Tööstuse ajalugu: kuidas aurumasin maailma mustaks värvis

Artikkel

- Uudised
- Imeline Ajalugu
- 12. märts 2023 kell 4:00
Kuula
Tööstuse ajalugu: kuidas aurumasin maailma mustaks värvis
19. sajandil mattusid Briti linnad musta suitsu. Pildil on Stoke-on-Trent – linn, millest kujunes Inglismaa keraamikatööstuse süda. Foto: Imeline Ajalugu
18. sajandil tehti Inglismaal esimesed aurujõu rakendamise katsed. Leidlikud inglased konstrueerisid masinad, mis muundasid veeauru energia mehaaniliseks energiaks, ning maailm muutus igaveseks. Aurumasin võimaldas teenida suurt tulu, ent sel oli hirmuäratav hind.
Ootusäreva näoga mehed olid kogunenud Inglismaal Birminghami linnast läände jääva Coneygree söekaevanduse juurde. Kaevanduse omanik, Dudley lossi parun, olevat hankinud endale seninägematu masina. Oli aasta 1712.
Imeline Ajalugu on veebis
Kasuta eripakkumist ja loe Imelist Ajalugu kolm kuud ühe hinnaga!
Masina oli ehitanud Inglise leidur ja sepp Thomas Newcomen ning sellega pidanuks lõppema kaevurite igavene nuhtlus – üleujutused maa-alustes käikudes. Mehed vaatasid 9,5 meetri kõrgust ja 20 tonni raskust tehnikaimet, mis koosnes ahjust koos katlaga, kolvist ja tohutu pikast vardast, samal ajal kui katlakütjad katla all ahju tuld tegid. Korstnast hakkas välja popsuma musta suitsu ja peagi ärkas masin otsekui ellu. See köhis ja ähkis ning popsutas, kuni ootamatult liigahtas suur kolb. Liikumine kandus üle 6 meetri pikkusele vardale, mis kandis jõu edasi kaevanduse veepumpadele.
Mehed jäid ammuli sui masina rütmilisi liikumisi vahtima. Nende imestuseks hakkaski torudest, mis ulatusid peaaegu 50 meetri sügavusele kaevandusse, vesi välja voolama. Iga viie sekundiga pumpas masin välja 56 liitrit vett – see tähendas üle 600 liitri minutis.
Keegi polnud kunagi varem suutnud nii suurest sügavusest vett üles pumbata ja ammugi mitte nii palju.
Thomas Newcomeni aurumasin oli esimene leiutis pikas jadas, mis taltsutasid 18. sajandil auru ja muutsid selle energia mehaaniliseks energiaks. Aur pandi inimese hüvanguks tööle.
1769. aastal arendas James Watt aurumasina universaalseks tööstuslikuks jõumasinaks ning sealtmaalt oli tee lahti igat masti tööstuslikele mehhanismidele.
Mis puutub päikesesse, siis ma olen siin elanud kümme aastat ja pole kunagi näinud seda, mida kutsutakse säravaks päikesepaisteks.
Manchesteri elanik 1888. aastal
Järgmise saja aasta vältel tegid need tööstuses revolutsiooni mitte ainult Inglismaal, vaid ka mujal maailmas.
Aurumasinad muutsid senised agraarmaad ettevõtlikeks tööstusriikideks ning võimaldasid nii inimestel kui ka kaupadel ületada maailmameresid ja mandreid kiirusega, millest varem polnud keegi unistadagi osanud.
Tööstusrevolutsioonil olid siiski ettenägematud tagajärjed, mis vaevavad meie planeeti tänapäevani. Aurumasinad tõid kaasa mitte üksnes suure jõu, vaid ka mürgise väävlit sisaldava suitsu, mis tekkis tohutute söekoguste põletamisest. Aurumasina käitatud industrialiseerimisega kaasnesid haigused, surmad ja looduskatastroofid.
Just siis sai alguse õhu reostamine, mis on nüüdseks kestnud juba 250 aastat ja põhjustanud kliimakriisi.
Thomas Newcomeni aurumasinat arendas edasi James Watt, tänu kellele hakati seda kasutama mitmes tööstusvaldkonnas.Foto: Imeline Ajalugu / Bridgeman Art Library
Esimesena võtsid auru igapäevasesse kasutusse inglased. See ei juhtunud üksnes seetõttu, et saareriik oli aurumasina sünnimaa. Inglismaal oli juba tekkinud tööstuslik tootmine, sealsed vee jõul töötanud vabrikud kudusid palju kangast, mis oli tollal olulisim tarbekaup.
Kangakudumine ja muude kaupade tootmine toimus üldjuhul suuremates linnades. Londonis rajati tööstus juba varakult, kuid suurem osa vabrikutest pandi püsti Inglismaa põhjaossa sellistesse linnadesse nagu Leeds ja Sheffield ning samuti Lancashire’i krahvkonna Manchesteri linna. Manchester muutus imekiiresti riigi juhtivaks tööstuslinnaks ja omalaadseks majakaks kogu ülejäänud maailmale.
Manchesterist sai maailma korsten
Manchester oli juba varakeskajast tuntud villa ja lina ning nendest tehtud kaupade tootmise kohana. Kangakudumine käis Manchesteris alguses kodudes ja alates 18. sajandist vabrikutes, mille kangastelgi käitasid vesirattad.
1780. aastal muretses üks linna puuvillaketrusvabrik endale kangasteljed, mille pani tööle aurumasin. Sestpeale läks kõik ülikiiresti. Juba 1816. aastal oli Manchesteris ja selle eeslinnas Salfordis ühtekokku 86 puuvillaketrusvabrikut. 1825. aastal oli nende hulk kasvanud 104 vabrikuni, milles puhkis ja ähkis kokku 110 aurumasinat. Aurumasinaid tuli üha juurde, sest need tõhustasid tootmist märgatavalt.
„Ühes hoones oli 100hobujõuline aurumasin – see on samasugune jõud kui 880 mehel –, mis käitas 50 000 ketrusvõlli. Vabrik vajab küll 750 meest, kuid masinatega toodavad nemad sama palju kedrust kui varem 200 000 inimest,“ kirjutas tolleaegne ajalehetoimetaja Edward Baines.
Tootlikkuse paranemine ilmutas end paraku ka muul moel. Manchester oli nüüd iga päev ja kõigil aastaaegadel mähkunud paksu musta suitsu sisse. Umbes 1840. aastal paiskasid Manchesteris lämmatavat suitsu välja ligi 500 tööstuskorstnat. Neile lisandusid elumajade korstnad, sest kodusid ja muid ruume köeti samuti söega.
„Tuhandete korstnate suitsust pliikarva värvunud taeva nägemine toob igaühele, kes on linna tulnud, teadvusse kahtluseta arusaama, et ta on lähenemas meie maa põhjapiirkonna tööstuse peakorterisse,“ kirjutas 1850. aasta paiku ajakirjanik Angus Reach.
Progressi käitas odav süsi
Aurumasinate imeteod olid võimalikud tänu söemaardlatele. Süsi on süsinikurikas pruun või must tahke ja hästi põlev aine, mis on tekkinud looduses ligi 300 miljonit aastat tagasi kasvanud taimedest. Veel täielikult lagunemata orgaaniline aine kattus pinnase ja kivimitega ning sattus ajapikku suure rõhu alla. Nii tekkisid fossiilsetest taimedest söelademed.
Küttematerjalina on süsi fantastiline, sest sel on suur kütteväärtus ja seda leidub maapinnas tohutul hulgal. See tõhus küttematerjal on aga tõeline nuhtlus nii kliimale kui ka inimeste tervisele. Söe põlemisel tekib süsinikdioksiid ehk süsihappegaas, mis on üks peamisi kasvuhooneefekti tekitajaid: see laseb päikesekiirgusel jõuda maapinnani, kuid takistab soojuskiirguse hajumist Maalt kosmosesse. Seetõttu hakkab planeedi temperatuur tõusma.
Lisaks tekib söe põlemisel selles leiduvast väävlist vääveldioksiid, mis sajab lõpuks maha happevihmana. Peale selle sisaldab söetuhk raskmetalle, nagu kaadmium ja elavhõbe. Neid mürgiseid aineid pumpasid Manchesteri tuhanded korstnad 19. sajandil linna elanike kopsudesse iga päev.
Ajavahemikul 1811–1875 kasvas tööstuslinna söetarbimine 30kordseks ehk aastas põletati kolm miljonit tonni sütt. Samas taktis suurenes ka tööstushoonete korstnate arv: 1840. aastal oli neid 500, ent ligi poolsada aastat hiljem juba 1200.
Industrialiseerimine nõudis sütt, mida tuli üles tuua aina sügavamalt. Kaevandusehobused ei näinud tavaliselt kunagi päikesevalgust.Foto: Imagno / Getty Images
Sütt toodi üha sügavamalt
Aurumasinate kasutuselevõtt suurendas kogu maailmas nõudlust söe järele. Aina uute tehaste, vedurite ja laevaliinide vajaduste rahuldamiseks tuli rajada üha uusi ja üha sügavamaid söekaevandusi.
Britid kaevandasid sütt juba ammu enne tööstusrevolutsiooni algust. Söetarbimine oli aga suhteliselt väike, mistõttu polnud kaevuritel vaja kaevuda rohkem kui mõne meetri sügavusele, et katta turu vajadust küttematerjali järele. 1700. aastal oli keskmine kaevandus juba umbes 45 meetri sügavune.
Aurumasinate tulek muutis kõike. Nõudlus kasvas. Samas võimaldasid auru jõul töötanud pumbad ja muud masinad kaevandusi kuivana hoida ja sütt sai sestpeale üles tuua juba palju sügavamalt. 1820. aastal oli keskmine kaevandusšaht 137 meetri sügavune. 1860. aastal võisid kaevandused ulatuda juba 167 meetrini. Samuti kasvas söetootmine. Kui 1800. aasta paiku kaevasid britid maapinnast välja ligikaudu 10 miljonit tonni sütt, siis 1913. aastaks oli see näitaja kasvanud 292 miljoni tonnini. Selleks ajaks oli USA brittidest ette jõudnud, kaevandades 517 miljonit tonni sütt. Prantsusmaa kaevandas ainult 40 miljonit tonni, Saksamaa oli kohe brittide järel, tootes 173 miljonit tonni.
Enamik Saksamaa söest kaevandati Ruhri piirkonnas. 1910. aastal kaevasid selles piirkonna ligi 400 000 kaevurit maa seest välja ligikaudu 110 miljonit tonni sütt. Mis puutub kaevanduste sügavusse, siis selles olid sakslased esirinnas. Zeche Ewaldi kaevandus ulatus juba 1884. aastal 624 meetri sügavusele.
Prantsuse poliitikule Léon Faucher’le avaldas 1840. aastal Manchesteri nägemine sellist mõju, et ta võrdles linna aktiivse vulkaaniga. Üks Inglise ohvitser nimetas linna aga põrgu sissepääsuks.
Olukord aina halvenes. 1888. aastal kirjutas Manchesteri elanik: „Õhk on selles kvartalis suitsust nõnda paks, et pole võimalik näha, mis on sinust mõnesaja meetri kaugusel. Mis puutub päikesesse, siis ma olen siin elanud kümme aastat ja pole kunagi näinud seda, mida kutsutakse säravaks päikesepaisteks.“
Suits varjutas Briti tööstuslinnades valguse, kuid ühtlasi sisaldas ka peenikest tuhatolmu, mis heljus aeglaselt maapinnale ning kattis õhukese vaibana taimed, loomad ja inimesed.
„Ma pole kunagi varem käinud kohas, kus mustus lausa hüppab inimesele näkku!“ olevat 1890. aastal öelnud üks välismaalane luuletajale Edward Carpenterile pärast tööstuslinnas Sheffieldis käiku. Seal kattis nõgi ka jalgradu.
Taimed ja puud kuivasid
Nii taimedele kui ka loomadele söesuitsu tõttu tekkinud kahju võis oma silmaga näha iga Manchesteri elanik. Aastail 1760–1830 oli linna elanikkond kasvanud 17 000 inimeselt 180 000-le. Selleks, et töölised saaksid loodust nautida, rajasid linnavõimud 1846. aastal mitu parki nii Manchesteri kui ka selle eeslinna Salfordi Vabrikandid toetasid ettevõtmist rahaga.
„Need pargid on meie rasket tööd tegevate vabrikutööliste ja käsitööliste iganädalased väljasõidukohad, mille rohelised muruplatsid ja varjulised puud pakuvad meeldivat vaheldust suitsusele Manchesterile,“ kirjutati linna tutvustanud brošüüris.
See ilu ei kestnud aga kaua, sest lilled vajusid longu ja puud hakkasid kuivama. Isegi väga vastupidavaks peetavad rododendronid surid välja. Sajandi lõpus tunnistas vabrikuomanik Herbert Philips, kelle rahadega ehitati esimene park, et puud ei saa Manchesteris kasvada.
„Vanemates parkides puid enam ei kasva. Meie korstnatest tulev väävelhape on need hävitanud,“ kirjutas ta.
Mõnes linnaosas ei võrsunud enam ükski taim, isegi muru ei saanud nendes oludes kasvada.
Reostus ei piirdunud üksnes linnaga. 1902. aastal kuulutas füüsik James Browne: „Me elame suitsuajastul. Me lämbume aastaringse söepõletamise jääkidesse. Talvel langeb see alla sinu peale nagu sünge ja kole udu. Suvel oled sa sunnitud rändama kaugele, et näha valge villaga lammast või noppida lilleõisi ilma käsi nõest mustaks määrimata.“
Enamik inimesi oli veendunud, et see oli lokaalne probleem, mis tuli lahendada korstnate kõrgemaks ehitamisega.
„Põlenud süsi kaob jäljetult õhu üüratusse merre,“ kinnitas 1901. aastal Clemens Winkler, kes mõni aasta hiljem sai Nobeli auhinna. Üks Manchesteri vabrikuomanik oli teinud ettepaneku, et linna paljud korstnad tuleb asendada ühe hiiglasliku korstnaga. See pidi olema 200 meetri kõrgune ja umbes 45meetrise läbimõõduga. Idee kohaselt pidanuks selline korsten saatma suitsu nii kõrgele, et elanikke see enam ei segaks. Mõtet ei tehtud aga kunagi teoks, ehkki kõigile oli selge, et lõputu suitsuvine hävitas linnaelanike tervist.
Imeline Ajalugu on veebis
Kasuta eripakkumist ja loe Imelist Ajalugu kolm kuud ühe hinnaga!
Õhureostusest sai massimõrvar
19. sajandi teises pooles ei saanud britid tööstuslinnade elanike tervisehädasid enam eirata. Arstide sõnul oli hingamisteede haigustest saanud rahvahaigus. Õhureostuse mõju avaldub esmalt bronhiidina, millest sai 1870ndail Inglismaa tööstuslinnades peamine surmapõhjus. Igal aastal suri selle haiguse tagajärjel 50 000 kuni 70 000 inimest. Õhureostuse mõju tugevdas sudu, mis vahel tööstuslinnadele laskus ja need endasse mähkis. Sudu põhjuseks olid korstnasuitsus sisaldunud nõgi, mille osakesed kombineerusid veeauru ja väävliühenditega, mis andsid sudule iseloomuliku terava ja hapuka lõhna.
„Manchesteri udu puhul võib eriliseks pidada seda, et võrreldes näiteks Londoni uduga on see üliterava lõhnaga, seda just ebatavaliselt suure väävlisisalduse tõttu,“ märkis keemik George Davis. Selline udu pani silmad vett jooksma ning kõrvetas kurgus, nii et linnaelanikud pidid püsima kodudes. Londonis, kus reostus polnud nii hull kui Manchesteris, registreeris teadlane Rollo Russell siiski tähelepanuväärse suremuse kasvu.
1880. aastal 24. jaanuari ja 7. veebruari vahel – see oli aeg, mil ilm oli kärekülm ja samas oli linn mähkunud suitsusegusesse udusse – suurenes suremus tuhande elaniku kohta 27,1 juhtumilt 48,1 juhtumile.
Linnas valitses pidev poolhämarus ja inimesed istusid siseruumides, sest ei soovinud minna õue halva õhu kätte. Seega liiguti vähe ja selle tagajärjel tekkis D-vitamiini puudus, sest seda vitamiini tekib nahas päikesekiirte mõjul. D-vitamiini vaeguse tagajärjel hakkas laialdaselt levima rahhiit – seda kutsutigi vahepeal inglise tõveks.
Briti tööstuslinnadele laskus igavene (s)udu. Linnaelanikud ei pruukinud üksteist mitme kuu jooksul selgesti näha. Pildil on tolleaegse kunstniku satiiriline illustratsioon elust selles linnas.Foto: Shutterstock
Rahhiit pidurdab luude kasvu ja luud pehmenevad ning kõverduvad, iseäranis lastel. Uuema aja teadustööd näitavad, et see haigus teeb lapsed vastuvõtlikumaks teistegi tõbede, näiteks rõugete, läkaköha ja tuberkuloosi suhtes.
19. sajandi lõpus levis aurumasinate söesuits ka väljapoole linnu. Auruvedurid tossutasid vast valminud raudteedel läbi Inglismaa rohelise maastiku. Jõgedel, järvedel ja maailmameredel suitsesid aurikud, mille katlakütjad toitsid näljaseid masinaid ööpäev ringi söega.
Selgus, et reostus jõuab uskumatult kaugele. Kui 1888. aastal sadas Norras mõistatuslikku musta lund, jõuti seda uurides järeldusele, et põhjuseks oli Inglismaa nõgi, mis oli reisinud rohkem kui 1000 kilomeetri kaugusele.
14 aasta pärast oli Manchesteri nõereostus muutunud lausa äärmuslikuks. Üks sademete analüüs näitas, et kümne päevaga sadas koos lumega taevast alla 300 tonni nõge.
Õhureostuse ohud olid selleks ajaks jõudnud ka linnaelanike teadvusse. Üks kodanik sedastas 1888. aastal ajalehele saadetud lugejakirjas: „Mul ei jää muud üle, kui loota, et need, kes peavad hoolitsema rahva tervise eest, teevad oma tööd vastutustundlikult ning annavad endast kõik selle nimel, et võita see koletis, mis tapab meie poisse ja tüdrukuid – tulevasi mehi ja naisi.“
Kriitikute mõjuvõim oli siiski väike. Teisalt tähendas must suits ju ka töökohti ja heaolu.
„Jumal olgu tänatud, et suits nendest kõrgetest korstnatest kerkib! Mul ei olnud vaja kaugele reisida, et näha, mida tähendavad mittesuitsevad vabrikukorstnad – nimelt seda, et kodukolle on kustunud, töötahteline tööline on töötu ja ausa perekonna laualt puudub leib,“ kirjutas 1842. aastal Iiri kirjanik William Taylor.
Ta naasis äsja reisilt, mis oli kulgenud läbi Manchesteri. Seal oli parajasti käes aeg, mil nõudlus Briti tööstuse toodete vastu oli vähenenud ning mitu vabrikut olid seiskunud.
Kui 1882. aasta detsembris kutsus üks reostuse vastu võidelnud liikumine inimesi miitingule, siis tulidki kohalikud elanikud hulganisti kokku, kuid hoopis selleks, et kaitsta vabriku õigust õhku reostada. Vabriku toetajate seas oli palju töölisi, kes kartsid, et kui vabrikule seatakse ranged reostusnormid, siis satuvad ohtu nende töökohad. Miitingu korraldajate ettepanek võtta vastu resolutsioon, mis nõuaks linnavalitsuselt reostuse vähendamist, lükati tagasi.
„Kui nad [vabrikuomanikud – toim] aetakse siit minema, kuidas saavad siis inimesed leiba teenida,“ küsis koosolekul esinenud ametnik George Jones retooriliselt.
Ajakirjanik Angus Reach tegi situatsioonist tabava kokkuvõtte: „See räpane masin peab tööd jätkama, kui me ei taha, et sajad tuhanded nälga jääksid.“
Reformid lükati kõrvale
Aurumasinate võidukäik jätkus ka väljaspool Inglismaad. USA kirdeosas edenes industrialiseerimine alates 19. sajandi algusest kiiresti ning selle tulipunkt oli Pittsburg. Linn paikneb Ohio lähtejõgede Allegheny ja Monongahela ühinemiskohal. Transpordisadam tegigi Pittsburgist 19. sajandi alguses juhtiva tööstuslinna, kuid sellega kaasnes ka reostus.
„Isegi lund võib Pittsburgis harva nimetada valgeks,“ kirjutati 1817. aastal ühes linna tutvustanud reisijuhis.
Pittsburg oli Ameerika Ühendriikide kõige suurema õhureostusega linn, sest sealne terasetööstus tarbis tohutul hulgal sütt.Foto: Granger/F1online, Imageselect
Pittsburg kui kaaneta põrgu
Ameerika Ühendriikide kirdeosas paiknev Pittsburg saavutas 19. sajandil riigi suurima tootmiskeskuse staatuse. Kahjuks kaasnes sellega ka kõiki rekordeid löönud reostus.
Suured söemaardlad ja hea jõgedevaheline asukoht tegi Pittsburgi linnast industrialiseerimise loomuliku keskpunkti. Ameerika kodusõja ajal (1861–1865) oli Pittsburg põhjaosariikide sõjaväele peamine kahurite, laskemoona ja soomustatud sõjalaevade tarnija.
Kodusõja järel sai industrialiseerimine sisse tõsise hoo. Pittsburg sai sestpeale tuntuks kui USA teraselinn number üks, sest seal asus ka ettevõtte U.S. Steel. Ettevõtlikkusel oli aga ränk hind. Linn oli pidevalt mähkunud paksu suitsu, mis pärines vabrikukorstnatest. Jõgede vesi oli niivõrd tugevasti reostunud, et linna elanike suremus tüüfusesse oli riigi suurim. Ajakirjanik James Parton ajakirjast The Atlantic Monthly kirjeldas linna lühidalt ja löövalt kui kaaneta põrgut.
1940. aastaks oli Pittsburgi reostus sedavõrd hull, et tänavalaternad tuli süüdata päise päeva ajal. Lõpuks sekkus linnavalitsus ja nõudis ettevõtetelt vähem reostavate kütteainete, nagu nafta, kasutamist. Selle tulemusena saavutati peagi reostuse mõningane vähenemine. Juba 1948. aastal oli nähtavus linnatänavail palju parem ning 1954. aastal pääses maapinnale juba 90 protsenti rohkem päikesevalgust.
19. sajandi viimaseil aastail arenes Saksamaal plahvatuslikult Ruhri piirkond. Piirkonnas leidus suuri ja rikkalikke söelademeid ning aurumasinad panid kaevandus- ja terasetööstuse võimsalt kasvama. 1910. aastal oli kaevandustes ametis üle 400 000 mehe. Tööstuspiirkonda läbivate Ruhri, Reini ja Lippe jõe kallastele kerkisid hiiglaslikud teraseahjud.
Ainuüksi Kruppi tehases Essenis töötas üle 30 000 mehe.
Saksamaa Ruhri piirkond kannatas samasuguste reostusprobleemide käes nagu Briti tööstuslinnad. Kruppi vabrikute rajaja Alfred Krupp kolis 1861. aastal koos perekonnaga Esseni tehase alale ehitatud häärberisse. Tehasest tulnud suits ja müra sundisid teda peagi ümber kolima uuele krundile, mis asus Essenil lasuvast sudust kaugel mäenõlval.
Tema töölistel sellist luksust mõistagi ei olnud. Nemad olid sunnitud elama reostuse keskel. Õhureostuse tõttu hävisid nii taimed kui ka puud ning happevihm hävitas üsna pea tööstuspiirkonda ümbritsenud suured metsad.
Saksa teadlased, kes 1883. aastal uurisid Saksamaa tööstuslinnu ümbritsenud metsade kuivamist, jõudsid järeldusele, et see on hind, mis tuleb progressi eest maksta.
Reostuse mõju sai ilmseks 1923. aastal, mil Prantsusmaa okupeeris Ruhri piirkonna, mille tööstus jäi mõneks ajaks seisma. Kevadest sügiseni kestnud Prantsuse okupatsiooni ajal juhtus ime: taimed hakkasid taas kasvama.
„Söe, koksi ja terase tootmine oli alles äsja peatatud, kui õhu kvaliteet paranes juba sel määral, et kõik panid seda erinevust tähele. Lehed, mis varem hakkasid juba varasuvel kuivama ning langema, olid värsked ja rohelised kuni sügiseni,“ kirjutas keegi.
Niipea, kui tööstus jälle täiskäigul tööle pandi, tuli reostus tagasi.
Brittide tervis halvenes järsult
19. sajandi Briti tööstuslinnade ülerahvastatud elumajad, vilets toitumus ja tugevasti reostunud õhk põhjustasid elanike tervise halvenemist ja enneaegset surma.
Kopsuhaigusest sai rahvahaigus. Vabrikute tekitatud õhureostus ja nende lähedal paiknenud eluasemete söega kütmine kahjustasid inimeste kopse. Bronhiit ja kopsupõletik olid 19. sajandi lõpus peamised alla viieaastaste laste surma põhjused.
Halb toitumus jättis brittide kasvu kängu. Töölised elasid nii halbades oludes, et laste kasv kängus. Briti sõjavägi pidi 1883. aastal langetama teenistusse võetavate noorte meeste pikkusenõuet 167 cm-lt 160 cm-le ning 1900. aasta paiku 150 cm-le.
Päikesepuudus deformeeris luid. Inimene vajab päikesevalgust D-vitamiini moodustumiseks. Tööstuslinna katnud suitsupilvest tungisid läbi üksnes vähesed päikesekiired. Paljudel kujunes D-vitamiini vaeguse tõttu rahhiit, mille tagajärjeks olid moondunud luud.
Reostunud vesi hävitas elusid. Industrialiseerimine pani linnad kasvama, kuid kanalisatsioon ei pidanud kiire kasvuga sammu. Joogivee bakteriaalse saastumise tõttu levisid sellised haigused nagu koolera või tüüfus, mis tapsid 19. sajandi alguses palju inimesi.
Progress oli eludest olulisem
Sellal kui sütt neelavad aurumasinad võtsid Euroopas ja USAs üle üha rohkem majandusharusid ja muutsid tootmist üha tõhusamaks, üritasid inimesed võimude tähelepanu juhtida tööstusega kaasnevale reostusele. Ettepanekutel töötada välja puhtam tehnoloogia oli aga nii Inglismaal kui ka mujal üsna ühesugune kurb saatus.
Insenerid ja majanduseksperdid nõustusid üldjuhul tööstusettevõtjatega. Ettepanekud juurutada reostusega võitlemiseks keerukaid ja kalleid uuendusi lükati kõrvale. Linna puhtamaks muutmiseks soovitati hoopis istutada sinna senisest vastupidavamaid puuliike.
Tööstusrevolutsiooniga kaasnes tohutu reostus. See karikatuur kujutab Inglismaa Thamesi jõe olukorda.Foto: Granger/Shutterstock/Ritzau Scanpix
Alles 1950ndail, kui lääneriikide elatustase oli jõudnud ajaloolisse tippu ning heaoluühiskonna inimesed hakkasid oma elukvaliteedile senisest rohkem tähelepanu pöörama, õnnestus ellu viia ka keskkonnakaitselisi reforme. Näiteks 1956. aastal võeti Inglismaal vastu puhta õhu seadus (Clean Air Act).
See seadus valmis reaktsioonina suurele sudule (ingl Great Smog), mis lasus 1952. aastal tiheda ja haisva suitsupilvena neli päeva Londoni kohal ning sai paljude Briti pealinna elanike surma põhjuseks.
Kulus aga veel 30 aastat, enne kui seadus hakkas kehtima kogu riigis. Alles siis said Inglise tööstuslinnade elanikud lõpuks ometi nautida sinist taevast ning hingata suhteliselt puhast õhku, mille masinad olid neilt sadakond aastat varem röövinud.
Tänapäeval hinnatakse, et Inglismaa ulatuslik õhureostus läks ajavahemikul 1840 kuni 1900 maksma 1,4 miljoni inimese elu. Sellist hinda pidi see riik maksma kahtlase au eest olla aurumasina ja tööstusrevolutsiooni sünnimaa.
Masinad põletasid väga palju sütt
Tööstuslik pööre andis mitmele valdkonnale erakordse arengutõuke. Kasvanud tootlikkus ja paranenud transpordivõimalused paiskasid õhku seninägematul hulgal musta suitsu.
Tööstusmasinad vajasid palju sütt ja paiskasid atmosfääri hiiglasliku koguse söe põlemise jääke.
Veskis põletati kuus tonni sütt päevas. Ketrus- ja kangakudumisvabrikud tarbisid tohutul hulgal sütt. Inglismaal Burnleys töötanud tekstiilivabrikul Queen Street Mill oli tippajal üle 900 kangakudumismasina, mida käitasid kaks aurukatelt. Nende ühisahjus põletati masinate tööshoidmiseks kuus tonni sütt päevas.
Üheks rongisõiduks kulus kaks tonni sütt. Keskmise suurusega ehk kuni kümne vaguniga rong vajas täiskäigul sõiduks u 250 kg sütt tunnis. Rongisõit Londonist Edinburghi kestis 19. sajandi lõpus u 8 tundi ning vajas kaks tonni sütt. Inglismaal oli 1880ndate keskpaigaks rajatud 21 700 km raudteed, millel sõitis 15 195 söeküttel auruvedurit.
Reisilaev neelas tuhat tonni sütt päevas. Terasest ookeaniaurikud vajasid hiiglaslikes kogustes sütt. Näiteks reeder Cunardi reisilaev Mauretania tarbis 850 kuni 1000 tonni sütt päevas. Sellise söemäe abil ületas 1906. aastal veesatud aurik Atlandi ookeani üksnes viie päevaga.
Imeline Ajalugu on veebis!
Kasuta eripakkumist ja loe Imelist Ajalugu kolm kuud ühe hinnaga.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Ajalugu
Hetkel kuum