Jaanus Vogelberg • 26. november 2018 • 4 min
Jaga lugu:
Uudised
Ainult tellijale

Selgus majas: radooni peab jälgima tööandja

Radoonimõõtmistega tegeleva ettevõtte PML Balti OÜ juhatuse liige Lauri Kasemaa paigaldab mõõtmisseadet laua külge.   Foto: Liis Treimann

2023. aastaks tuleb kõigil Eesti riskipiirkondades asuvatel töökohtadel teha radoonimõõtmised. Teatud hoonete puhul võib see tähendada vajadust teha olulisi ümberehitusi.

Kui palju olulist ümberehitust vajavaid hooneid täpselt on ja palju see kokku maksma võib minna, ei oska keegi täpselt öelda.

Teema puudutab keldriruumides ja hoonete esimestel korrustel asuvaid töökohti. Nimelt on radoon raske gaas, mis kõrgematele korrustele lihtsalt ei jõua. Kui aga töötaja veedab pikki tööpäevi radooniga saastunud õhus, suureneb tema risk haigestuda kopsuvähki.

Segadus määrustega

Radooniteemat reguleerib riik kahe eurodirektiivist tuleneva määrusega. Ühe neist andis keskkonnaministeerium välja juba suvel, teine on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil (MKM) veidi toppama jäänud ja peaks loodetavasti aasta lõpuks samuti vastu võetama. Pooleaastane lõtk on aga juba tekitanud hulgaliselt paksu verd. Nimelt kuulutas Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA) hiljaaegu, et radooni mõõtmise kohustus langeb edaspidi täielikult tööandjatele, kuigi vastutama peaksid hoopis hoonete omanikud.

Oktoobri lõpus avaldatud pressiteates süüdistas EVEA riiki vägagi karmilt. "Radooni määrusega püüab riik teenida raha akrediteeritud laborite omanikele ja ka riigiasutustele – ülikoolidele, terviseametile, kes omavad selliseid laboreid. Mis aga suisa hull – radooni mõõtmise kohustus pannakse tööandjatele ehk ruumide rendilevõtjatele, mitte hoone omanikule, kelle kohustus see peaks olema," teatas EVEA. Jutt käis juba vastuvõetud keskkonnaministeeriumi määrusest ja EVEA nõudis lausa selle tühistamist.

Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusosakonna nõunik Reelika Runnel selgitas, et segadus on tekkinud just sellest, et EVEA vaatas vaid üht määrust eraldi. MKMi ruumide sisekliima määrusega kehtestatakse nõuded aga ka hoonete planeerimisele – edaspidi ehitatavad hooned peaks olema kõik radoonikindlad. "Ideaalis oleks pidanud määrused jõustuma enam-vähem ühel ajal. Nii oleks tekkinud nii hoonete omanikele kui ka tööandjatele nõuded seoses radooniga samaaegselt," ütles Runnel.

Kui tööandja tegutseb rendipinnal, tuleb hoone omanikuga leida kompromiss. Siin on ministeerium võtnud seisukoha, et määrusega ei ole mõtet liiga detailseks minna. "Meie (keskkonnaministeeriumi – toim) määruses on see sõnastatud nii, et tööandja korraldab – see ei tähenda, et ta peab näiteks remonti ise tegema. Aga tema vastutab," sõnas Runnel.

Maksumust raske hinnata

Mõõtmistööde puhul määramatust ei ole – nende maksumus on orienteeruvalt 60 eurot ja vastavat protokolli võib tööandja enne ruumide üürimist hoone omanikult küsida. Kui aga selgub, et ruumis on soovituslikust piirmäärast märgatavalt rohkem radooni ja vaja on teha ümberehitusi, tuleb trahvide vältimiseks teha suuremaid väljaminekuid. Küsimus ongi selles, kui palju selliseid töökohti reaalselt on ja mis on tööde keskmine maksumus.

Selgituseks – õhu radoonisisalduse viitetase tööruumides on 300 Bq/m3. Viitetase ei ole aga piirmäär – Reelika Runneli sõnul ei hakata kindlasti trahvima tööandjaid, kelle ruumides on tase vaid veidi üle viitetaseme, näiteks 400–500 Bq/m3. Trahvid olevat üldse alles kõige viimane võimalus, mis rakenduvad siis, kui tööandja on selgelt pahauskne.

Runneli sõnul on keskkonnaamet seniste mõõtmiste statistika põhjal hinnanud, et määruste nii-öelda sihtgrupp ehk nende kontorite hulk, kus peab tõenäoliselt mingeid parendustöid ette võtma, on kõrge radoonitasemega valdavalt Põhja-Eesti omavalitsustes umbes 5%. Arvestades aga näiteks Tallinna asustustihedust, on juttu ilmselt ikkagi väga suurest hulgast töökohtadest.

Radoonimõõtmistega tegeleva ettevõtte PML Balti OÜ juhatuse liige Lauri Kasemaa tõdes samuti, et täpset statistikat Eestis tehtud pole. Ta selgitas aga, et tegelikult on radooni seisukohast problemaatilised vaid need majad, mille vanus on nii-öelda keskmine – vanaaegsetel hoonetel käib õhk loomulikult aknapragudest ja tuulutusavadest läbi, viimastel aastatel ehitatutel on aga korralikud sundventilatsioonisüsteemid.

"Kui vaatame uuemaid maju – kontorid, lasteaiad, koolid –, siis neil on korralik ventilatsioonisüsteem. Kui ei ole 24 tundi töö sees, vaid kaheksast viieni tavatööpäevad, saab ventilatsiooniga üsna palju ära reguleerida. Uuemad majad on ka korralikumalt ehitatud kui 1980. ja 1990. aastatel," märkis Kasemaa.

Ka problemaatiliste hoonete puhul piisab Kasemaa sõnul tihti vaid ventilatsioonisüsteemi ümberseadistamisest. Põrandale kaitsekile paigaldamine tuleb kõne alla siis, kui muud tegevused pole tulemust andnud. "Alustada tuleb odavamatest meetmetest: ventilatsiooni, läbiviikude tihendamine," ütles ta. Kasemaa sõnul ei ole võimalik hinnata ka tööde võimalikku kogumaksumust, sest väga palju sõltub iga üksiku ruumi spetsiifikast.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt