Jaga lugu:
Uudised
Ainult tellijale

Musarov: ma suudan ümber lükata iga Äripäevas avaldatud rea

Uvicu omanik Aleksandr Musarov esinemas konverentsil "Venemaa - kaugel või lähedal".   Foto: Andras Kralla

“Ma suudan ümber lükata iga Äripäevas avaldatud rea,” ütles Uvicu omanik Alexander Musarov Äripäeva venekeelsele lehele Delovõje Vedomosti. “Meie ettevõte on tegutsenud juba 25 aastat. 25 aastat tagasi olin ma lugupeetud ärimees. Ma ei ole enda kohta kellegi suust midagi halba kuulnud. Ja ühtäkki on minust saanud varas, suli, lurjus ja kes kõik veel. Kuidas selline asi saab võimalik olla?”

Musarov leiab, et talle esitatud süüdistused ei vasta tegelikkusele ja on osa infokampaaniast, mis on suunatud Uvicu pankrotti ajamisele.

Loo algus: Uvicu juhti tabasid investorite süüdistused ja kriminaalasi

Musarovi advokaat Villu Tragon edastas ettevõtjale Äripäeva küsimused, kuid ajakirjanikud neile vastust ei saanudki. Tragon piirdus kõigest üldsõnalise kommentaariga. Veidi aja pärast saatis Musarov välja pressiteate, milles ta süüdistas kedagi “konkurenti” infokampaanias ja katses firmat üle võtta. Ükski Uvicu konkurentidest ei pöördunud omal algatusel ajalehe poole ei enne artikli kirjutamist ega ka selle kirjutamise ajal. Ignoreerides Äripäeva küsimusi, pöördus Musarov oma esindaja kaudu otse DVsse sooviga anda selgitusi.

Esmaspäevane Äripäev kirjutas, et miljonieurose maksuvõlaga Uvicu omanik, pelmeenikuningaks ristitud Alexander Musarov sipleb võlgades, kuhu on ta kaasa vedanud pangad Eestis ja Venemaal, samuti tuntud väikeinvestorid.

Isiklikus pankrotis ja ärikeeluga Musarovi edust on järel riismed ja pahased võlausaldajad. Petta said kõik, kes Musaroviga tegemist tegid: sõbrad, tarnijad, pangad ja investorid, võtab loo kokku üks pettunud ettevõte.

Avaldame intervjuu Alexander Musaroviga lühendatud kujul.

Räägime kõigest järjekorras. Kui teil tekkisid probleemid, oli Maag Grupp valmis Uvicu ära ostma.

Valmistasime tehingut ette kaks kuud. Valisime, vaidlesime, juristid töötasid. Lõpuks leppisime kokku brändi hinnas ja ka summas, mille ma kavatsesin kulutada võlgnevuste vähendamisele meie võlausaldajate ees.

Ja samal päeval, kui me pidime notari juurde minema, ütlesid nad meile ära, teatades: “Brändi me ostame, ülejäänu aga maksame hiljem.” See tähendab, et nad tahtsid meid natuke... Kuidas seda ärikeeles öeldagi? Oskan öelda ainult lihtsa töömehe sõnadega... Ühesõnaga, me nägime seda läbi ja keeldusime.

Ning Maag Grupp, nähes, et nad meie varasid ja turgu äkkrünnakuga kätte ei saa, pani eestikeelsete kirjadega pelmeenide tootmise ja müügi püsti Lätis. Saatis poodidesse, saades meie konkurendiks. Maagi eesmärk oli meid välja tõrjuda ja saada kõik endale. Meie käes oli ju 70% turust.

Maag Grupi omanik Roland Lepp teatas: “Kui me üritasime Uvicut osta, selgus, et bilansis kajastatud kohustused moodustasid kõigest poole tegelikest. Sellepärast ütlesime ära.”

Kõik bilansiline ja bilansiväline oli kajastatud aastaaruandes, mida auditeeris Ernst & Young. Kõik, mis selles on, on olemas. Mida seal ei ole, seda pole. Kõik ülejäänu on tühi lora.

Uvicu bränd ja töötajad olid ju tõepoolest viidud üle firmasse Ecotrade, millega tegeleb teie poeg?

Viimasel kümnel aastal ei ole bränd olnud kunagi registreeritud Uvicu nimele. 10–12 aastat tagasi hakkasime seda ümber paigutama oma erinevatesse ettevõtetesse.

Miks?

Riskide hajutamine. Kõiki mune ei tohi hoida ühes korvis. Meil on olnud alati nii, et üks ettevõte toodab, teine müüb, aga bränd kuulub kolmandale.

Kelle käes on bränd praegu?

Ecotrade'i käes.

Teie võlausaldaja on Luminor...

See on meie võlausaldajatest ainus, kellel on tagatised.

Millised need tagatised on?

Tehas: seinad, sisseseade, kinnisvara. Muide, pank kirjutas selle loo juba ammu korstnasse. Neilt üritati seda võlga ära osta, kuid pank ei teinud rohkem allahindlust kui 20%. Ja õigesti tegi, sest kõrgem juhtkond ei oleks seda vastasel juhul aktsepteerinud.

Aga kui vara oleks müünud pankrotihaldur, siis nende käest ei oleks juba midagi saanud. Kui seal on 6 miljoni asemel miljon või poolteist – selles ei ole midagi hirmsat. Kuid Maag tahtis saada selle kõik võileivahinnaga.

Sellepärast on nende kahe eesmärk ajada meid pankrotti. Kõik ülejäänud võlausaldajad, välja arvatud obligatsioonide omanikud, on nõus meie eest seisma, taotlema saneerimist ja andma selle raha rahulikult ära, sest me oleme viimased poolteist aastat töötanud võlgnevuste kustutamise graafikus.

Redgate Capitali esindaja teatas, et te kavatsete rahastada Venemaa projekte obligatsioonide eest saadud rahaga.

Redgate'il on väga keeruline olukord. Nad on kaasanud investorite raha. See raha ei kadunud, kuid seda ei tagastatud õigeaegselt, seda tuleb kaua oodata. Selle tagajärjel kannatab Redgate'i maine. Nende ülesanne on näidata kõigile, kuidas nad võitlevad investorite huvide eest.

Alexander Musarov, Uvicu omanik

Rahatähtedele ei ole kirjutatud, et need on saadud obligatsioonide müügist. Kõik see on Uvicu raha. Mingi osa nende rahast läks sellel hetkel tõepoolest sinna, kui me Venemaal hävisime.

Kas ma saan õigesti aru, et te paigutasite osa obligatsioonide eest saadud rahast Venemaa projekti?

Rahatähtedele ei ole kirjutatud, et need on saadud obligatsioonide müügist. Kõik see on Uvicu raha. Mingi osa nende rahast läks sellel hetkel tõepoolest sinna, kui me Venemaal hävisime.

Kas te kaebate kohtu saneerimisest keeldumise otsuse edasi?

Loomulikult! Meil on suurepärased majandusnäitajad. Kui neid oleks arvestatud, oleksime me võitnud.

Mida te silmas peate?

Kohus leidis, et meie 2017. aasta tulemused olid ebausutavad, sest Ernst & Young oli need ebausutavaks tunnistanud. Ning selle põhjendusega jäeti kõik meie head tulemused tähelepanuta.

Ja seda vaatamata sellele, et Ernst & Young ei esitanud detailset järeldusotsust, kuna ei olnud teada, kas tuleb pankrot või saneerimine. Ernst & Young oli kohtu otsusest ehmunud, sest ta kirjutas meie bilansile alla, olles iga viimast kui numbrit täielikult kontrollinud.

Uvicu pelmeenitootmine Tallinna külje all Jüris.  Foto: Andras Kralla

Kas ma saan õigesti aru, et teie 2017. aasta kasum oli 250 000 eurot?

Jah, kuid peale selle oli igas kuus veel 48 000 eest amortisatsiooni, mis teeb kokku umbes 700 000. Ning seda olukorras, kus me kõikusime maa ja taeva vahel, kus ei olnud otsust, millal me tohime sõlmida suuri lepinguid, kus meid üritatakse lakkamatult põlvili suruda, kus me oleme kogu aeg sõjas.

Saneerimisgraafiku järgi oleksime pidanud esimesel aastal maksma võlausaldajatele välja 350 000 eurot. See tähendab, et raha oli piisavalt. Kuid meie andmeid ei võetud arvesse. Just see on meie apellatsiooni teema.

Üks meile esitatud süüdistustest oli see, nagu oleksin ma omastanud firma vara, viinud Uvicu sihilikult pankrotti ja peitnud vara pankrotimenetluse käigus.

Pank pildistab igas kuus iga viimase kui vara, viimase sendini, mis seal on, et midagi ei läheks vasakule. Vara? Kuidas ma sain seda omastada, kui kõik on alles?

Te ütlesite, et kandsite brändi 10–12 aastat tagasi üle. Kas ma saan õigesti aru, et Uvicu töötajad on registreeritud Ecotrade'i juures?

Jah. Kuna Ecotrade tegeleb tootmisega, läks osa mänedžere, kelle vastutusalas on tarned ostjatele, loomulikult Ecotrade'i palgale, sest Uvicul ei olnud õigust neile palka maksta. Iga saneerimisnõustaja oleks sellele kohe tähelepanu juhtinud. Loomulikult viidi üle mõned inimesed, kes tegelevad toodangu laadimisega.

Miks Uvicul ei olnud õigust? Firma ju töötab.

Kui Ecotrade müüb kogu toodangu, peab ta tasuma müügiga seotud kulutused.

Millal üleminek toimus?

Arvan, et umbes poolteist või kaks aastat tagasi. Ja mõned inimesed läksid üle Ecotrade'i.

Alexander Musarov, Uvicu omanik

Minu käest isegi ei küsitud, kas ma olen varas või mitte, vaid öeldi lihtsalt: sa oled varas, ja nüüd räägi ära, miks sa nii tegid.

Äripäeva ajakirjanik esitas teile samad küsimused mis mina. Miks te nendele ei vastanud?

Mulle esitati niisugused tendentslikud küsimused, et ma sain kohe aru, et kohtuotsus on juba langetatud. Minu käest isegi ei küsitud, kas ma olen varas või mitte, vaid öeldi lihtsalt: sa oled varas, ja nüüd räägi ära, miks sa nii tegid.

Venemaal üks õnnetus teise otsa

Uvicu omaniku Alexander Musarovi sõnul andis esimese löögi nende Venemaa tegevusele ilm, millele järgnes hoop pankadelt.

Kuid algas lugu Venemaaga? Miks te sellega üldse tegelema hakkasite?

Seoses sanktsioonidega kadus kohe 20% meie käibest. Tekkis lünk, ja me mõtlesime, mida edasi teha. Otsustasime hakata äri ajama Venemaal, et vältida igasuguseid riigipiire.

Ja te investeerisite sellesse 10 miljonit eurot. Mille peale raha kulus?

Me ostsime 3500 hektarit maad ja rentisime juurde 12 000. Ehitasime nullist üles 15 000 tonni mahutava kartulihoidla. Rekultiveerisime vähemalt miljoni eest. Maksime St Peterburi pangale poolteist aastat 17,5% aastaintressi. Riik oleks pidanud kaks kolmandikku intressidest hüvitama, kuid lõpuks ei teinudki seda.

Mis läks viltu?

Kaks kuud järjest sadas iga päev vihma. Rasketehnika ei saanud põllule minna, et 800 hektarilt kartul ära koristada. Kogu saak hävis.

Kas te kavatsesite hakata kartulit müüma?

Esimesel etapil kavatsesime kartulit müüa, teisel hakata seda ümber töötlema.

Mis juhtus pärast saagi hävimist?

Pank ei andnud meile järgmise saagini laenupikendust, vaid teatas, et põllumajandus ei ole nende valdkond ja et projekt lõpetatakse.

Mis sai edasi?

Kogu lugu. Pankrotimenetlus.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum