrid näitavad, miks on oluline portfell globaalselt hajutada. Seda, kas USA aktsiad ka edaspidi praegust tootlust teenivad, keegi ette ei tea.

„Hajutamine tähendab leppimist piisavalt hea tootlusega, et vältida kohutavat tootlust,“ kirjutas Carlson.

Eksperimendis on kasutatud 0,20% kulumääraga S&P 500 indeksit 1972.–1977. aastani ning alates 1977. aastast Vanguard 500 fondi.