Rohemajandus kui megatrend

Kuigi praegu on innovaatilisi idufirmasid koos ärialase nõu ja jõuga toetamas erinevad kiirendid, siis täit teenust need Sullingu sõnul ei paku. „Kui räägime rakendusuuringutest ja laboratooriumidest, siis seda need ei paku,“ sõnas Sulling. „Paljud meie ettevõtted on IT valdkonnast, kus on lihtne riskikapitali kaasata ja tulemusi saavutada, kuid teised valdkonnad, näiteks biotehnoloogia, neile on toetav ökosüsteem puudu.“

Sulling rõhutab, et innovatsioonivaldkond on seotud turutõrgetega ning selleks, et motiveerida ettevõtteid ses valdkonnas panustama, on vajalik riigi tugi. „Eestis on levinud seisukoht, et kõik ettevõtted saagu ise hakkama ja riik ärgu sekkuga,“ nentis Sulling. „Tegelikkuses soovitab Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ettevõtete teadus- ja arendustegevust poole ulatuses toetada.“

Rakendusuuringute keskus on Sullingu sõnul igal pool maailmas reeglina riiklik asutus. „Muidu võib juhtuda, et see tegeleb asjadega, mis pole riigi huvides ning asutust erakätes hoides tekiks ka oht, et sellest ei saa kõik võrdselt kasu, vaid konkurente hakatakse nö välja lülitama,“ märkis ta. „Rahastus võiks tulla kolmandiku osas riigieelarvest, kolmandiku osas Euroopa Liidust ning viimane kolmandik ettevõtluslepingutest,“ kirjeldas Sulling võimalikku rahastusskeemi, mis toimib muuhulgas ka Soomes.

Sullingu arvates on praegu parim aeg rakendusuuringute keskuse loomiseks, sest värske teadusleppe tulemusena tõstetakse rahastust teadus- ja arendustegevusele hüppeliselt. „See on hea koht selle projektiga sisse tulemiseks, praegu toimub oluline hüpe, kus on lubatud teadu- ja arendustegevuse rahastus 1 protsendini tõsta,“ rõhutas ekspert.

Rakenduskeskuse loomisel on Sullingu arvates kõige olulisem, et selle tegevus oleks fokusseeritud. „See ei saa tegelda kõigega, tuleb valida valdkond või valdkonnad, millel on Eesti majandusele suurim mõju,“ ütles ta, jättes spekuleerimata, milliseid valdkondi tuleks eelistada.

Intellektuaalomandi kuuluvuse mõistes saab seejuures eelistada kolme kindlat suunda. Esimese suuna kohaselt telliks ettevõte rakendusuuringutelt teenust oma vahenditega ning saaks selle eest kogu õiguse tekkiva intellektuaalomandi suhtes endale. Teine variant oleks riigi poolt rahastatud teadustegevus, mis tugineks rakendusuuringu keskuse ideedele. Selle tulemi puhul jääks intellektuaalomand rakendusteaduste keskusele, mida siis raha eest ettevõtetele litsenseerima hakataks. Kolmas suund kujutaks endast hübriidi, kus ettevõtete konsortsiomud näevad ühiselt vaeva Euroopa Liidu rahade koju toomiseks, vormistades seejuures ise taotlusi. Intellektuaalomand jääks sel juhul kõigi osapooltega seotuks.