Kuidas maailm 2020. aastaks kriisi jõuab

Erinevalt 2008. aastast ei ole siis valitsustel vahendeid, kuidas kriisi ohjata, kirjutavad Nouriel Roubini ja Brunello Rosa veebilehel Project Syndicate.

Kümme aastat pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist on möödunule huvitav tagasi vaadata, kuid sellest tähtsam on küsida, mis toob järgmise ülemaailmse majanduslanguse ning kriisi ja millal. Tõenäoliselt kasvab maailmamajandus ka järgmisel aastal, aga 2020. aastaks on tingimused küpsed majanduskriisiks. Julgust seda väita annab kümme põhjust.

Esimene põhjus on fiskaalpoliitika, mis surub USA majanduse kasvutempo praegu üle 2%. See ei ole jätkusuutlik. Aastal 2020 lõpeb USA majanduse stimuleerimine ja usutavasti kukub majanduskasv üle 3% tasemelt veidi alla 2%.

Nii äri- kui ka elamukinnisvara on paljudes maailma paikades liialt kallis. Areneva majandusega riikide aktsia-, tooraine- ja püsitulutoodete hindade korrektsioon jätkub üleilmse tormi kartuses ning kui ettepoole vaatavad investorid hakkavad valmistuma kasvu aeglustumiseks 2020. aastal, siis hakkavad turud riskantsemate varade hindu alla hindama juba 2019. aastal.

Kaheksandaks kasvab korrektsiooni käigus alalikviidsuse oht ning kiirmüügid muutuvad järsemaks. Maaklerid pakuvad järjest vähem turu tegemist ja teisi sarnaseid teenuseid. Kiir- ja algoritmide juhitav kauplemine tõstab äkiliste turukriiside riski ning püsituluinstrumendid keskenduvad börsil kaubeldavatele avatud fondidele ning võlakirjafondidele. Kui algab riskantsematest varadest põgenemine, siis ei areneva majandusega turgudel ega arenenud maailma suurte dollarites võetud kohustustega finantssektoril ole enam ligipääsu Föderaalreservile kui viimase võimaluse laenajale. Kuna inflatsioon on tõusuteel ning rahapoliitika normaliseerimine käimas, siis ei saa enam loota kaitsemehhanismidele, mida keskpangad pakkusid kriisijärgsetel aastatel.

Üheksandaks: Trump ründas Föderaalreservi juba siis, kui kasvumäär oli 4%. Mõelge, mida ta teeb 2020. aasta valimise ajal, kui kasv on arvatavasti kukkunud 1% peale ja töökohti hakkab kaduma.

Kuna Donald Trump on juba Hiinaga kaubandussõda alustanud ega julgeks Põhja-Koreaga sõda üles kiskuda, jääb hea sihtmärgina üle Iraan. Selle riigiga sõjalise konflikti esile kutsumine tooks kaasa geopoliitilise šoki ja lükkaks nafta hinna lakke. Pole vaja öelda, et see muudaks ülemaailmse majanduslanguse veel rängemaks.

Kümnendaks, kui kõik eeltoodud asjad tõeks saavad, pole poliitikutel vahendeid, kuidas kriisi ohjata. Stiimulite ruumi piirab juba suur riigivõlg. Ebatüüpiliste rahapoliitiliste meetmete kasutamist takistab ülepaisutatud bilansimaht ja puudub ka ruum intressimäärade vähendamiseks. Finantssektori ettevõtete päästmine ei ole mõeldav riikides, kus tõuseb toetus populistlikele jõududele või kus valitsuste võlakoormus seda ei luba.

Eriti just USAs on seadusandja pidevalt piiranud Föderaalreservi võimalusi likviidsuse pakkumiseks nii finantssektorivälistele ettevõtetele kui ka välisriikide finantssektori asutuste dollaris emiteeritud kohustustele.

Euroopas muudab populistlike parteide pealetõus raskemaks Euroopa Liidu tasemel reformide tegemise või mingisuguste uute ühiste institutsioonide loomise, mis suudaks kriisi vastu tõhusalt võidelda.

Erinevalt 2008. aastast, mil valitsustel olid vabalanguse vältimiseks vajalikud tööriistad, on sel korral poliitikakujundajatel käed selja taha kinni seotud, samas kui võlatase on kõrgem kui eelmise kriisi eel. Seega võib uus kriis olla veel raskem ja pikem, kui oli eelmine.