Aprill tõi kinnisvaratehingute koleda kukkumise

Eelmises kriisis laenutagatiseks pandud maja laenuvõlgade tõttu kaotanud taksojuhina töötav Olavi Ollino maksab laenu ehk „surnud hobust“ edasi, et mitte jääda ilma ka lisatagatiseks pandud teisest majast. Maksepuhkust talle ei anta, mis sest, et koroonakriisi tõttu jäi sissetulekuta.

Kui kuu aega tagasi pärast esimesi eriolukorra nädalaid hakkasid üürilised oma elukohtadele üürilangetust otsima 10–15% ulatuses, siis nüüd tuleb üürileandjatel tihti hinda alandada koguni kolmandiku, et pind pikalt tühjalt seisma ei jääks.

Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.