Eesti rikaste raha lendas musta auku

Finantsnõustamise firma Zenith Capital Management partner, Uvicusse raha süstinud Kristel Meos ütleb, et firma omanik maalis talle vale pildi.  Foto: Rauno Volmar

Pelmeenitootja Uvicu võlakirjadesse raha pumbanud investorid jäid pika ninaga. Ennast tunnevad petetuna tuntud ettevõtjad, näiteks Vene jõukate perede rahaasju ajav Kristel Meos.

Äripäev kirjutab täna, kuidas miljonieurose maksuvõlaga Uvicu eraisiku pankrotis, ärikeeluga ja kriminaaluurimise all omaniku Alexander Musarovi edust on järel riismed ja pahased võlausaldajad.

Kuidas Musarov olukorda näeb, ei ole teada, sest temalt ei õnnestunud sisulist kommentaari saada. Ta ütles ainult, et süüdistused on valed ja tõendamata, laskumata detailidesse, mida täpsemalt valeks nimetab.

Kristel Meos on üks investoritest, kes raha kaotas. Hästi ei läinud ka teistel. Naistearstil Andrei Sõritsal ja tema pojal soovitas Uvicu võlakirjadesse raha panna varade juhtimise ja finantsnõustamise firma Zenith Capital Management, just eesotsas Kristel Meosega. Sõritsa kaotas 250 000 eurot. „See oli ootamatu – tugevad firmad ei lähe iga päev põhja,“ ütles Sõritsa. „Võib-olla olin sinisilmne.“

Vaevleb peavalus

Investeerides arvavad kõik, et läheb hästi, aga iga kord nii ei juhtu, tõdes Sõritsa. „Nüüd on sellest peavalu. Kui poleks midagi teinud, oleks olukord palju parem.“

Raha ei kaotanud ainult Meose rikkad kliendid, vaid ka ta ise. Meos tunneb, et uvicu omanik Alexander Musarov vedas teda ninapidi. Nimelt andis Musarov käenduse viimasele emissioonile, kuid kõik polnud nii hiilgav, nagu näis. „Musarov kinnitas hiljem, et info, mida ta oma isikliku finantsseisu kohta andis, oli vale. Tema netovarade maht oli tegelikult väiksem,“ väitis Meos.

Veel sai vastu näppe Uvicusse investeerides kirjanik ja ettevõtja Armin Kõomägi. Uvic oli tema sõnul arusaadav ja korraliku brändiga ettevõte. „Ilmselt selle baasilt otsustasin. Me kõik oleme neid pelmeene ostnud ja söönud. Võib-olla oleks pidanud rohkem uurima, mida ta väljaspool Eestit teeb. Riskid, nagu aru saan, olid väljaspool Eestit. Ju olin liiga pealiskaudne,“ rääkis Kõomägi. Kui suurest summast ta ilma jäi, Kõomägi ei öelnud.

Võlausaldajate ringist käib läbi ka elamislubade skandaalist tuttava Nikolai Stelmachi üks ettevõtetest. Stelmach keeldus kommenteerimisest.

Abi investeerijalt

Uvicu aitas investorite juurde investeerimispangandusega tegelev Redgate Capital, mis päädis sellega, et viimase kahe aasta jooksul on Redgate Capital emissiooni tagatisagendiga üritanud saavutada kokkulepet Musarovi ja võlausaldajate vahel. Investorid panustasid Uvicusse 1,5 miljonit eurot.

Redgate Capitali poole pöördus Musarov kuus aastat tagasi. Redgate Capitali partner Valeria Kiisale jättis Musarov hea mulje. Pealegi oli Uvic usaldusväärne tootmisettevõte, mis sai tuge pankadelt, EASist ja PRIAst. „Musarovit oli kutsutud presidendi vastuvõtule,“ lisas Kiisk.

Musarov tahtis raha ärimahtude kasvatamiseks. Lisavahendeid oli vaja käibekapitali jaoks ekspordimahtude suurendamiseks ja tütarfirma, jäätisetootja Druva Foodsi investeerimisprogrammi lõpetamiseks.

„Keegi ei osanud toona ette nähagi, et võlakirjade raha mittesihtotstarbeliselt kasutatakse,“ sõnas Kiisk. Teisisõnu ajas Musarov segamini enda ja oma firmade rahakotid.

Asi algas ilusalt. 2014. lasti välja esimesed Uvicu võlakirjad, mida Redgate’i andmetel kasutati tõesti äritegevuse rahastamiseks. „Ettevõte tasus kenasti intressi ja põhiosa makseid. Võlakiri oli veel amortiseeruva graafikuga, see andis hea eelduse uue emissiooni jaoks.”

Seepärast lastigi järgmisel aastal välja uued võlakirjad eelmiste refinantseerimiseks. Esimesed probleemid ilmnesidki pärast teist emissiooni. Redgate’i väitel Musarov enam asjade seisust aru anda ei tahtnud. Musarov oli uurinud, kas Redgate Capital aitaks ka Vene projekte rahastada, aga sellest Redgate keeldus.

„Teadsime, et Musarovil on Venemaal projektid, aga ei teadnud, et ta neid Uvicust rahastab,“ ütles Kiisk.

Asju, mida võlausaldajad ja Redgate Capital ei teadnud, oli veel. Selgus, et kõikidest äridest ja nende seisust polnud Musarov võlausaldajatele aru andnud.

Firma läks päästmisele

Hapuks läks olukord 2017. aasta kevadel, kui vahetult enne järjekordset võlakirjade intressimakset anti sisse Uvicu saneerimisavaldus. “Siis selgus, et Vene projekte on rahastatud peale selleks võetud kolmandate osapoolte laenude osaliselt ka võlakirjarahast ning Uvic on käibekapitalist tühjaks tõmmatud,“ rääkis Kiisk.

Võlakirjaemissioonide puhul keelatakse firmal vara ettevõttest välja viimine – olgu kas laenudena, dividendidena või muud moodi. „Musarov rikkus lepinguid, ka pankadega sõlmitud lepinguid, ja viis raha nii-öelda tagaukse kaudu välja,“ väitis Kiisk.

Redgate Capital heidab – nii nagu ka teised võlausaldajad – Uvicu saneerijale Tambet Mullarile krõbedates toonides ette, et too lasi Uvicust takistamatult varasid välja kantida. Vara viidi nende väitel üle Musarovite 24aastase poja Veniamin Musarovi ettevõttesse Ecotrade, mille kaudu toimub toodete turustamine Eestis ja lähiriikides vanade kaubamärkide all.

Andrei Zaborski, Redgate Capitali partner

Musarovil on olnud ülilennukad ideed ja suurusjärgud.

On märkimisväärne, et oma peamiseks tegevusalaks algselt autopesu märkinud ettevõte rääkis 2017. aasta majandusaasta aruandes napisõnaliselt väga edukast aastast: omandati õigused kaubamärkidele ja laiendati tegevust. See tähendab, et Uvicu kaubamärk, õigused ja sellest tulenevalt ka rahavood tõsteti ümber Ecotrade´i. Et võlausaldajad sealt midagi kätte saaks, peaks tõestama, et sisuliselt on tegu ettevõtte üleminekuga, sõnas Redgate Capital.

Samuti kahtlustab Musarovi isiklik pankrotihaldur Ly Müürsoo, et Uvicu tootmine ja töötajad on üle läinud Musarovi poja firmasse.

Viimase avaliku majandusaruande järgi teenis ühe töötajaga Ecotrade 1,1 miljoni eurose käibe juures üle 200 000 euro kasumit.

Kõrgendatud tähelepanu

Uvicu saneerimisnõustaja Tambet Mullari sõnul on Uvicu ja Ecotrade’i tehingud tema kõrgendatud tähelepanu all. Mullari ei ole aga tuvastanud, et Uvic oleks saneerimismenetluse ajal Ecotrade’ile müünud varasid peale lubatud toodete. Ecotrade müüb Uvicu toodangut kaubanduskettidele, mida varem tegi Uvic Estonia.

“Kuivõrd Uvic ei ole faktooringukõlblik, siis peeti toodangu edasimüügiks vajalikuks edasimüügiettevõtte kasutamist, kes on suuteline tasuma müüdud toodangu eest Uvicule kiiremini, kui seda teeksid kaubandusketid,” rääkis Mullari.

“Ecotrade’i meeskond on Uvic müügisuunitlusega töötajate baasil moodustatud. Tootmistegevusega seotud töötajad töötavad endiselt Uvicus,” kinnitas Mullari ja selgitas, et saneerimisnõustajale on pandud kohustus kontrollida ettevõtja tegevust, ka tehingute tegemist, kuid mitte anda nõusolekut.

Praegu jääb Redgate’il üle vaid nentida, et petta said kõik, kes Musaroviga tegemist tegid: sõbrad, kes laenu andsid, tarnijad, pangad, investorid. Kas kellelgi on lootust raha tagasi saada, on ebaselge. „Ettevõte (Uvic) töötab tänu sellele, et finantskulud on ära langenud,“ lausus Redgate Capitali partner Andrei Zaborski. „EBITDA mõttes on ta alati positiivne olnud.“

Kiisk lisas, et saneerimiskava tähtsaim osa oli Uvicu Läti jäätisetööstuse Druvas müük. “Aga see läks eelmisel aastal pankrotti,“ ütles Kiisk. „Musarovi versioon on, et ta suudab võlad tagasi maksta, laske aga ajatada.“

Mis laadi inimesega tegu?

Redgate Capitali partner Andrei Zaborski ütles, et Musarov on jätnud huvitava, ettevõtliku ja aktiivse mulje. Enne Venemaalt Eestisse tulekut töötas Musarov meditsiinisektoris.

„Ta on inimene, kes on ärivõimalusi otsinud kogu aeg. Tal on olnud ülilennukad ideed ja suurusjärgud, näiteks Venemaa projektid pidid maksma minema 40 miljonit eurot,“ meenutas Zaborski.

Loomu poolest halvaks Zaborski Musarovit ei pea, aga nii nagu teised, toob ta välja suure vahe ärikultuuris: Musarovil polnud väidetavalt võlgade tagasimaksmisega kiiret. Kuna ta laenas peamiselt pankadelt ja sõpradelt, kellega andiski läbi rääkida, tuli talle näiteks Valeria Kiisa meenutuse järgi esialgu üllatusena, et võlakirjaintressi peab maksma õigel päeval.

Jaga lugu:
Seotud lood
Kõik seotud lood
Hetkel kuum