Äripäev • 17. september 2018 • 4 min
Jaga lugu:

Kuidas maailm 2020. aastaks kriisi jõuab

Kuigi maailmamajandus hoiab veel kasvujoont, ootab paratamatult ees õhu väljalaskmise aeg. 2020. aastaks on nupud mängulaual seatud nii, et käes on aeg majanduslanguseks.

Foto: Shutterstock

Erinevalt 2008. aastast ei ole siis valitsustel vahendeid, kuidas kriisi ohjata, kirjutavad Nouriel Roubini ja Brunello Rosa veebilehel Project Syndicate.

Kümme aastat pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist on möödunule huvitav tagasi vaadata, kuid sellest tähtsam on küsida, mis toob järgmise ülemaailmse majanduslanguse ning kriisi ja millal. Tõenäoliselt kasvab maailmamajandus ka järgmisel aastal, aga 2020. aastaks on tingimused küpsed majanduskriisiks. Julgust seda väita annab kümme põhjust.

Esimene põhjus on fiskaalpoliitika, mis surub USA majanduse kasvutempo praegu üle 2%. See ei ole jätkusuutlik. Aastal 2020 lõpeb USA majanduse stimuleerimine ja usutavasti kukub majanduskasv üle 3% tasemelt veidi alla 2%.

Teiseks, kuna stiimulid olid halvasti ajastatud, on USA majandus nüüd üle kuumenemas ja inflatsioon sihiks seatust kõrgem. USA Föderaalreserv jätkab seetõttu intressimäära tõstmist, mis praeguselt 2 protsendilt tõuseb 2020. aastaks vähemalt 3,5 protsendile. See omakorda tõukab tagant nii lühi- kui ka pikaajaliste laenude intresse ning USA dollari kurssi.

Inflatsioon kerkib ka teistes tähtsate majandustega riikides, kallinev nafta lisab omakorda survet. See tähendab, et teisedki suuremad keskpangad järgivad Föderaalreservi eeskuju ja normaliseerivad rahapoliitikat. See vähendab globaalset likviidsust ja suurendab survet intressimääradele.

Kolmandaks kakleb Donald Trumpi valitsus kaubandusepoliitika pärast Hiina, Euroopa, Mehhiko, Kanada ja teiste riikidega. Päris kindlasti kaubandussõda eskaleerub ja see tähendab väiksemat kasvu ning suuremat inflatsiooni.

Neljandaks toetab USA majanduspoliitika stagflatsioonilist survet – kõrget inflatsiooni samal ajal madala majanduskasvu ja tarbijanõudlusega, – mis paneb Föderaalreservi veelgi intressimäära tõstma.

Valitsus piirab sissetulevaid ja väljapoole suunatud investeeringuid ja tehnosiiret. Tarneahelad lüüakse sassi. Piiratakse immigratsiooni, mis oleks aga kasvuks vajalik, arvestades USA elanikkonna vananemist. Vähenevad investeeringuid rohemajandusse.

Viiendaks kuivab majanduskasv kokku ka mujal maailmas, seda enam, et teised riigid peavad astuma samme USA protektsionismi vastu. Hiina peab vähendama oma ülemäärast tootmist, muidu on raske maandumine kindel. Juba praegu tunnevad nõrgemad majandused USA protektsionismi ja finantstingimuste karmistamist niikuinii.

Kuuendaks on selge ka Euroopa aeglasem kasv, kuna karmistub rahapoliitika ja tekivad tõrked kaubanduses. Veelgi enam, populistlike parteide võimuletulek (nt Itaalias) võib tekitada probleeme euroala võlakoormusega. Täiesti lahendamata on nõiaring liikmesriikide valitsuste ja nende võlakirju hoidva pangandussektori vahel, mis võimendab lõpule viimata rahaliidu ja ebaadekvaatse riskide jaotuse põhiprobleeme. Sellistes tingimustes võib muutus maailma majanduskasvu kursil panna nii Itaaliat kui ka teisi riike euroalast lahkuma.

Seitsmendaks on USA ja tegelikult kogu maailma aktsiaturg vahtu täis. USAs on P/E suhe 50% kõrgem kui ajalooline keskmine, ettevõtted on ülehinnatud. Valitsuste võlakirjad on liiga kallid, arvestades nende madalat tootlikkust ning negatiivset tulemit võlakirjade pikkuse pealt. Ka suurema tootlikkusega krediit on muutunud nüüd kalliks, sest USA ärisektori võlakoormus on jõudnud kõrgeimale tasemele.

Nii äri- kui ka elamukinnisvara on paljudes maailma paikades liialt kallis. Areneva majandusega riikide aktsia-, tooraine- ja püsitulutoodete hindade korrektsioon jätkub üleilmse tormi kartuses ning kui ettepoole vaatavad investorid hakkavad valmistuma kasvu aeglustumiseks 2020. aastal, siis hakkavad turud riskantsemate varade hindu alla hindama juba 2019. aastal.

Kaheksandaks kasvab korrektsiooni käigus alalikviidsuse oht ning kiirmüügid muutuvad järsemaks. Maaklerid pakuvad järjest vähem turu tegemist ja teisi sarnaseid teenuseid. Kiir- ja algoritmide juhitav kauplemine tõstab äkiliste turukriiside riski ning püsituluinstrumendid keskenduvad börsil kaubeldavatele avatud fondidele ning võlakirjafondidele. Kui algab riskantsematest varadest põgenemine, siis ei areneva majandusega turgudel ega arenenud maailma suurte dollarites võetud kohustustega finantssektoril ole enam ligipääsu Föderaalreservile kui viimase võimaluse laenajale. Kuna inflatsioon on tõusuteel ning rahapoliitika normaliseerimine käimas, siis ei saa enam loota kaitsemehhanismidele, mida keskpangad pakkusid kriisijärgsetel aastatel.

Üheksandaks: Trump ründas Föderaalreservi juba siis, kui kasvumäär oli 4%. Mõelge, mida ta teeb 2020. aasta valimise ajal, kui kasv on arvatavasti kukkunud 1% peale ja töökohti hakkab kaduma.

Kuna Donald Trump on juba Hiinaga kaubandussõda alustanud ega julgeks Põhja-Koreaga sõda üles kiskuda, jääb hea sihtmärgina üle Iraan. Selle riigiga sõjalise konflikti esile kutsumine tooks kaasa geopoliitilise šoki ja lükkaks nafta hinna lakke. Pole vaja öelda, et see muudaks ülemaailmse majanduslanguse veel rängemaks.

Kümnendaks, kui kõik eeltoodud asjad tõeks saavad, pole poliitikutel vahendeid, kuidas kriisi ohjata. Stiimulite ruumi piirab juba suur riigivõlg. Ebatüüpiliste rahapoliitiliste meetmete kasutamist takistab ülepaisutatud bilansimaht ja puudub ka ruum intressimäärade vähendamiseks. Finantssektori ettevõtete päästmine ei ole mõeldav riikides, kus tõuseb toetus populistlikele jõududele või kus valitsuste võlakoormus seda ei luba.

Eriti just USAs on seadusandja pidevalt piiranud Föderaalreservi võimalusi likviidsuse pakkumiseks nii finantssektorivälistele ettevõtetele kui ka välisriikide finantssektori asutuste dollaris emiteeritud kohustustele.

Euroopas muudab populistlike parteide pealetõus raskemaks Euroopa Liidu tasemel reformide tegemise või mingisuguste uute ühiste institutsioonide loomise, mis suudaks kriisi vastu tõhusalt võidelda.

Erinevalt 2008. aastast, mil valitsustel olid vabalanguse vältimiseks vajalikud tööriistad, on sel korral poliitikakujundajatel käed selja taha kinni seotud, samas kui võlatase on kõrgem kui eelmise kriisi eel. Seega võib uus kriis olla veel raskem ja pikem, kui oli eelmine.

Artikkel on tõlgitud Project Syndicate'ist.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt