Tööturg on saavutanud tipu

Eesti tööturgu suunavad kaks tugevat trendi: ettevõtete kohandumine palgasurvele ja demograafia. Neist esimest iseloomustab paari suurettevõtte hiljutine teade tootmise lõpetamisest Eestis – siinne palgatase on muutunud liiga kõrgeks. Keskmine brutopalk jõuab tänavu 1400 euro lähedale ja ka tööandjad tunnistavad, et vähem kui 1000 eurose netopalgaga on töötaja leidmine võimatu ükskõik millisele ametikohale. Kuigi madalad palgad on ennekõike levinud teeninduses, on kodumaiseid kliente teenindaval sektoril võimalik tööjõukulu hindadesse lihtsamini üle kanda, sest samas seisus on ka konkurendid. Kiire palgakasvu ajal saab hinnatõus ehk ka vähem negatiivset tähelepanu.

Palju keerulisemas olukorras on tööstussektor, kus suur osa toodangust müüakse välisriikidesse ja kes tegutseb valdavalt traditsioonilistes, madala tootlikkusega harudes. Et Eesti tööstuses tehakse palju tühja tööd iseloomustab fakt, et kui töötlevas tööstuses leidis mullu rakendust ligi 19% kõigist tööga hõivatud inimestest, siis kogu majanduses loodud lisandväärtusest andis haru kõigest 15%. Teistes Euroopa riikides on see enamasti vastupidi, sealhulgas muide ka Eestiga majanduslikult sarnases Leedus. Taoline ebakõla ei kesta igavesti ja see suhe hakkab kiire palgakasvu tingimustes paranema vähetootlike ettevõtete sulgemise kaudu.

Teine suur trend on mõistagi demograafia, täpsemalt nooremas tööeas olevate inimeste arvu järsk langus. 1990. aastate väike sündimus on praegu suur peavalu teenindussektorile, kes on harjunud palkama just noori töötajaid. Samas liigub töökäte vähenemine ajateljel pidevalt edasi ja puudutab peatselt kõiki majandussektoreid. Nagu matemaatikas, võivad kaks negatiivset trendi viia siiski positiivse tulemuseni – käsikäes kaovad madalapalgalised ametid ja nende pidajad.

Kuigi suremus ületab jätkuvalt sündide arvu, siis on Eesti rahvaarv sisserände abil juba neli järjestikust aastat kasvanud. Võrreldes 2015. aastaga on rahvaarv suurenenud umbes 11 500 inimese võrra ehk 0,9%. Eesti eristub sellega drastiliselt teistest Balti riikidest: Leedu on sama perioodi vältel kaotanud 4% oma rahvastikust ehk 127 000 inimest, Läti 3% ehk 66 000 inimest. Tähelepanuväärselt moodustab sisserändest enamuse eesti rahvusest inimeste naasmine kodumaale. Lisaks tagasirändele on tööturgu mõjutanud ulatuslik lühiajalise välistööjõu kaasamine. Kõige positiivsem on selle mõju olnud ehitussektoris. Kuigi mullused ehitusmahud ületasid isegi 2007. aasta buumi tippu, ei ole see pannud õpetajaid, arste ja bussijuhte kellut haarama ning ajutine suur nõudlus on kaetud ajutise välistööjõuga. Kahjuks ei muuda kõik see aga fakti, et pikemas plaanis on tööealise rahvastiku arvu vähenemine Eesti majanduse üks suuremaid väljakutseid."