Riigihanke vaidlustusmenetluses maksab kaotaja nüüd teise poole kulud

Oluline on siinjuures teha vahet, et ka varem tuli kanda teise poole kulud hankevaidluses kohtus ehk alles pärast vaidlustuskomisjonis käimist.

Vaidlustusmenetlus on riigihankevaidluste kohustuslik kohtueelne menetlus­etapp ja statistika kohaselt pea 80 protsendi vaidluste puhul tegelikult ka ainus etapp. Ehk enamasti riigihankevaidlused üldse kohtusse ei jõuagi. Järelikult on vaidlustusmenetluse kulude kandmise regulatsioonil oluline mõju riigihankevaidlustele tervikuna.

Seni on vaidlustusmenetluses kaotajalt välja mõistetud vaid riigilõiv (hanke maksumusest sõltuvalt kas 640 või 1280 eurot) ja esindajakulude väljamõistmise regulatsioon on laienenud alles kohtumenetlusele ehk vaidlusele pärast riigihangete vaidlustuskomisjoni. Seega on kehtinud kunstlik eristus, kus erinevalt hilisemast kohtuvaidlusest, mida riigihankevaidluste puhul statistika kohaselt tihti ei esinegi, peab vaidluse esimeses etapis igaüks ise hüvitama oma advokaadikulud sõltumata sellest, kas ta võidab või kaotab.

See on praktikas tekitanud ettevõtjatele probleeme. Kui on leitud rikkumine hankija tegevuses, siis on tulnud ettevõtjal arvestada, et isegi kui ta vaidluse võidab, siis jäävad tema õigusabikulud ikkagi tema enda kanda. See on aga oluline kaalutlus mitte vaidlustada. Kui turuosalised jätavad aga selliselt pelgalt rahalistel kaalutlustel rikkumisele tähelepanu juhtimata, on sellel negatiivne mõju hankepraktikale tervikuna.

Seadusandja on selle aasta algusest otsustanud viidatud probleemi lahendada. Menetluskulude hüvitamise sätteid on seadusandja eelnõu seletuskirjas põhjendanud sellega, et kuna vaidlustusmenetlus on kohustuslik kohtueelne menetlus­etapp, siis peab ka seal kohtumenetlustele omane põhimõte, et kaotaja maksab, kohalduma.

Ka on rõhutatud, et uus regulatsioon aitab ületada varem tekkinud olukordi, kus isik esitab küll põhjendatud vaidlustuse hankija tegevuse peale, kuid rahaliselt jääb ikkagi olulisse miinusesse, sest tema õigusabikulusid keegi ei hüvitanud. Või veel hullemaid olukordi, kus isik sellistel rahalistel kaalutlustel hankija õigusvastase käitumise vastu üldse vaidlustust ei esitanud.

Uus regulatsioon tähendab turuosalistele samas ka seda, et kui varem teadis vaidlustaja ette, et vaidlustusmenetluses piirduvad tema kulud maksimaalselt riigilõivu ja oma õigusabikuludega, siis nüüd tuleb arvestada ka riskiga, et kaotuse korral tuleb kanda hankija õigusabikulud ja ka menetlusse kaasatud teiste pakkujate õigusabikulud.

Kokkuvõtvalt soosib sellest aastast jõustunud õigusabikulude hüvitamise regulatsioon ühest küljest perspektiivikate vaidlustuste esitamist, kuid seab kaotajale ka suurema vastutusriski. Hankijatele tähendab see, et kui varem võis hankija põhjendatud vaidlustuse korral siiski soovida n-ö õnne proovida, siis õigusabikulude hüvitamise riski tõttu peaks hankija nüüd juba vaidlustusmenetluse algus­etapis tõsisemalt kaaluma, kas tunnistada vaidlustus kohe põhjendatuks ja vältida seeläbi suuremaid kulutusi.