Kristel Härma • 6. september 2018
Jaga lugu:

Läbimõtlemata seadus lükkab riigihangete vaidlused pea peale

Uuest aastast kehtima hakkav muudatus paneb hankijad alltöövõtjate ja peatöövõtjate vaidlustes õigust mõistma ning surub peatöövõtjad nõrgemasse positsiooni. Läbi kaalumata lahendus tegelikku probleemi ei lahenda.

TREV-2 Grupi juhi Sven Pertensi sõnul on vaja alltöövõtjaid kaitsta, kuid peatöövõtjaid ei saa kokkuvõttes panna kõige nõrgemasse positsiooni.
TREV-2 Grupi juhi Sven Pertensi sõnul on vaja alltöövõtjaid kaitsta, kuid peatöövõtjaid ei saa kokkuvõttes panna kõige nõrgemasse positsiooni.  Foto: Andres Haabu

Koos uue riigihangete seadusega kiiruga vastu võetud muudatus annab alltöövõtjale õiguse lasta hankijal peatöövõtjale väljamaksed peatada, kui viimane on talle võlgu jäänud. Asjaosalised nendivad, et alltöövõtjatele maksmata jätmine tuleb lahendada, kuid mitte sel moel.

TGS Baltic vandeadvokaadi Kristina Laarmaa hinnangul toob uus regulatsioon kaasa hulgaliselt teabenõudeid, sest alltöövõtjad võivad hankija poole pöörduda, kui arvavad, et peatöövõtja on neile võlgu. "Sageli ei ole lepingulistes vaidlustes kaks poolt justkui sama lepingu pooled, nad poleks nagu samas ruumis olnudki: nad saavad asjadest kardinaalselt erinevalt aru," ütles Laarmaa. Tema sõnul on ehitusvaidlused eriti keerukad, sest seal on palju nüansse, mille üle annab vaielda.

Seadus teeb hankijast õigusemõistja

Laarmaa hinnangul tekitab probleeme ka seaduse sõnastus, mis võimaldab arvata, et hankijal on kohustus maksed peatada. "Seadus kasutab sõnastust "hankija jätab rahalise nõude vastavas osas täitmata", mitte et võib jätta rahalise nõude täitmata," märkis ta.

Laarmaa selgitas, et hankija peab hakkama analüüsima alltöövõtulepingut, alltöövõtulepingu täitmise dokumentatsiooni, vastastikuseid pretensioone ja muud. Tema sõnul on see ajamahukas ja tihtipeale ei ole hankijatel selleks ka pädevust. "Hankija pannakse kohtumõistja positsiooni, kus ta peab hindama, kas alltöövõtja nõue on põhjendatud või mitte. Hankijal, kellel kas ei ole pädevust või pole viitsimist, on lihtsam makse peatöövõtjale peatada."

Maanteeameti riigihangete talituse juhataja Andry Palu sõnul ei pidanud nad õigeks, et nad hakkavad töövõtjate vahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi lahendama, ja esitasid oma vastuseisu. "See ei ole maanteeameti ülesanne, aga seaduses on praegu selline punkt sees," nentis Palu.

Palu rõhutas, et töövõtjate vahelised vaidlused on nende enda asi, kuid nüüd peab hakkama maanteeamet neisse sekkuma ja andma hinnangut, kellel on õigus. Tema hinnangul on need tegelikkuses tsiviilvaidlused, mis peaksid käima läbi kohtute.

Õigusemõistmine toob Palu sõnul väga suure halduskoormuse, ehkki ta ei oska ette ennustada, kui palju selliseid juhtumeid päriselt tulla võib. Tõenäoliselt tuleb maanteeametil aga palgata juurde juriste. "Me ei saa meelevaldselt käituda, siin peavad olema väga selged ja põhjendatud argumendid, mille alusel otsustada, millal makseid kinni pidada ja millal mitte."

Ka Riigi Kinnisvara AS kinnitas, et nad on andnud oma sisendid ministeeriumile ning nendega on õigusloomes võimalust mööda ka arvestatud. "Kindlasti kaasneb alltöövõtjate kaitse ja kontrolli regulatsiooni juurutamisega teatav halduskoormuse kasv ning hankija vaidlustesse kaasamise risk," ütles RKASi kommunikatsioonijuht Mariliis Sepper. Ka Sepper ei osanud tegelikke riske ja halduskoormuse kasvu prognoosida.

Hankija peab vastutama

Ehitusettevõtte Nordecon advokaatide sõnul võib regulatsioon tuua vaidlusi ka tellija vastutuses, sest sisuliselt asub tellija tõlgendama peatöövõtja ja alltöövõtja vahelist lepingut, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse sätetega. "Lahendamata on ka küsimus, milliseks kujuneb tellija vastutus peatöövõtja ja alltöövõtja vahelise lepingu väära tõlgendamise korral ning kes kannab sellest tulenevad kulud," seisis nende kommentaaris.

Nordeconi advokaatide hinnangul võib viia muudatus ka sinnani, kus tellijal läheb hankepingu täitmise faasis palju ressurssi teabenõuetele ja maksete peatamise hindamisele ning on oht, et fookus kandub ehitustegevuse juhtimiselt kõrvale. "See omakorda võib avaldada negatiivset mõju kogu ehitusprotsessile, sealhulgas ehitustähtaegadele," leidsid nad.

Advokaadid märkisid veel, et jaanuarist jõustuv regulatsioon laieneb vaid esimese ringi alltöövõtjatele ning seega ei paku ühest ja terviklikku kaitset kõikidele võimalikele alltöövõtjatele.

Võimalus peatöövõtjat šantažeerida

Teedeehitusettevõtte TREV-2 Grupi juht Sven Pertens nentis, et ühelt poolt on selline muudatus mõistlik ja vajalik, sest eksisteerib peatöövõtjaid, kes elavadki selle arvel, et jätavad alltöövõtjatele osa rahast maksmata, kasutades neid kui pangana, ja šantažeerivad neid ka tehtud töö hinna puhul, et suurendada oma projekti kasumit. "Kindlasti on ka mingisugune võimalus, et alltöövõtja oma õigust kurjasti kasutab ja šantažeerib omakorda peatöövõtjat, et ta lahendaks vaidlusolukorra nendele soodsalt, vastasel korral tellija peatab maksed. Tegelikult võib-olla alltöövõtjal ei olegi õigust seda raha nõuda."

Eesti Ehitusettevõtjate Liidu juht, ehitusfirma Rand & Tuulberg üks omanikke Raivo Rand tõdes samuti, et muudatus annab kohati võimaluse alltöövõtjal peatöövõtjat šantažeerida, sest kunagi ei või teada vaidluse tegelikku põhjust. Ranna hinnangul annaks kordades parema tulemuse see, kui Eestis kehtiksid ehituslepingute üldtingimused, et lepingutesse ei pandaks sisse ühte poolt ahistavaid tingimusi. "Kui oleks lausa seadusega ette öeldud, mis on ebaproportsionaalne või ülemäärane, annaks tegelikult asjale lahenduse. See on puhas võlaõiguslik leping ja sellega oleksid kõik rahul," leidis Rand.

Alltöövõtja vajab kaitset

Tartu Ehituse juht Aado Kivi tegutseb lisaks peatöövõtjana ka alltöövõtjana ning tema sõnul teab ta, et peatöövõtjal on piisavalt jõudu, et alltöövõtjate soove ja nõudeid ignoreerida. "Reeglina peatöövõtja on finantsiliselt ja õiguslikult paremini varustatud, nii et sellepärast võiks öelda, et nõrgemat poolt tuleb kaitsta."

Kivi sõnul peab ta eesmärki õigeks, sest see sunnib peatöövõtjat suhtuma tõsisemalt sellesse, kuidas käitub ta oma lepingupartneritega. Ta tõdes, et ka alltöövõtjaid on igasuguseid. "Ma eeldan ikkagi, et me räägime korralikest alltöövõtjatest, kes suudavad täita kvaliteedinõudeid, tööohutusnõuetest kinni pidada, sest nõudeid on palju, mida ehituses tuleb järgida. Aga kui lihtsalt üks ludri, kes oma asjadega hakkama ei saa, hakkab seda õiguslikku hooba kasutama, siis ei tule sellest midagi head."

Kivi tõdes, et ega väga paremat lahendust ka ei ole. "Meil endal on praegu üks situatsioon alltöövõtjana, kus ei näe väga mingit varianti. Ma olen rääkinud nii tellijaga kui ka peatöövõtjaga ja kõik mõistavad olukorda ja loodavad mingile õiguslikule lahendusele, aga see õiguslik lahendus võib tulla aasta pärast. Sellist teatud sunnimeetodit on vaja."

Merko Ehitus Eesti juhatuse esimees Keit Paal ütles, et kui seadus aitab maksekohustusi rikkuvaid peatöövõtjaid korrale kutsuda ja väheneb riigihangetel alapakkumiste tegemine lootuses jätta kahjum alltöövõtjate kanda, on seadusemuudatus oma eesmärgi saavutanud.

Paali sõnul on võimalus tellijat hilisemate probleemide tekkimisel kaasata kindlasti samm õiges suunas, kuid mõju võiks olla veel suurem, kui tellija vastutus rakenduks juba ennetavalt peatöövõtja valiku protsessis ja välistaks probleemsete peatöövõtjatega lepingusse asumise.

Seadus paneb peatöövõtja kõige nõrgemasse positsiooni

Seadus annab hankijale lisaks õiguse, et alltöövõtja nõude alusel peatöövõtjale maksete peatamine ei ole hankija poolt hankelepingu rikkumine peatöövõtja ees. Kui aga peatöövõtja maksete peatumisel töö peataks, rikuks tõenäoliselt tema lepingut. "Peatöövõtjad võivad seetõttu jääda väga keerulisse positsiooni, kui alltöövõtja hakkab sel moel survestama – peatöövõtja planeeritud rahavoog peatub, ent kohustus hankelepingut täita säilib, nagu ka kohustus jätkuvalt tasuda alltöövõtjatele."

Laarmaa hinnangul ei taha hankija panna end positsiooni, kus alltöövõtja hakkab tema vastu kaebama, kui ta keeldub makset töövõtjale peatamast. "See võiks ehk anda potentsiaalselt aluse hankija vastu halduskohtusse pöördumiseks, ehkki selles küsimuses on mitu vaieldavust."

Lisaks rõhutas ta, et alltöövõtjate teabenõuded peatöövõtjale tehtud väljamaksete kohta võib viia peatöövõtja ärisaladuse avaldamiseni.

Sven Pertens märkis, et kui alltöövõtja on peatöövõtjaga võrreldes nõrgem pool, siis peatöövõtja on omakorda tellijaga võrreldes nõrgem pool ning ei tohiks tekkida olukorda, kus peatöövõtja ei saa end tellija omavoli vastu kaitsta, kui tellija neilt alusetult raha kinni peab. "Ei saa vabastada tellijat juba eelduslikult lepingu rikkumisest, kui näiteks selgub, et tegelikult tegi tellija vale otsuse ja ta ei oleks tohtinud neid makseid peatada. Sellisel juhul peab see olema kindlasti käsitletav lepingu rikkumisena ja peatöövõtjal peab olema õigus tellijalt siis vastavalt lepingule mingisuguseid sanktsioone rakendada."

Nii TGS Baltic vandeadvokaat Kristina Laarmaa kui ka Nordeconi advokaadid märkisid, et seadusemuudatus seab ohtu ka ärisaladuse. Nordeconi advokaadid tõdesid, et kogu läbi kaalumata protsessi kaudu võib lekkida põhjendamatult Nordeconi ärisaladus ning ka see võib tuua olenevalt selle sisust ja ulatusest kaasa vaidlusi. Nimelt saab alltöövõtja hankijalt informatsiooni küsides teada, mis hinnaga peatöövõtja hankijale midagi üle andis.

Kiiruga sisse lipsanud muudatus

Kaubandus-tööstuskoja peadirektor Mait Palts meenutas, et riigihangete seaduse vastu võtmisega oli kiire, sest Euroopa Komisjon oli juba algatanud rikkumismenetluse, kuna riigikogu oli direktiivide ülevõtmisega hiljaks jäänud.

Riigikogu majanduskomisjon pani konkreetse alltöövõtjate ja peatöövõtjate vaidlusi puudutava muudatuse lauale sisuliselt seaduse menetlemise viimasel tunnil.

"Seda teemat tegelikult eelnevalt pika kooskõlastuste, arutelude ja menetluse protsessis kordagi tõsiselt ei arutatud ja see ei tõstatunud ka üles. Meile jäi toona suhteliselt arusaamatuks, millist probleemi lahendatakse," rääkis Palts. Tema sönul möönsid tookord ka inimesed valitsusest ja rahandusministeeriumist, et see säte on läbimõtlemata ja võib tuua kaasa olulisi probleeme. "See oli ilmselt ka peamine põhjus, miks rakendustähtaeg lükati piisavalt kaugele, et oleks võimalik läbi mõelda, kuidas see üldse tööle hakkab."

Paltsi sõnul oleks tulnud kõigepealt sõnastada, mis probleemi täpsemalt lahendatakse. "Kui maksmata on jäetud seetõttu, et tehti alapakkumine, tuleks tegeleda hoopis selle probleemiga, mitte selle tagajärgedega. Seda oleks tulnud ja tuleks arutada hoopis teisest otsast."

Ka rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabiosakonna nõunik Evelin Karindi-Kask tõdes, et riigikogu majanduskomisjon käis muudatuse välja alles eelnõu teisel lugemisel. "Vaatamata eelnõu esialgsele tagasilükkamisele riigikogu täiskogu poolt võttis majanduskomisjoni esitatud ja uuesti algatatud riigihangete seaduse eelnõu koos selle muudatusega riigikogu vastu. Lihtsustatult on regulatsiooni kehtestamise puhul tegu seadusandja tahtega," selgitas ta.

Karindi-Kask lisas, et enne regulatsiooni kehtestamist ei olnud võimalust seda põhjalikumalt analüüsida, kuid möödunud aasta teises pooles tellis rahandusministeerium analüüsi alltöövõtjate regulatsiooni rakendamisega kaasnevate mõjude kohta. "Tegelikud mõjud selguvad siiski alles rakendamise käigus. Seega oleks ennatlik regulatsiooni enne selle kehtima hakkamist muuta," ütles ta. Tema sõnul saab muutmist otsustada siis, kui regulatsioon on kehtima hakanud ja praktika põhjal saab analüüsida, kuidas see töötab.

Rahandusministeerium valmistab praegu ette riigihangete seaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsust. "Riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamise ajaks 2019. aastal on regulatsioon juba kehtima hakanud ning riigikogul on võimalik otsustada, kas seda on võimalik paremaks teha," lisas Karindi-Kask.

Karindi-Kask märkis veel, et justiitsministeerium oli regulatsiooniga nõus ning võlaõigusseadusega vastuolu ei ole. Tema sõnul ei suurene märkimisväärselt ka hankija töökoormus, sest maksete peatamise otsus tehakse alltöövõtja tõendatud ja põhjendatud avalduse ning vajadusel peatöövõtja selgituste alusel.

Ta lisas, et kui ettevõtja on täiel määral sõltuv konkreetsel objektil tehtavate tööde eest tasu saamisest, et tasuda oma alltöövõtjatele, näitab see ettevõtte väikest likviidsust ning sellisel juhul tekib küsimus, kas hankija seatud kvalifitseerimise tingimused olid liiga leebed või hindas ettevõtja ise oma võimekust üle.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt