Kulukas motospordiala ajab vette võidu kihutama

“Ma arvan, et ühel hetkel jääd lihtsalt sõltuvusse,” rääkis veemotost kui hobist ­Põvvat Paat OÜ omanik ja MTÜ Kalevi Veemotoklubi juhatuse liige ning meister­treener Üllar Põvvat. Ta selgitas, et iga võistluse järel ootab ta juba võimalust järgmisele minna. Tema sõnul teeb veemoto põnevaks just kiirus – see süstib adrenaliini.

Põvvat on veemotoga tegelenud juba 1970. aastate algusest ning olnud ligi kümme aastat veemototreener. Põvvat ütles, et alaga tegeles ka tema isa. Kui ta oli umbes kolmeaastane, võttis isa ta esimest korda võistlusele kaasa.Perekond elas Tartus Supilinnas ja kuuris oli isa vana paat, mida Põvvat käis väikese poisina aeg-ajalt vaatamas. “Kui Kvissentalis võistlusmootorid käima pandi, oli Supilinna kuulda,” meenutas ta oma huvi tekkimist.

Muskel kahe kõrva vahel

Suvist hooaega kasutavad veemotoga tegelevad sportlased ja harrastajad võimalikult palju ära. Põvvati sõnul toimub suve jooksul veemotos umbes 13–15 võistlust ning need, kes tahavad tippu jõuda, peavad võimalikult palju võistlema, et kogemust saada.

Põvvat märkis, et võimalusi harjutamiseks ei ole kuigi palju. “Meil on Emajõega vedanud, see on üldkasutatav veekogu, aga peame ise jälgima, et õnnetusi ei juhtuks,” lausus ta.

Veekogule mõjub motosport hästi

Paljudes kohtades on mootorpaadiga sõitmine üldse ära keelatud, ütles ENBERGJ.P. OÜ juhatuse liige ja MTÜ motospordiklubi Nord juhatuse liige ning veemoto vanemtreener ­Aivar Kommisaar. Paljud teised kohad lihtsalt ei sobi harrastuseks. Näiteks on probleeme suurte kaatritega, mis vajavad sügavat vett, kuid suur osa veekogudest on neile liiga madalad.

Kommisaar märkis, et paadiga kummuli käies ei tohi all olla madal vesi, sest see põhjustab suurema tõenäosusega eluohtlikke vigastusi.

Loodusele on Kommisaare sõnul võidusõit pigem kasulik kui kahjulik. “Kaatrid ei kahjusta, nad teevad pigem head. Esiteks löövad vetika lahti, teiseks panevad vee paremini liikuma, et kalad saaksid hõlpsamini hingata,” märkis ta.

Kommisaare hinnangul hoolitsevad harrastajad oma paadi eest korralikult. “Ega keegi ei taha kuhugi keset järve jääda,” nentis ta ja tõdes seejärel, et inimesi on siiski igasuguseid.

Võidusõidule saab minna ka kalapaadiga

Suviti toimub Suislepa Paadipäeval Igamehe Paadiralli, mis toob erinevalt võistlus­spordist võistlema ka vähese kogemusega harrastajad.

MTÜ motospordiklubi Nord juhatuse liige Tõnis Laur selgitas, et veemotos ei saa päris iga paadiga võistelda, küll on aga see võimalik Igamehe Paadirallil. “Seda sõidetakse tavaliste paatidega, millega käiakse ka kalal või huviretkedel,” selgitas ta.MTÜ Suislepa Paadiselts juhatuse esimees Rauno Soo lisas, et Suislepas toimuv paadiralli on hea võimalus hobi korras või väheste kogemustega sõitjate jaoks. “Saab tunnetuse kätte, võib-olla saab mõne karikagi,” märkis ta.

Soo sõnul on viimastel aastatel võistlusel osalenud ka vee­motosportlasi, kuid see ei tähenda, et võidu napsaks see, kel võimsam paat.Soo sõnul jagatakse võistlejad kategooriatesse paadi võimsuse järgi. “Eks võimsamatel on profimad tegijad ja tagapool niisama harrastajad,” märkis ta.

Soo sõnul oli ta umbes 15 aastat vana, kui hakkas kasutama isa vana paati, mis seisis maja taga. Isaga sõitmas oli ta käinud juba varem. Nüüdseks on huvi aina kasvanud ja nii korraldabki Soo ka teistele harrastajatele võistlust nimega Igamehe Paadiralli.Rallil osalenud Adenor OÜ juhatuse liige Illar Säärits märkis, et tema huvi mootorpaatide vastu tekkis ligi 20 aastat tagasi, kuna ta kasvas üles Tartus, kus Emajõgi oli alati käepärast. “Väike pisik on jäänud, sest kuna Tartus on Emajõgi, on koht, kus sõita,” lausus ta.

Sääritsa sõnul peab mootorpaadiga sõitmiseks olema eelkõige huvi, aga ka raha, sest kütus ja tehnika on kallis. Sääritsat paeluvad harrastuse juures enim kiirus, vesi, loodus ja tehnikahuvi.

Autor: Merilin Saarepuu, kaasautor