Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rohemajandus kui megatrend
Endine väliskaubanduse- ja ettevõtlusminister Anne SullingFoto: Liis Treimann
Rohemajandus on kujunenud maailmas tõeliseks megatrendiks, kuid selleks, et Eesti saaks nii sellest, kui teistest innovaatilistest teadussaavutustest maksimaalselt kasu lõigata, tuleb ülikoolide ja ettevõtete vahele luua rakendusuuringute keskus.
„Rohemajandus on maailma tõeline megatrend,“ kinnitas endine väliskaubandus- ja ettevõtlusminister ja Reformierakonna liige Anne Sulling Äripäeva raadio saates Cleantech. Saate valmimist toetavad Sunly OÜ ja MTÜ Cleantech ForEst.
„Et majandus arendustegevusest võidaks, peab arendatavale tootele olema nõudlus kogumaailmas ja üks selline valdkond on rohemajandus,“ oli Sulling veendunud.
Selleks, et megatrendidest kasu lõigata, on aga vajalik maailmast saadava kompetentsi kasutamine ning teaduskeskustest ülikoolidega koostöö tegemine. „Olen süstemaatiliselt külastanud riike, mis kuuluvad globaalse innovatsiooniindeksi tippu, nende kõigi puhul joonistub välja ühine nimetaja – innovatsioonis mängib väga ruurt rolli rakendusuuringute keskuse olemasolu,“ rääkis Sulling. „Praegu tegutsevad ülikoolid innovatsiooniskaala alumises otsas, ettevõtted ülemises ja vahepeal on lõtk, sinna vahepeale peakski paigutuma rakendusuuringute keskus,“ kirjeldas ta tänast Eestis valitsevat kitsaskohta.
Riigi abiga turutõrkest üle
Kuigi praegu on innovaatilisi idufirmasid koos ärialase nõu ja jõuga toetamas erinevad kiirendid, siis täit teenust need Sullingu sõnul ei paku. „Kui räägime rakendusuuringutest ja laboratooriumidest, siis seda need ei paku,“ sõnas Sulling. „Paljud meie ettevõtted on IT valdkonnast, kus on lihtne riskikapitali kaasata ja tulemusi saavutada, kuid teised valdkonnad, näiteks biotehnoloogia, neile on toetav ökosüsteem puudu.“
Sulling rõhutab, et innovatsioonivaldkond on seotud turutõrgetega ning selleks, et motiveerida ettevõtteid ses valdkonnas panustama, on vajalik riigi tugi. „Eestis on levinud seisukoht, et kõik ettevõtted saagu ise hakkama ja riik ärgu sekkuga,“ nentis Sulling. „Tegelikkuses soovitab Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ettevõtete teadus- ja arendustegevust poole ulatuses toetada.“
Rakendusuuringute keskus on Sullingu sõnul igal pool maailmas reeglina riiklik asutus. „Muidu võib juhtuda, et see tegeleb asjadega, mis pole riigi huvides ning asutust erakätes hoides tekiks ka oht, et sellest ei saa kõik võrdselt kasu, vaid konkurente hakatakse nö välja lülitama,“ märkis ta. „Rahastus võiks tulla kolmandiku osas riigieelarvest, kolmandiku osas Euroopa Liidust ning viimane kolmandik ettevõtluslepingutest,“ kirjeldas Sulling võimalikku rahastusskeemi, mis toimib muuhulgas ka Soomes.
Sullingu arvates on praegu parim aeg rakendusuuringute keskuse loomiseks, sest värske teadusleppe tulemusena tõstetakse rahastust teadus- ja arendustegevusele hüppeliselt. „See on hea koht selle projektiga sisse tulemiseks, praegu toimub oluline hüpe, kus on lubatud teadu- ja arendustegevuse rahastus 1 protsendini tõsta,“ rõhutas ekspert.
Fokusseeritus ja intellektuaalomand
Rakenduskeskuse loomisel on Sullingu arvates kõige olulisem, et selle tegevus oleks fokusseeritud. „See ei saa tegelda kõigega, tuleb valida valdkond või valdkonnad, millel on Eesti majandusele suurim mõju,“ ütles ta, jättes spekuleerimata, milliseid valdkondi tuleks eelistada.
Intellektuaalomandi kuuluvuse mõistes saab seejuures eelistada kolme kindlat suunda. Esimese suuna kohaselt telliks ettevõte rakendusuuringutelt teenust oma vahenditega ning saaks selle eest kogu õiguse tekkiva intellektuaalomandi suhtes endale. Teine variant oleks riigi poolt rahastatud teadustegevus, mis tugineks rakendusuuringu keskuse ideedele. Selle tulemi puhul jääks intellektuaalomand rakendusteaduste keskusele, mida siis raha eest ettevõtetele litsenseerima hakataks. Kolmas suund kujutaks endast hübriidi, kus ettevõtete konsortsiomud näevad ühiselt vaeva Euroopa Liidu rahade koju toomiseks, vormistades seejuures ise taotlusi. Intellektuaalomand jääks sel juhul kõigi osapooltega seotuks.
Mitmed riskid
Rakendusuuringute keskuse loomisel leidub ka mitmeid riske. Kõige suurem on Sullingu hinnangul see, et teised jõuavad meist ette ning sel juhul on meil kompetentsile raskem ligi pääseda. „Nemad seisavad siis juba oma riigi huvide eest ja lisavad rahastatavate meetmete hulka eelkõige oma prioriteete,“ leidis Sulling.
Veel üks murekoht on seotud kompetentse tööjõu puudusega. Eesti peaks loodavasse keskusesse leidma vähemalt 400-500 töötajat. „Tuleb seada eesmärk ning toimetada inimestega ja näha süstemaatilistelt inimeste ettevalmistamise ja talentide mujalt siiameelitamise nimel vaeva,“ nägi Sulling lahendust. „Juhtimiskompetents tuleks alguses tuua väljapoolt ning samaaegselt asuda Eestis spetsialiste välja koolitama.“
Kõige väiksemaks peab Sulling poliitilist riski, mis seisneks uue koalitsiooni puhul toetuse kadumises. „Minu hea meeleks on kaks suuremat erakonda öelnud, et rakendusuuringute keskus saab olema koalitsiooniläbirääkimiste teema,“ sõnas ta. „See on sama oluline nagu kulutada kaitsele 2 protsenti, teadus- ja arendustegevus peab saama samal põhimõttel 1 protsendi,“ lõpetas ta.
Saade Cleantech on Äripäeva raadios eetris korra kuus ja selle valmimist toetavad Sunly OÜ ja MTÜ Cleantech ForEst.
Saateid saab kuulata siit.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.